väike feministlik saaga

päev 1
ema: kaks aastat pole aknaid pesnud.
ema lohistab džunglimõõtu taimed aknalaudadelt vannituppa, peseb neid, peseb ühe akna seestpoolt ära. mina pesen oma akent seestpoolt (mul on ainus vana topeltaken korteris, nii et sealt vahelt on vastik pesta ja pärast on käsivars sinikaid täis, seega jätan keerulised kohad lihtsalt nii, nagu nad on, pealegi pole niikuinii aru saada, kas on pestud või ei, sest pesuvahend jätab hallid triibud. siis pesen kaks ülejäänud elutoa akent seestpoolt. (ema toimetab sel ajal ühte teksti, mis pidi samaks õhtuks valmis saama.)

päev 2
ema: peaks vist need kuramuse aknad väljast ka ära pesema.
isa toob redeli.
ema kõõlub akna taga. see ei ole mingi naljaasi, meil on kõrged aknad.
ema: no vaata nüüd, see teeb asja ainult hullemaks!
mina: ma olen kuulnud, et äädikaga on hea pesta. ma olen isegi kaks korda pannud purki apelsinikoortele äädika peale, et nii hirmsasti ei haiseks, kui pesta... aga no see pidi kaks nädalat seisma ja siis mul läks meelest ära ja polnud aega ja kahe kuu pärast ma vaatasin ja need kaaned olid kuidagi kinni kleepunud... nii et tegelikult ma pole Tartus kõik need neli aastat kunagi aknaid pesnud.
ema nühib. 
ema nühib.
ema nühib.
ema: täiesti mõttetu. aknapesu on saatanast!

päev 3
ema tuleb poest, kaenlas hiiglaslik rohelise varrega aknapesuhari. naeran ohjeldamatult.
õde: misasja sa naerad?
mina: tsiteerin meie austusväärset lapsevanemat: AKNAPESU ON SAATANAST!!!
ema: ma mõtlesin, et proovin ühe korra veel, ostan kõige kallima harja, mida poes müüakse, kui see ka ei tööta, siis ma ei pese enam kunagi aknaid.
...
pärastlõunal.
mina: ma kuulsin nagu mingit kolinat, mõtlesin, et sa läksid magamistoa akent pesema.
ema: ma siin mõtlesin jah, et peaks minema... aga kuule! (vaatab aknast välja) vihma sajab! nii ei saa ju akent pesta!
mina: ei saa jah! jess!
ema: jess!

päev 4
ema peseb akent.
ema: kurat, ma ei pese enam kunagi ühtegi akent!

päev 5
ärkan kolina, trampimise ja vandumise peale. lähen kööki. ema seisab laua peal... ja peseb akent (meil neid jätkub, jah).
ema: ma just defineerisin aknapesu. see on ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse.
mina: noh, see on ju täpselt negentroopilise töö definitsioon.
ema: ma viskasin selle konnapesuvahendi (Froschi pesuvahend) minema, see tegi asja ainult hullemaks. tegin soodalahuse.
mina: jaah? kas sooda triipe ei jäta?
ema: jätab, aga vähemalt neid triipe saab maha nühkida, konna oma kivistus kohe.
...
ema (kõõlub akna taga redelil): ja ma ei saa aru, mis selle teleskoopvarre mõte on, mul võib ju olla kolmemeetrise varrega hari, aga pesuvahendi pihustamiseks ma pean ikka redeli otsa ronima.
mina: äkki peentel inimestel on teleskooppesuvahendipihustajad ka?
ema: nojah, äkki tõesti.
...
ema: aaaarrrrhhh!!! no vaata, kas see paistab seest sama kriimuline kui väljast?
mina: eee.... eeei? ma ikka näen, kumb pool on pestud ja kumb mitte.
ema: kurat! ma ei pese enam kunagi aknaid!!!
mina: minu arust sa oled seda juba kolm päeva rääkinud. aga no eks ma tuletan sulle järgmine kord meelde.
ema: ma ei saa midagi teha, Kolde-vanaema vaim elab minus. kui ta seitsmekümneaastane oli, siis ta pesi veel ise aknaid, teisel korrusel väljastpoolt ka. kui ta juba kaheksakümmend oli, siis mina pesin ja tal oli sihuke pikk kepp, millega ta toksis sealt, kust ma pidin veel nühkima.
...
(ema ronib alla, aken on... enam-vähem puhas. no vähemalt pestud. plaksutan.)
mina: ma aplodeerin su hullumeelsusele. kuigi võib-olla ei peaks innustama... maniakki...
ema: jah, mine tea, mis veel ette võtab...
mina: ... hakkab... uksi pesema...?