kogutud mõtteteri

"No pilli harjutamine on nagu mäest alla sõitmine. See ise pole raske, aga kõigepealt on vaja sinna üles ronida."

"Ma ei teagi, kas ma peaksin praegu aitäh ütlema või pärast, kui ma olen võileiva ära söönud."
"No ma ka ei tea.. võib vist mõlemat. Aitäh võib ju alati öelda."
"Nojah, ÖELDA võib alati kõike, aga seal on vahe, kas ma paistan välja nagu ma oleks totakas või nagu väga viisakas noormees!"

(ma jõuan neid kahjuks nii vähe üles kirjutada)

E., 11 a

strateegilised inimressursid

Käisime "Rodeot" vaatamas ja õele läks hinge lugu, kuidas Kaido Kama metsast välja tiriti,  kampsun ära võeti ja ülikond selga topiti. Pärast üritasime välja mõelda, mida täpselt Mart Laar ikkagi tegi, et maainimesed teda põllumajanduse hukutamises süüdistavad.

ema: Noh, ma kahtlustan, et võib-olla polnudki sel hetkel mingeid häid otsuseid võimalik teha. Ta lihtsalt oli pukis sel hetkel, kui süsteemivahetuse tõttu kõik kokku kukkus, kolhoose ei saanud enam samamoodi ebaefektiivselt edasi majandada, kaubandus Venemaaga kadus ära, ressursse põllumajanduse toetamiseks ka ei olnud ja üldse.
õde: Pluss mõned maamehed pidid maalt ära linna tulema, et riiki valitseda!

eluloolised küsimused

"Kas Alliksaar oli siis metsavend või?"
"No minu meelest ta juba tüübilt pole metsavend, ma ei kujuta teda küll ette... Võib-olla varjas end kuskil, aga metsavendlus on ikka midagi muud."
"Aga igal pool kirjutatakse, et oli...?"
Hiljem:
"Haa, no vot, Merilai kirjutab:

Juba enne vangistamist metsavendles ta Läänemaal koos kahe teise luulesõbraga -- Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega."

"No metsavendlemas kahe luulesõbraga kujutan ma teda küll täpselt ette."

Jürissaar kirjutab muidu, et temal ja Sepal käis ta tõepoolest punkris külas ja nimelt külas. Luulesõprade metsavendlemine nägi välja selline:

Ja nii ta hakkaski meid külastama regulaarselt ja need päevad ja nädalad olid meie kolme õnnelikud loomepäevad -- Rein kirjutas romaani, Artur luulet ja mina muusikat. Arturi külaskäigud Lõhmussillale olidki vaid külas käigud. Viibis vahest ka paar nädalat, mõnikord nädala ja ka kolm päeva. Kuulu järgi ta rahutu vaim kandis teda kõikjale me maal.
[...]
Nojah: ja siis kirjutasime me kolmekesi ooperi!

Ühevaatuseline lühiooper "LÕHMUSSILLA"

Libretto - Rein Sepp
Aariate tekstid - Artur Alliksaar
Muusika: Ottniell Jürissaar

[...]

Niisiis, läks aega mis ta läks, aga asja sai. Meile tundus, et see kehval mullal sooäärne talu oli nagu toonase sõjajärgse Maarjamaa vasturinde sümbol. [...]
Aga: esietenduse jaoks toodi peremehe õe poolt nende esiisade vana jalgpedaalidega harmoonium Lõhmussillale, mis asendas ooperi orkestrit, mistõttu selle ooperi etendamine muutus erakordselt pidulikuks sündmuseks.
Peretuppa kogunes kuulajaskond: peale oma talu rahva olid tulnud ooperit kuulama ka sugulased ja usaldusväärsed naabrid -- kokku nii umbes paarkümmend teatrisõpra. Etendusel oli ka üks unikaalne omapära: kuna härrased Rein ja Artur ei pidanud lauluviisi ilma pudelita, said nad osaleda vaid retsitatiivide ettekandmisel ja mina, vaene mees, pidin laulma kõiki partiisid ihuüksinda. Etendus oli menukas. Meie kõik -- kolm asjameest -- käisime kolm korda kummardamas ja pidasime siis koos publikuga korralikku koduõllepidu koiduni.
Niipalju siis ühest surnult sündinud ooperist, mida etendati vaid üksainus kord. Sellest unikaalsest loomistööst pole säilinud ainsamatki nooti ega kirjarida.

seda ma ju silmas peangi

Poetry is pleasure.
Sometimes people say to me, “why should I read a poem?” There are plenty of answers, from the profound – a poem is such an ancient means of communication that it feels like an evolutionary necessity – to the practical; a poem is like a shot of espresso – the fastest way to get a hit of mental and spiritual energy.
We could talk about poetry as a rope in a storm. Poetry as one continuous mantra of mental health. Poetry as the world’s biggest, longest-running workshop on how to love. Poetry as a conversation across time. Poetry as the acid-scrub of cliche.
We could say that the poem is a lie detector. That the poem is a way of thinking without losing the feeling. That a poem is a way of feeling without being too overwhelmed by feeling to think straight. That the poem is “the best words in the best order” (Coleridge). That the poem “keeps the heart awake to truth and beauty” (Coleridge again – who can resist those Romantics?). That the poem is an intervention: “The capacity to make change in existing conditions” (Muriel Rukeyser). That poetry, said Seamus Heaney, is “strong enough to help”.
Yes.
And pleasure.

http://www.theguardian.com/books/2015/jan/17/jeanette-winterson-on-carol-ann-duffys-the-worlds-wife