Inimene, kellel jääb puudu raamatust.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, kuid kes avastab, et raamatuid, mis tal on veel lugemata, ei jää sellest vähemaks.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, selleks et avastada raamatut, millest tal puudu jääb, kuid kes avastab, et raamat, millest tal puudu jääb, muutub sellest suuremaks.
Inimene, kes loeb ainult nii vähe raamatuid kui on hädavajalik, et raamat, millest tal puudu jääb, ei läheks sellest lugemisest suuremaks.
  Inimene, kes loeb nii vähe raamatuid kui võimalik, selleks et raamat, millest tal puudu jääb, puuduks võimalikult vähesel määral.
Inimene, kelle jaoks raamat on raamat ainult niivõrd, kuivõrd selles sisaldub raamat, millest tal puudu on jäänud.
Inimene, kes loeb raamatusse võimalikult palju raamatut, millest tal puudu on jäänud.
  Inimene, kes loeb raamatut võimalikult palju, üritades ennast veenda, et just sellesinase näol on tegu raamatuga, millest tal puudu on jäänud, kuid kes avastab, et on oma püüdluste käigus raamatu enda omaks teinud ning puudujäägi teisale surunud ja suuremaks sundinud.
  Inimene, keda määrab suutmatus teisale tõrjutud puudujääki raamatuks omastada.
(Inimene, kes ei loe raamatuid, sest teda ei puuduta nendesse kätketud puudujääk.)
  (Inimene, kes sööb hommikuti putru -- mitte vähem märkimisväärne inimene.)
Inimene, kes kuulub raamatule, millest tal puudu jääb.
Inimene, kes on ainuüksi selle raamatu enesekirjutus, millest tal puudu jääb.
  Puudujäävate raamatute lakkamatu enesekirjeldus -- maailm, millel jääb puudu inimesest (positiivses mõttes).
Inimene, kes on jõudnud (eksitavale) arusaamale, et selleks, et saavutada raamat, millest tal puudu jääb, tuleb tal see ise kirjutada.
  Inimene, kes püüab kirjutada raamatut, mis sisaldaks kõiki teisi raamatuid.
  Inimene, kes on kirjutanud raamatu, mis sisaldab kõiki teisi raamatuid, kuid millel enesel jääb puudu raamatuks olemisest.
Inimene, kes kirjutab raamatukogus.
  Inimene, kes kirjutab raamatukogus, millel jääb puudu raamatust.
  Raamatukogu, millel jääb puudu inimestest, kes kirjutaksid raamatut, millest neil puudu jääb.
Raamatukogu, milles on olemas kõik raamatud, millest puudu jääb, ent millel seetõttu jääb puudu inimesest.
(Raamatukogu, mis on kogu aeg remondis -- mitte vähem nipsakas raamatukogu.)
[...]

-- Jaak Tomberg, "Jääk" ("Olematute raamatute antoloogia")

soojussurma talumatu kergus

ma mõtlen jälle, et linnaraamatukogu üritustel peaks tihemini käima sisust täiesti sõltumata, lihtsalt selle rahva pärast, kes sinna ilmub. rõõmsavärvilised ja määramatut karva kampsunid, sakris habemed, psühhedeelse mustriga fliismütsid, lambavillaimitatsioonvestid, kammitud hõbelokid, triigitud siidpluusid, pressitud viigipüksid - kõik nad ilmuvad kuskilt korteritest või majaputkadest välja, saavad seal saalis kokku, mõned sahistavad, nahistavad ja kihistavad nagu kooliplikad 1. septembri klassijuhatajatunnis, kes terve suvevaheaja jooksul üksteist näinud pole, teised heidavad neile noomivaid pilke ja poleerivad prille, tädid ja onud võtavad lõpus sõna ja pistavad mõne vahele kah ("tellised lagunevad küll!"). raamatukogu kui kultuuriasutuse tänuväärsus lööb neil korril tõepoolest lausa hiilgama, inimesed on korraks üksindusest väljas ja Mikita "Lapsepõlve" parafraseerides, ruum on vaka all hoitud narratiivi pungil täis, kuhu näpu torkad, sealt kohe purskab. sealt purskab ka, kuhu näppu ei torkagi. juudid Tartu ülikoolis, laulukoorid, võru keel vahetunnis, EPA-tudengid, ülikoolileht, Juri Lotman ja tema müts, Leningradi intelligendid üldiselt ja mis kõik veel.
aga Mikita puhul on mind alati hämmastanud see rõõmus, peaaegu ülemeelik toon, millega ta võib rääkida väga kurba juttu, see muie, mitte kibestunud ja küüniline, vaid peaaegu buddhalik seismine iseenda seljataga. või natuke hoopis, nagu Galsworthy, "oma südame kuldpuuris"? ei tea, sisse ei näe. Kaplinski hääles polnud päris sellist lõbusust, küll aga teatav rõõmus kergus, kui nad rääkisid asjadest, millest viimasel ajal küll ka muidu ohtralt räägitakse, mispuhul pole paljuks peetav ka ahastav toon. et ega võru keelel ikka eriti lootust ei ole (noh, me, intelligendid, ikka kirjutame, aga...), 50 aastat tagasi, oleks siis veel... aga nojah, siis ei lubatud vahetunniski võro kiilt pruuki (selle peale psühhedeelse fliismütsiga naisterahvas eestreast sosistas: "mina rääkisin küll vahetunnis!"). et kuna Eesti on rahvuslusest ja avatusest kui kahest kokusobitamatust väärtusest valinud teise (kuigi põhiseaduse preambul kõlab, nagu oleks siia reservaat asutatud), siis selle avatuse tulemus on, et maalt lahkuvad kõigepealt ajud, siis käed... "ja praegu on jäänud mingi torso, mis hoiab varvastega pankrannikust kinni". ja kui rahvuse aluseks on see, et omavahel suheldakse rohkem kui teistega, siis mis juhtub, kui rahvuse kandev osa hakkab suhtlema rohkem üle maailma läbi interneti teistega kui omavahel? ei tea, mis saab... eh, jah. naeratus. Kaplinskil on väga kena naeratus.
ei noh, see kõik on ju vana asi: või siiski, Sysiphos, sul kahju tühjast tööst? need päevad otsas on. nüüd tunne rõõmu ööst. ei lähe meie vagusalt sinna lahkesse öösse. janiiedasi. aga öö tuleb ikkagi ja minul on külmavärinad, kui ma kuulen tarku inimesi kõnelemas nostalgiaga käesoleva vastu.
ah, ja Kaplinski rääkis ka juudi legendist, et jumal tegi maailma loomisel kaheksa katset, esimesed seitse käkerdas kohe kokku kui nurjunud, viimasest sai praegune (või esimesed kaheksa, mis juhul praegune on üheksas - Kaplinski ei mäletanud, aga võimalik, et jumal ise kah ei mäletanud). selle viimase puhul sai taevataat kah mõne aja pärast aru, et üritus läks nihu, aga seda on juba raskem prügikasti toppida, nii et meil lastakse hävida "nii nagu astrofüüsikud seda ennustavad".
kuid vägitöö on leina naerdes kanda
kuid vägitöö
on - vilistades käia Lethe randa
kui langeb öö

ega tegelikult nii masendav ei olnud. pealekauba sai näpunäiteid soomeugriliste sõnade leiutamiseks (vastavalt Kaplinski maitsele siis, ja mitte keelefuturistide omale): eesti keeles mäel on selg, jalg ja rind; jõel on suu, maal on nina ja selliseid somaatilisi metafoore tuleks julgemalt ekspluateerida. mis tarindid ja taristud! "võtame mingi... sääre või... kanna!"

täna jälle
elule allajäämine
otsekui tekile allajäämine
õhtul 

otsekui taevale allajäämine

seemne allajäämine mullale 

autole allajäämine
töökohale majale 

naisele allajäämine
ja peale
ja jälle alla 

sellesama igavene
allajäämine

Mart Kangur

[LÕPUKS sain ma tolle viimase Vikerkaare-numbri raamatukogust ära rebitud. kõik need korrad, kui ma ajakirjanduse toas luusisin, nina kultuuririiulisse torkasin ja pettunult kannal ümber keerasin - ja alles nüüd tuli pähe, et võinuks Annelinna raamatukokku ka vaadata.]