15.8.18

vastu taevast!

13.8.18

Meesteta juuli


Eelmises postituses oli ka juba mõni juulikuu raamat sees, aga siin on ülejäänud. Nagu näha, kukkus kogemata välja meesautoriteta juuli.

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Siri Hustvedt, "Meesteta suvi"
Jeanette Winterson, "Why be happy if you could be normal" (audioraamat)
Sylvia Townsend-Warner, "Scenes of childhood"
A. L. Kennedy, "The blue book"
Mari Saat, "Laanepüü"
Valentine Ackland, "For Sylvia. An honest account"

Hakkasin 1. augustil tublisti kirjutama, et kuuarvestusega jälle järjele saada, aga siis valutasid mul kolm päeva järjest mingid enneaimamatud punktid silmade vahel (võib-olla sellest, et ma lõin midagi saltolaadset tehes pea mürtsuga vastu merepõhja, aga võib-olla lihtsalt ülepingest) ja ma kujutasin juba ette, et ei saa enam elus sõnagi lugeda, ja vältisin tükk aega üleliigset arvutisse vaatamist ja jõllitasin selle asemel rohelisi kaugusi. Aga nüüd on need hirmud juba unustatud, nagu näha.
Muidu olen hakanud muretsema, et kas mulle meeldivadki nüüd lihtsalt kõik raamatud? Igatahes kehtis mul silmavahejuhtumini endiselt konveirirežiim, raamatute vahele ei tohtinud eriti mõtlemisruumi jääda.

Winmani, Hustvedti ja Kennedy raamatut lugedes mõtlesin muuhulgas oma praeguse tõlke juures esineva probleemi peale. Nimelt on mul -- ja minu meelest üldse eesti keeles -- raske kirjeldada, ee, suguelundeid ja suguelu ilma kaldumata labasusse, kliinilisusse, sentimentaalsetesse eufemismidesse, nilbevõitu klišeedesse, hämaratesse vihjetesse või igasugu muudesse võsadesse. Noh, ma ise olen ka natuke selline nunnakoolikasvandik (ma mõtlen seda kujundina. pealegi ma ei usu, et keegi koolist nende asjade kohta hea mõistliku keelekasutuse õpib). Igatahes on mul tekkinud kahtlane tunne, et Winman traageldab igasse raamatusse ühe või paar seksistseeni sisse, sest selline on ometi tänapäevase eelarvamusteta ja selgepilgulise kirjaniku viis. Ja see kahtlane tunne ütleb ka, et võib-olla on neis midagi õige pisut liiga püüdlikult täiskasvanulikku ja poeetilist-aga-mitte-kõrvalepõiklevat ka inglise keeles. Hustvedtiga seda kahtlast tunnet ei teki, sest irooniaga saab asjad kergeks teha, aga samas on see iroonia seal piisavalt sõbralik ja täiskasvanud, mitte madaldav ega labane peldikuseinakritseldus. Aga kui muigavat kõrvalpilku ega irooniavirvendust ei ole, kas siis ongi kohe ebamugav? Kennedy raamatus ei olnud. See oli päris muljetavaldav. Kennedy raamatus oli väga palju muljetavaldavaid asju. Kõik sõnad olid nii pingule tõmmatud, et natuke raske oli lugeda. Mitte keeruline või pingutav, vaid pinges. Sest tegelasteks on inimesed, kes ei suuda lihtsalt rääkida ja kellel kõigi tähenduste taga, kõrval ja küljes on lõputult teisi. Ja kui nad lõpus siis suudavad justkui lihtsalt rääkida, on see päris muljetavaldav. Osa sellest lihtsalt rääkimisest toimub (minu meelest) ka voodistseeni kestel. Lugesin paari ametlikku ja ka amatööriarvustust (Goodreadsist) ja "The blue booki" puhul kohe lausa läbivalt mainitakse erootilisust. Ahsoo. No vot, seda tõlgitud ei ole ja ma ei saa šnitti võtta, aga see pole ka samamoodi kirjutatud nagu Winmani voodiolukorrad. Pole nii eraldi tükina vahele õmmeldud ja sõnad ei ole ebamugavad. Aga võib-olla ma olen Winmani suhtes siiski ebaõiglane ja lihtsalt ise saamatu ja peenutsev.
Praegu loen Byattit, kus üks tegelane võtab asja kenasti kokku: "This is - as sex always is, my dear - both ludicrously comic, and passionately important."

Wintersoni ja Townsend-Warneri lapsepõlvemälestused kõlksusid vahepeal huvitavalt kokku. Eriti nende emad moodustasid mu peas mingi paari ja sinna lisandusid veel Acklandi lapsepõlv ja ema. Winterson ja STW tunduvad ka oma vaistlikult ellujaatava suhtumise poolest sarnased, Ackland on samas pigem lõpututesse enesekirjeldamise ja urgitsemise keerdudesse kaduv ja näitlikustab igasugu kategooriliste, olemuslike enesekirjelduste ohtusid ("ma olen nii halb / ma olen nii arg / ma olen nii nõrk / nii andetu" -- ja siis ei saagi justkui hea, vapper, tugev ja andekas olla, isegi kui oled). Oh seda draamat. STW seevastu teeb nalja, vahel ka päris kipitavate olukordade üle, nagu tal vist kombeks on. Winterson on muljetavaldavalt ebadramaatiline ja matter-of-fact ja mingid kirjeldused jäävad kummitama ja ühel toredal hetkel laulis ta seal lapsepõlve lemmikhümni "Cheer up, ye saints of God!" sellisel reipal torutaval toonil. Hea laul, väga kasulik. "You'll be sorry you worried at all in the morning!" Aga neist raamatutest ei mäleta ma tegelikult enam kuigi paljut. Konveierlugemise pärast ja muidu ka.


Saadi „Laanepüüs“ on jälle selline elust ära pöörduv/-nud peategelane, nagu paljudes ta juttudes. Aga nagu kõige huvitavamad ja sümpaatsemad elust ära pöördujad, on ka Mart selline... eluga kõhklemisi ja vastutahtsi nõustuv, kõhklemisi ja vastutahtsi elama nõustuv. Kui Winterson ütleb elule „Jah!“, siis Mart ja temataolised (ja mina) ütlevad elule midagi sellist nagu: „Ahsoo... no hea küll siis, võib-olla tõesti, vaatame.“
Kui siin juba ennist kehadest ja kehaosadest ja nende kasutamisest juttu tuli, siis Saadi kahvatut tüüpi tegelased tunduvad vaatavat neid eluavaldusi samasuguse kummastunud pilguga nagu kõike muud. Ilus see inimkeha nüüd just ei ole, halb otseselt ka mitte. Selline „ah selline see kõik siis ongi või, nojah, tohoh“-pilk. Samas mitte päris klassikalise kõrgelennulise keha-vaimu vastanduse moodi. „Laanepüü“ alguses oli see küll lausa päris häiriv, kuidas kõik naised olid kuidagi olemuslikult inetud, parimal juhul labasevõitu või, ma ei tea, natuke deemonlikud, südametud, haiglaselt iharad või omakasupüüdlikult salakavalad (kui keegi loeb ja kõigile neile epiteetidele kandjaid ei leia, siis... ma ekstrapoleerisin). Nii ebasümpaatseid eluinimeste negatiivse külje esindajaid polegi Saadi raamatutes justkui näinud, kui „Udumäe kuninga“ joobnud tegelase õudsed nägemused jaaniööl kõrvale jätta. Siin on ka muidugi tegu tegelase vaatepunktiga, aga seda ei moonuta siin mingid meelemürgid. No ja (nagu ma olen juba sada korda kirjutanud?) mul hakkab alati kõhe, kui keegi sellise kibeda või isegi tigeda pilguga vaatab. Hea küll, Mardi pilgus on võib-olla pigem selline jahmunud-hajameelne põlgus. Nagu ka tema armastus on jahmunud-hajameelne. Pärastpoole ilmub ka selliseid tegelasi, kes ei siple selles haisvas elumudas. Kuigi päris säravalt ja punapõsiselt elada oskab neist võib-olla ainult üks või kaks.
Mõtlen ikka selle Epp Annuse Saadi-artikli peale, kus on vastandus tõelise ja võltsi elu vahel. See, et punapõsiste (nagu ma seda tüüpi tegelasi „Udumäe kuninga“ järgi oma peas kutsun) elu on tegelikult ikkagi ka mingi (enese)pettus ja silmamoondus (nagu võiks vast enam-vähem Annuse artiklist järeldada), ma endiselt päriselt ei usu. Kui ma vahepeal üritasin välja mõelda, mis nende elus siis võlts, valesti või puudu on (sest ega selles ei saa neid süüdistada, et teised elada ei oska ja nende õnn on ebaõiglane), siis tuli pähe, et võib-olla on surm nende elust välja lülitatud ja ära peidetud, samas kui need niigi pidevalt, teadlikult või teadmatult, surma poole olevad hädised mõtlikud tegelased on surmaga kohtumiseks paremini valmistunud. Noh, see ei pea küll paika. Ma ei mäleta küll, kas Saadil on kuskil punapõsiste ja surma suhetest pikemalt juttu, aga raamatuid me kasutame ikka pärismaailma peale laotamiseks, eks ole, ja minu meelest saavad sellised päriselt punapõsised inimesed surmaga hakkama küll, aga teistmoodi. Mitte et nende peredes õnnetusi ei juhtuks või kannatusi ja vanadust poleks, aga seal on see lahendatud kuidagi elu jätkuvuse kaudu. Kahvatupõsksed ei oska end võib-olla sellise üleinimliku voo osana tunda, vähemalt mitte lohutaval moel.
Mul on nüüd tahtmine hakata mingeid skeeme ja süsteeme joonistama, aga kuigi selline tegevus on väga haarav ja huvitav, tundub see aina mõttetum ja ebaõiglasem. Ja samas see ikkagi aitab paremini aru saada. Ja samas ikkagi takistab paremini aru saada. Oh häda. Peab igal juhul meeles pidama, et alati on kuskil mõni samas ikkagi.
Mulle paistab, et punapõsiseks otsusega hakata ei saa. Selliseks, kes elule vaistlikult „jaa“ ütleb. Võib-olla väga pika harjutamisega, kuigi ma seda küll hästi ette ei kujuta. Öelda elule „nojah, hea küll siis“ tundub aga küll otsusena, sellise hämarast kohusetundest kantud hämaralt eetilise, aga mitte vaistliku, loomupärase otsusena. Võib-olla saab elule ka kaalutletult ja mittevaistlikult „jah, raisk“ öelda, võib-olla.
"Kuhu selle tööga jõutakse!" sõnas ta viimaks nagu pahaselt. "Selleks, et elada, tuleb vähem toota ja vähem tarvitada - niikaua, kui see keskmise inimese arusaamiseni ei jõua, saab minna ainult hullemaks..."
"Kuule," küsis ta siis äkki selginenud ilmega, "mis sa arvad, kui teha selline ülesanne, kus ühiskonna sihiks on inimese täiustumine? Aga täiuslikumaks lugeda sellist inimest, kes vähem toodab, vähem tarvitab ja rohkem mõtleb. Kas sealt ei võiks huvitavaid asju välja tulla?"
Ilma ei osanud selle kohta midagi kosta.
"Aga mina küll kärbseid tapmata ei jäta," ütles ta hoopis, "eriti kui laps sünnib! Ei või lasta kärbestel lapse peal jalutada!"
"Ah, muidugi," nõustus Mart, "ma rääkisin niisama rumalust! Küll ma neid ka tapan, kui vaja..."
"Ainult... mul on nii paha tunne, kui pean midagi elavat katki litsuma," lisas ta seejärel, ise sealsamas oma ülestunnistuse üle kohmetudes.
(101)