25.12.14

Soojendasin peos külpkapist võetud mune, mis pidid kookipanekuks "toasoojaks" saama.
Õde: "No kõik on ju millalgi üritanud muna haududa. Vahe on lihtsalt selles, kas tegid pesa ka või mitte."

*

Vanaema: "Minu suur unistus on olnud teha format C-d! Aga see pole tänapäeval enam nii lihtne. Ükskord ma tööarvutis juba tahtsin teha, olin kõik tühjaks teinud ja tundsin juba ette mõnu, et saan format C teha; vajutasin, aga ta ei lasknudki! Ma ei tea miks. Mina juba ette tundsin mõnu sellest format C-st..."

6.12.14

hell süda ja head mõtted

on minu isal.
"Müüme sinu maha ja võtame kaks seda lastekodulast asemele!"
Ma ei ole väga kindel, et keegi mind osta tahaks, aga muidu hea plaan.

3.12.14

Redel
Michael Chitwood

Ta töötas selle savitahvli kallal aastaid,
dešifreerides piktogramme. Ta teadis,
et see oli mingit sorti keel, need pildid.
Silm. Lind, võib-olla vares.
Viljakõrtega korv. Redel.
Kas piltide järjekord luges?
Ta võrdles seda teiste sarnaste tekstidega.
Ta uuris selle kandi ajalugu
ja sai savitahvli teenistuses palju tunde kirja.
Ühes sugulaskeeles oli redel
sõna õnne kohta, üles tõusma,
tavapärasest kõrgemale kerkima.
Pärast aastatepikkust tööd jõudis ta selgusele.
Tegu oli luulega, halva luulega, teismelise omaga:
„Täna olen ma õnnelik,
õnnelik kogu see tänane päev.“

18.11.14

(mitte ainult) pööritus & röögatus öös. tutvun kodulinna(osa)ga

Avastasin Annelinna portaali.
seal on selline kaart, kuhu inimesed saavad märkida kohti, kus nad vaba aega veedavad. minu akna tagune kelgumägi ja mänguväljak ja jooksurajad ja muu on kõik kenasti üles märgitud - näe, teed ristuvad ja isegi kattuvad, kuigi seda ei märka.
kommentaar Anne luha juures:
siit leiab: jalutajaid, koertega jalutajaid, tervisesportlasi, liputajaid, seksijaid, kodutuid, prahipõletajaid, prügitoojaid, lisaks on läbi aegade paar inimest siin maha löödud. roheala missugune!
Aare Pilv kirjutas:
Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.
Ma ükskord seisin omaenda maja otsa juures keskööl, kollane prügiämber käes, vaatasin üles, tähed paistsid, majaots kõrgus ja tundus mulle kohe peale vajuvat ja siis need tähed ja prügiämbrist hallitavate õunte ja teepuru lõhn ja kellegi röögatus öös ja mind tabas jube pööritus. Annelinn üldse tekitab mul pööritust.  Ja (aga?) ma mõistan natuke seda Pilve vaimustust ka.

[Haa, sõna "pööritus" kasutades ma ei mõelnudki, aga:
Peapööritus on midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult ennast kaitseme. [...] See oligi Tereza peapööritus: teda kutsus enda poole nii saatus kui ka hinge vallanud magus (peaaegu lõbus) resignatsioon.
 Ei saa sellest lahti.]

7.9.14

pu-si-ja-lik-ku-se pit-ser

Mul on tunne, nagu ma oleks täna kõik sõnajoobe astmed läbinud, kuigi võrdlus on kogemuse puudumise tõttu ilmselt ebaadekvaatne, eks ole. Terve päeva tõlkisin pisikest ilusat-ilusat katkendit ühest raamatust. Alguses oli elevus ja kihisev rõõm ja ind, aga praeguseks on süda paha sellest, et nii palju sõnu on olemas ja nad on suures osas nii pealetükkivad ja vänged marraskile nühitud keeletaju jaoks ja pea ei suuda enam neil vahet teha ega isegi sõnu mitte-sõnadest eristada. Ja kõiki neid sõnu ja fraase ja lauseid võiks lõputult omavahel vahetada ja ikkagi pole ükski see (absoluut? – joobnud müstitsism). Ja küsimine, et kas ma siis pole seda juba varasematest kordadest õppinud. Hõkk.

sada aastat tõlkimist

And time yet for a hundred indecisions,
And for a hundred visions and revisions,
Before the taking of a toast and tea.

18.8.14

perekonnast ja traditsioonist ja pragmatismist


Et siis minu isa ema isa emal Hiiumaal olnud kolm last. Aga meest vat polnud mitte. Anna on selle mamma nimi ja tal oli kaks poega, August ja Peet, ja tütar Astrid. (Peedu tütar Aet oligi siis minu nooreltsurnud vanaema.) Anna elas pika elu ja käis veel minu tädi ja isa lapsehoidjakski. Tädi mäletas, et mamma oli lugenud ükskord ühte raamatut ja selle vihaga kohe lausa pliita alla visanud. Nüüd oli ta ise kah seda raamatut lugenud (teist eksemplari muidugi), see on Hermann Sergo "Põgenikelaev" ja seal on selline tegelane nagu Loviisa. Tema olla olnud ainuke tütar, talu pärija ja väga ilus, aga hapra kehaehitusega. Sellepärast keegi teda naiseks ei tahtnud, sest naine = ikkagi tööloom, mitte mingi nipsasi. Vaadati ikka jämeda kondi ja tugeva säärega näitsikuid, eks ole, nagu me kõik push-up-sukalõigetest teame. Vanemad juba mures, et jääbki Loviisake vanatüdrukuks. Aga olla seal olnud ka teises peres kolm venda, pilli- ja möllumeest, kellel tuli ühel hetkel märjukesest kitsas kätte, mõtlesid kavala plaani välja, kuidas saada väärt kraami Loviisa isalt, kes ajas puskarit. Nemad siis leidsid, et tuleb hakata tütrega plaani pidama, küll üks, küll teine, küll kolmas, küll siis vanamees ka kraanid lahti keerab. Pidasidki muudkui plaani, naiseks Loviisat küll keegi ei võtnud, aga sündis laps, ja siis teine, ja kolmaski; üks kangesti, oh hämmastust, ühe venna, teine teise ja kolmas kolmanda nägu. Raamatus oli neid kaks tütart ja poeg. Aga ega Loviisa vanemad ei pahandanudki väga, et temast lastega tüdruk sai. Märksa hullem ju, kui lapselapsi poleks üldse tulnud. Majandusüksus vajas töökäsi ja Loviisa pesitseski seal rõõmsalt edasi.
Tädi arvab, et selle Loviisa-loo peale Anna nii koledasti vihastaski, ja et eks seal siis oli mingi tõetera sees.

***


"Emps, õu, mul on habe! Seitse, kaheksa..."
"Mitmest karvast algab habe? Milline filosoofiline küsimus."
"...üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, KOLMTEIST karva!"

6.8.14

kohustuslik kirjandus ja ajalootunnetus

õde: nii vanal ajal oli ka sarkasm vä?
mina: mis, oled üllatunud?
õde: see on mingi kiviaeg ju!
["Jane Eyre"]

1.8.14

väike feministlik saaga

päev 1
ema: kaks aastat pole aknaid pesnud.
ema lohistab džunglimõõtu taimed aknalaudadelt vannituppa, peseb neid, peseb ühe akna seestpoolt ära. mina pesen oma akent seestpoolt (mul on ainus vana topeltaken korteris, nii et sealt vahelt on vastik pesta ja pärast on käsivars sinikaid täis, seega jätan keerulised kohad lihtsalt nii, nagu nad on, pealegi pole niikuinii aru saada, kas on pestud või ei, sest pesuvahend jätab hallid triibud. siis pesen kaks ülejäänud elutoa akent seestpoolt. (ema toimetab sel ajal ühte teksti, mis pidi samaks õhtuks valmis saama.)

päev 2
ema: peaks vist need kuramuse aknad väljast ka ära pesema.
isa toob redeli.
ema kõõlub akna taga. see ei ole mingi naljaasi, meil on kõrged aknad.
ema: no vaata nüüd, see teeb asja ainult hullemaks!
mina: ma olen kuulnud, et äädikaga on hea pesta. ma olen isegi kaks korda pannud purki apelsinikoortele äädika peale, et nii hirmsasti ei haiseks, kui pesta... aga no see pidi kaks nädalat seisma ja siis mul läks meelest ära ja polnud aega ja kahe kuu pärast ma vaatasin ja need kaaned olid kuidagi kinni kleepunud... nii et tegelikult ma pole Tartus kõik need neli aastat kunagi aknaid pesnud.
ema nühib. 
ema nühib.
ema nühib.
ema: täiesti mõttetu. aknapesu on saatanast!

päev 3
ema tuleb poest, kaenlas hiiglaslik rohelise varrega aknapesuhari. naeran ohjeldamatult.
õde: misasja sa naerad?
mina: tsiteerin meie austusväärset lapsevanemat: AKNAPESU ON SAATANAST!!!
ema: ma mõtlesin, et proovin ühe korra veel, ostan kõige kallima harja, mida poes müüakse, kui see ka ei tööta, siis ma ei pese enam kunagi aknaid.
...
pärastlõunal.
mina: ma kuulsin nagu mingit kolinat, mõtlesin, et sa läksid magamistoa akent pesema.
ema: ma siin mõtlesin jah, et peaks minema... aga kuule! (vaatab aknast välja) vihma sajab! nii ei saa ju akent pesta!
mina: ei saa jah! jess!
ema: jess!

päev 4
ema peseb akent.
ema: kurat, ma ei pese enam kunagi ühtegi akent!

päev 5
ärkan kolina, trampimise ja vandumise peale. lähen kööki. ema seisab laua peal... ja peseb akent (meil neid jätkub, jah).
ema: ma just defineerisin aknapesu. see on ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse.
mina: noh, see on ju täpselt negentroopilise töö definitsioon.
ema: ma viskasin selle konnapesuvahendi (Froschi pesuvahend) minema, see tegi asja ainult hullemaks. tegin soodalahuse.
mina: jaah? kas sooda triipe ei jäta?
ema: jätab, aga vähemalt neid triipe saab maha nühkida, konna oma kivistus kohe.
...
ema (kõõlub akna taga redelil): ja ma ei saa aru, mis selle teleskoopvarre mõte on, mul võib ju olla kolmemeetrise varrega hari, aga pesuvahendi pihustamiseks ma pean ikka redeli otsa ronima.
mina: äkki peentel inimestel on teleskooppesuvahendipihustajad ka?
ema: nojah, äkki tõesti.
...
ema: aaaarrrrhhh!!! no vaata, kas see paistab seest sama kriimuline kui väljast?
mina: eee.... eeei? ma ikka näen, kumb pool on pestud ja kumb mitte.
ema: kurat! ma ei pese enam kunagi aknaid!!!
mina: minu arust sa oled seda juba kolm päeva rääkinud. aga no eks ma tuletan sulle järgmine kord meelde.
ema: ma ei saa midagi teha, Kolde-vanaema vaim elab minus. kui ta seitsmekümneaastane oli, siis ta pesi veel ise aknaid, teisel korrusel väljastpoolt ka. kui ta juba kaheksakümmend oli, siis mina pesin ja tal oli sihuke pikk kepp, millega ta toksis sealt, kust ma pidin veel nühkima.
...
(ema ronib alla, aken on... enam-vähem puhas. no vähemalt pestud. plaksutan.)
mina: ma aplodeerin su hullumeelsusele. kuigi võib-olla ei peaks innustama... maniakki...
ema: jah, mine tea, mis veel ette võtab...
mina: ... hakkab... uksi pesema...?

29.7.14

aken on väljapoole isegi tormiga

Pärast Woolfi tundub peaaegu iga muu tekst nii talumatult rohmakas ja vaimuvaene, eriti mu oma hädine tõlge (no algtekst ei ole kah kuigi hiilgav). Ka endiselt süüdistava näoga pooleliolev Musil on sihukeses palavuses nii raskepärane, et ei jaksa neelata ega lehtegi keerata. Koukisin siis uue Woolfi kapist välja, mille lugemist ma talvel edasi lükkasin, sest, ee.. mulle kohe kuidagi ei meeldi Orlando nimi. Lapsik. Veider. Aga vaata ometi seda lauset.

Loodus, mis on meile mänginud nii palju pentsikuid vingerpusse, teinud meid nii ebavõrdselt tuhast ja teemantidest, vikerkaarest ja graniidist ning valanud selle tihti täiesti sobimatusse vormi, nii et luuletajal on lihuniku nägu ja lihunikul luuletaja nägu; loodus, mis naudib segadust ja salapära, nii et isegi praegu (1927. aasta 1. novembril) ei tea me, miks läheme trepist üles või miks jälle alla tuleme, ja meie kõige argisemad toimingud on nagu laeva tee tundmatul merel, ja pikksilmi silmapiirile suunates küsivad meremehed mastitipus: "Kas on seal maa või ei ole?", mispeale meie, kui oleme prohvetid, kostame "Jah"; kui aga oleme tõearmastajad, vastame "Ei"; loodus, mis on vastutav nii paljude asjade eest, välja arvatud see vahest liiga pikk ja kohmakas lause, pole mitte ainult oma ülesannet veelgi keerukamaks teinud ja meie segadust suurendanud seeläbi, et varustas meie sisima tõelise pudi-padi täis kaltsukotiga – politseiniku püksilapp ninapidi koos kuninganna Alexandra pruudilooriga –, vaid sai hakkama ka sellega, et kortsis kogu krempli hooletult kokku üheainsa niidiga. Mälu on õmblusmamsel, tujukas pealekauba. Mälu välgutab nõela edasi ja tagasi, üles ja alla, siia ja sinna. Me ei tea, mis tuleb järgmiseks või mis saab edasi. Nõnda võib maailma kõige tavalisem liigutus, nagu laua taha istumine ja tindipoti nihutamine, ärgitada üles tuhat juhuslikku, seosetut kildu, küll eredat, küll tuhmi, mis ripuvad ja kiiguvad, märjaks saavad ja lehvivad nagu neljateistkümneliikmelise perekonna aluspesu nööril tuulehoos. Selle asemel, et olla üksainus otsekohene ja ontlik tegu, mille pärast ei pea keegi piinlikkust tundma, lähevad meie kõige argisemad toimingud teele tiibade rabinal ja sahmides, leegi väreluse ja hubinaga.

12.7.14

vanaonu juubelipeol nägin silmanurgast, et mu kõrvale ilmus üks pikk kõhn blond päevitunud noormees. pöörasin pead ja see oli mu väikevend. appi

29.5.14

tekst ja teos

"Emps, kas sa panid mu "Sõja ja rahu" köiteid lillepottide alla?"
"Ah jaa. Tolstoi oli looduslähedane inimene, ehk annab andeks."

5.5.14

isa: "ma käisin ka kunagi loodusringis, millalgi esimeses klassis, õe pärast. õde lubas maad ja ilmad kokku... pärast, kui ma teada sain, et selle loodusringi kaudu endale koju karupoega ei saa, tulin ära."

23.3.14

Vladislav Koržets: Noh, tõstke käsi, kellel ei ole hinge. .... Üks käsi!
Mulle tundub, et Mare Vint ja Virginia Woolf on täpselt üks ja sama.

Niisiis oli minu lapseea päevades, nii nagu praegugi, suurel hulgal seda vatitaolist, seda mitteolemist. St. Ivesis möödus nädal nädala järel, ja mitte miski ei puudutanud mind. Ja siis, ilma mingi aimatava põhjuseta, tabas mind äkki tugev vapustus; midagi juhtus nii järsku, et mulle on see kogu eluks meelde jäänud. Toon siin mõned näited. Esimene: Kaklesime Thobyga murul. Tagusime teineteist rusikatega. Just siis, kui tõstsin rusika, et teda lüüa, tundsin: miks teha teisele haiget? Mu käsi vajus kohemaid alla, ja ma seisin seal ja lasksin tal ennast klohmida. Mul on see tunne meeles. See oli lootusetu kurbuse tunne. Tundus, nagu ma oleksin saanud teadlikuks millestki kohutavast, samuti omaenda jõuetusest. Ma hiilisin üksinda minema, tundes kohutavat masendust. Teine näide on samuti St. Ivesi aiast. Vaatasin lillepeenart välisukse kõrval. "See on tervik," ütlesin ma. Vaatasin üht taime, mis oli lehed laiali sirutanud; ja äkki oli mulle selge, et lill ise on osa maast, et lill on suletud ringi, ja et see on tõeline lill, osalt maa ja osalt lill. Selle mõtte panin kõrva taha, sest seda võis mul hiljem hädasti vaja minna. Ka kolmas juhtum on pärit St. Ivesist. St. Ivesis olid peatunud Valpy-nimelised inimesed ja siis lahkunud. Istusime ühel õhtul toidu ootel söögilauas, kui ma juhtumisi kuulsin pealt, kuidas isa või ema ütles, et Mr. Valpy on endale otsa peale teinud. Järgmisena mäletan, et olin öösel aias ja jalutasin mööda teerada õunapuu poole. Mulle tundus, et õunapuu on kuidagi seotud Mr. Valpy õõvastava enestapuga. Ma ei suutnud sellest mööda minna. Ma seisin seal, vaadates hallikasrohelisi kurde puukoorel – oli kuuvalge öö –, ise õõvastuse kütkes. Tundus, et mind tiritakse lootusetult kuhugi täieliku meeleheite kuristikku, millest mul ei ole pääsu. Mu keha oli otsekui halvatud.
Need on kolm näidet erakordsetest hetkedest. [...] Nendest hetkedest kaks lõppesid meeleheitega. Kolmas aga, vastupidi, lõppes rahuloluga. Kui ma ütlesin lille nähes: "See on tervik", siis tundsin, et olen teinud avastuse. Ma tundsin, et olen ajusoppi talletanud midagi, mille [juurde] tahaksin naasta, et seda vaadelda ja uurida. Nüüd tundub mulle, et selles oligi nende sügav erinevus. See oli kõigepealt erinevus meeleheite ja rahulolu vahel. Arvan, et see erinevus oli põhjustatud sellest, et ma tegin valusa avastuse – inimesed teevad üksteisele haiget; mees, keda ma olin kohanud, oli end tapnud – ja ei osanud sellega hakkama saada. Õõvatunne tekitas minus võimetuse tunde. Aga lille puhul oli mul põhjendus olemas; ja mu aistingud taltusid. Ma ei tundnud end võimetuna. Ma olin teadlik – kuigi kõrvaltvaatajana –, et omal ajal leian sellele seletuse. Ma ei tea, kas ma olin lille nähes vanem kui kahe teise kogemuse puhul. Tean ainult seda, et paljud nendest erakordsetest hetkedest lõppesid erilise õõvatunde ja füüsilise kokkuvarisemisega: nad näisid mu üle võimust võtvat, aga mina jäin passiivseks. Näib, et kui saadakse vanemaks, siis on suurem võimalus mõistuse abil seletust otsida; ja et see seletus pehmendab seda otsekui sepavasaraga saadud hoopi. Arvan, et see on tõsi, sest kuigi minu eripära on endiselt see, et mind tabavad need äkilised vapustused, siis nüüd on nad alati teretulnud; pärast esimest üllatust tunnen alati ja kohe, et nad on eriliselt väärtuslikud.

10.3.14

Vanaema helistas, et mulle öelda, et ta nägi täna kollast liblikat.

28.2.14

Inimene, kellel jääb puudu raamatust.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, kuid kes avastab, et raamatuid, mis tal on veel lugemata, ei jää sellest vähemaks.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, selleks et avastada raamatut, millest tal puudu jääb, kuid kes avastab, et raamat, millest tal puudu jääb, muutub sellest suuremaks.
Inimene, kes loeb ainult nii vähe raamatuid kui on hädavajalik, et raamat, millest tal puudu jääb, ei läheks sellest lugemisest suuremaks.
  Inimene, kes loeb nii vähe raamatuid kui võimalik, selleks et raamat, millest tal puudu jääb, puuduks võimalikult vähesel määral.
Inimene, kelle jaoks raamat on raamat ainult niivõrd, kuivõrd selles sisaldub raamat, millest tal puudu on jäänud.
Inimene, kes loeb raamatusse võimalikult palju raamatut, millest tal puudu on jäänud.
  Inimene, kes loeb raamatut võimalikult palju, üritades ennast veenda, et just sellesinase näol on tegu raamatuga, millest tal puudu on jäänud, kuid kes avastab, et on oma püüdluste käigus raamatu enda omaks teinud ning puudujäägi teisale surunud ja suuremaks sundinud.
  Inimene, keda määrab suutmatus teisale tõrjutud puudujääki raamatuks omastada.
(Inimene, kes ei loe raamatuid, sest teda ei puuduta nendesse kätketud puudujääk.)
  (Inimene, kes sööb hommikuti putru -- mitte vähem märkimisväärne inimene.)
Inimene, kes kuulub raamatule, millest tal puudu jääb.
Inimene, kes on ainuüksi selle raamatu enesekirjutus, millest tal puudu jääb.
  Puudujäävate raamatute lakkamatu enesekirjeldus -- maailm, millel jääb puudu inimesest (positiivses mõttes).
Inimene, kes on jõudnud (eksitavale) arusaamale, et selleks, et saavutada raamat, millest tal puudu jääb, tuleb tal see ise kirjutada.
  Inimene, kes püüab kirjutada raamatut, mis sisaldaks kõiki teisi raamatuid.
  Inimene, kes on kirjutanud raamatu, mis sisaldab kõiki teisi raamatuid, kuid millel enesel jääb puudu raamatuks olemisest.
Inimene, kes kirjutab raamatukogus.
  Inimene, kes kirjutab raamatukogus, millel jääb puudu raamatust.
  Raamatukogu, millel jääb puudu inimestest, kes kirjutaksid raamatut, millest neil puudu jääb.
Raamatukogu, milles on olemas kõik raamatud, millest puudu jääb, ent millel seetõttu jääb puudu inimesest.
(Raamatukogu, mis on kogu aeg remondis -- mitte vähem nipsakas raamatukogu.)
[...]
-- Jaak Tomberg, "Jääk" ("Olematute raamatute antoloogia")

19.2.14

"Epikurism ja tõeotsing. Walter Pateri puhul"

Tähelepanelikul „Renessansi” järelsõna luge­jal võib vaevalt jääda tajumata see melanhoolia, mis varjutab Pateri ene­setäiustamise õpetust. Ekstaatiliste hetkede filosoofia ei ole rõõmudoktriin, selle tagapõhjaks on agnostilise mõtleja võitlus tühjuse hirmuga. Horror vacui viirastub selle taga. Vapra sisemise vastupanuga püüab radikaalsele kahtlusele väljajõudnud vaim ületada enda ette tek­kind sünget tühikut. Ta püüab seda täita, seda peletada. See on üksil­dase, endasse sulgund inimese püüe teha negatsioonist jaatus – kaht­lemata menukas, nii kaugele kui see küünib, sest see annab ta elule suursuguse sisu, kuid täit elukülluse tunnet see talle siiski ei võimalda. Ta ekstaasid on ekstaasid meeleheite kiuste, ta solipsismist pole silda teiste inimesteni. Seda silda otsib Marius. Kristliku sümpaatiaõpetuse ja kevadnoore usundi optimismi kaudu ta katsub välja jõuda põhiliselt sün­gest filosoofiast, millest ta enne lootis leida elujõudu. Vanast, väsind maailmast ta tahaks siirduda uude, jõulisemasse. See tal õnnestubki, kuid vaid osaliselt. Ta raskemeelne, mõtlik hing jõuab ikkagi alles endavabastuse lävele. Selles on süüdi pigemini temperamendi kui filosoofilise tun­netuse viga. Mariusel puudub see suur usaldus, mis lähendab inimest inimesele. Ta tunded ei kee üle, ta loomus, nii rikas ja süvenemisvõimeline kui see ongi, ei suuda end teistele täielikult avada. Kõigest ta vaat­luse siirusest ja intiimsusest hoolimata mingi nägematu loor eraldab teda inimeste maailmast. „Mõtte kahvatu kae” laotub üle selle vaiksema Hamleti. Pater ja Marius on mõlemad mungahinged, kelle loomupärased eeldused viitavad kontemplatsioonile. Kõigest nad ei saa osa, ning seda nad tunnevad ja kannatavad selle all. Kuid see, mis neis on, on kõrge­väärtuslik. Inimliku kannatuse, kõikeläbiva desideriumi kirgastus annab veetlust ja süvendust nende vaikselt kirglikele mõtisklusile.
Marius-Pateri algne maailmavaade ei too sellasena inimkonnale veel lunastust. See on üleminekuaja filosoofia, kui metafüüsiline jalgealune lööb kõikuma ja olemasolu ähvardab muutuda mõttetuseks. See sarna­neb Voltaire’i lausele: „Cultivons notre jardin”, kuigi tõlgitsus sedapuhku on sügavam, nõudlikum ja vaimsem. See ei ole ainult resignatsioon, vaid ka revolutsioon. Tühjusele seab inimvaim vastu omaenda väärikuse. Põledes „kalliskivitaolise leegina” ta eemaldab endast kõik räbu ja saasta. Metafüüsilisele vacuum’ile, füüsilisele surmale ta läheb vastu tead­likuna vähemalt iseenese puhastumisest. See on ilmsesti kõlbeline hoiak, kuigi Pater Mariuses näitab selgesti selle vaatekoha piire. Igatahes ei ole see hingeline laostumine. Kunstiliselt see seisukoht võib osutuda eriti produktiivseks. Inglise kirjandusele see andis palju uut – proosa, milles polnud lõtvu hetki, siirust, mis suure ehtsusejanuga otsis iga eseme ja isiku olemust ja varjat põhja, vaatlusviisi, mis kummaliselt oskas esile võluda otsekui asjade hinge.
[...]
Paganail assotsieerusid järjest ilu ja surm. On juba juhit tähelepanu sellele, kuidas Pateri hoiak suurel määral sõltub tahtest võidelda kao­sega ja surmaga – kuidas preesterlik õilsuse ja ilu teenistus peab saama vastukaaluks kaduvusele. Et ta viimase mõttest sellegipärast ei vabane, pole imekspandav. See kerkib äkki ootamatult esile kesk intiimseimat meeleolu – kui mitte otseselt, siis mingi metafooriprao kaudu, võrsutades kummalisi hauaõisi.
See kummalisuse tunne läbib kahvatupunase joonena kogu Pateri toodangu. Maailm, mida ta nii igatses täielikult tajuda, ei paistnud talle olevat päris reaalne. Lõppeks see oli ju vaid vahemaa kahe olemattuse vahel, vaadeldav ainult inimese nii muutliku ja viirastusliku vaimu kaudu. Ei ole siis hämmastav, et ta loomingu põhielemendiks on romantism, nii nagu ta ise seda määratles – „kummaline ilu”. Romantismi pääjoonteks ta peab „uudishimu ja iluarmastust”, mille vastandiks on klassitsismi „kau­nis kord”. Pater ise püüab oma toodangus (aheldada ja tasakaalustada nii kergesti liialdustesse kalduvat romantilist impulssi. Ja kuna ta seda enamasti ka tõesti suudab, ilma et uudsuse ja üllatavuse veetlus kaoks, siis ta sageli saavutab isesuguse täiuse, milles klassika ja romantika lii­tuvad väga mõjuvaks taideks.

Ants Oras
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=517

27.1.14

elada nii, et pärast poleks piinavalt kahju mahamagamata jäänud päevade pärast.

24.1.14

Veel üks kõige kurvem lause

Eesti okupeerimine ja pealesunnitud pagulus on Orasele suur vaimne šokk. Kirjeldades võõrkeelsetes ülevaadetes eesti pagulaste ja pagulaskirjanduse saavutusi, toob ta võrdluseks sisse ka "Tühermaa". Nii 1967. aastal raamatus "Estonian Literature in Exile": "Isegi nüüd, kuid meil on olemas tühermaa, mida leinata, "Tühermaa" mentaliteet, mis on olnud nii levinud kõikjal nii enne kui pärast sõda, ei ole püsivalt mõjutanud eesti eksiilkirjanikke. /---/ Sel ajal, kui lääs taunis seda, mida kujutas oma allkakäiguna ja nuttis varemetel, võttis eesti rahvas vastu võimaluse ehitada üles midagi uut" (Oras 1967: 11). Oras võrdleb vaba maailma vaimu ja kirjandust pidevalt Eesti Vabariigi vaimuga ning selle tema meelest parima esindaja - arbujate luulega - ning tema jäägitu jaatus kuulub viimastele. See kajastub pea kõigis tema kirjutistes, kõige kontsentreeritumalt vahest artiklis "Eesti luule vaimsusest" (1956, soome keeles 1958). Mõtiskledes Eesti ja Euroopa üle tõdeb ta, et Eestis on aina ihaletud Euroopat, aga vana Euroopat, seda, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri. Tema peamine emotsioon on pettumus lääne kultuuris. Kaks suurt sõda on põhjustanud tülpimust, väsimust, hingelist segadust ja kaotanud sealt "elu suured koordinaadid". Selle kõige taustal loeb ta ikka ja jälle Underit ja Suitsu, Alverit ja Talvikut ning leiab nende loomingust seda, mida sõjajärgne lääne kirjandus talle kunagi pakkuda pole suutnud. Sõdade järel võib lääne kirjandustes leida peamiselt kartust täieliku tundeväljenduse ees, mõtteväljenduse halvavat ahtrust, seal pole ei sisemist jõudu ega julgust. Ja sellele kõigele seab Oras vastu eestlaste heroismi, mööndes ka ise nukra muigega, et see pole sõna, mis kaasaja läänes vastukaja leiaks. Talle jääb toeks vaid ta nostalgia, ta usub elu lõpuni, et kõik suure ja üleva kaasaegses luules panid kirja need neli eesti autorit (Oras 1956).
Sirje Olesk

19.1.14

mõista mõista

saunas.
T: Aga mis neist edasi sai? Mingit talu enam nagu püsti ei pane... või äkki said maad?
M: ... ma ei tea, muinasjutus ja rahvalaulus on nagu sellist kurtmist ja sajatamist, et said seal 25 aastat oldud, siis anti kolm rubla ja päts leiba ja öeldi "aidaa, mine vaata nüüd ise, kuidas hakkama saad".
uks avaneb, E pistab pea sisse, vestlus jätkub
T: Jajah. "Mata end siia, ole hea... aitäh, et sündisid!"
E : Millest te nüüd räägite?
T: Ikka nekrutitest.
E: Aa, ma arvasin, et semiootikast.

15.1.14

sest lohutus on vale

Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga.
Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
Abel Clarté vastus küsimustele "Mida mõistate luule all? Mida ootate talt?" (Aspeli ülevaatest prantsuse kirjandusajakirja ankeedi vastustest).

Max Jacob:
Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.