Ü-R: Selles uues tassis on kohvil kohe teine maitse! Väikestest asjadest peab ikka rõõmu tundma.
vanaisa: Nojaa... [kavalalt] need väikesed asjad võivad olla ka väikesed raamatud!
Ü-R: Jaah, nagu see sinu Schopenhauer! [see 1720-leheküljeline]

Ei, mind ei ole kirjutamast takistanud Schopenhaueri lugemine. Lihtsalt pole jaksanud muljete läbimõtlemiseks ja üleskirjutamiseks aega võtta, ja mida rohkem ma vahepeal juurde loen, seda kauem sellest kirjutamiseks justkui kuluma peaks, ja seda vähem tõenäoline on seda aega leida jne. Aga noh, nüüdseks on alumised kihid juba kenasti komposteerunud, ei mingeid eredaid üksikasju, jääb ainult ähmane mulje. Mida pole ka muidugi kerge kirjeldada.
See on nüüd mai ja juuni ja natuke juulit kah.

Carolina Pihelgas, "Pimeduse pisiasjad"

Jüri Kolk, "Kuu ja kirves"

Tõnis Tootsen, "Nukumeister"

Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed"

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa, "Kaks armastuslugu"

Kätlin Kaldmaa, "Õnn on otsuse küsimus"
Maarja Kangro, "Klaaslaps"

Hanneleele Kaldmaa, "Oliver"

Kaus, Koff, Koldits, Täht, Vahtrik, "Stiiliharjutused"
Maarja Kangro, "Dantelik auk"

Marjan Satrapi, "Persepolis" 
Claire Harman, "Sylvia Townsend Warner"
Kätlin Kaldmaa, "Väike terav nuga"
Helen Oyeyemi, "Härra Fox"
Maarja Kangro, "Hüppa tulle"


Sylvia Townsend Warneri elulugu oli vinge. Alguses tundus mulle, et pärast Woolfi biograafiat ei tundu enam ükski teine sama hea (muidugi mitte sündmuste põnevuse, vaid kirjutamise stiili ja hoiaku poolest), aga selle mõtte unustasin üsna kiirelt. Oli küll hea ja ajas palju naerma. Selline kongeniaalne niisiis. Pealegi on nii tore lugeda raamatut, mille naispeategelane on erilise iluta ja liiga pikk (nagu ta ema talle ette heidab), aga ei lase sellel oma elu segada. Muidugi, nagu biograaf ühes jutuõhtusalvestuses ütles, on STW võimekust peaaegu et raske taluda. Mitte ainult kirjanduse kõik žanrid romaanist libretoni, vaid ka muusika, kastanimoosid jm majapidamine, õmblemine, aiandus, kõnepidamine jne. Ja üsna geniaalne huumorisoon. Eriti muljetavaldav oli see lõputu elurõõm. Tema (eestlase seisukohast) natuke naljakas kommunismiusk sai ka kuidagi osaks tema iseloomust, mida koos kõige selle jäärapäisusega on vist ikkagi raske mitte imetleda. Lugesin suure osa läbi jaaniööl (lõket tegin ja mere ääres tuult vaatamas käisin ka, aga siis läksid kõik magama) ja mõtlesin, kui vanalt on liiga hilja eluhirmu elurõõmuks ümber kasvatada.

Sylvia was used to efficiency in housekeeping and would not throw away half a tomato, enjoying thrift as it should be enjoyed – as a vice. Valentine, on the other hand, had been conditioned to despise such behaviour as indicative of poverty, and thought that Sylvia demeaned herself with housewifely fidgetings, when in fact she was exercising her ingenuity. Sylvia made efforts to suppress her worst excesses, but the habit was so ingrained and so sensible that she could not lose it altogether and she resigned herself to cultivating extravagance alongside it, which she mastered very quickly and well.

‘I have had a small touch of rheumatism in my shoulder, a painful nuisance, but no more; and [Valentine] has tended and cured me with such exquisite delicacy and sureness of touch that I look back on it as a really happy experience, as a luxury. Other women may go to the opera. I had rheumatism.’

‘I bethought me that I inhabit my body like a grumbling caretaker in a forsaken house. Fine goings-on here in the old days: such scampers up and down stairs, such singing and dancing. All over now: and the mortality of my body suddenly pierced my heart. [...] '

 She appreciated fine things, good food, good wine, but spent little on herself. Old habits die hard; even in her wealthy old age Sylvia was more likely to put on more and more layers of clothes in the winter than light another fire. A friend of hers wrote that ‘Sylvia, with an air of boasting, sometimes said she liked luxury, by which she often meant no more than clean sheets or a hot water bottle.’ [...] She still prided herself on the ingenuity which could make an old pair of curtains into a tablecloth, or a tablecloth into a dress, or a dress into the appliqués on a cushion cover. A garment of hers survives in which one can almost see her train of thought in composing it: in front of her was a thick old Paisley cloth, in her head the idea of the warm dress it would make. Launching in with scissors and a needle (she never used a pattern and always sewed by hand), she arrived at her goal; a winter dress with panels in unexpected places, superlative darns where there had been holes and an elaboration round the collar which is the essence of afterthought.

'A strange thing is, that we took the miracle almost for granted; heaven was our daily wear, at times, hell, too, but never completely; there was always, even in our worst afflictions and perplexities, a lining of comfort in each other.'

‘I am cultivating a new Vice for my old age,’ she wrote to Joy Chute. ‘I go to bed early – 10.30 or so, eat half an orange, read about the Tractarians and go to sleep. The cats flock to bed with me, & see how much of them can sleep on my face. By compression and involution they manage quite a high quota. There are not enough poems in praise of bed – and rather too many of them are taken up with epithalamiums.’

'Hoisting my misshapen fat clumsy body with constipation and bad toes out of my bath this morning, I thought of past love and pleasure and wished it dead, so that I could escape it.

But all the wings of my spirit, love and beauty and the sea and music and art and all knowledge and enlightenment and sorrow and pleasure and joy ALL came to it via the body I was wishing dead. My body was the hostess. And even now my sight totters to my eyes to see the wind and the sunlight on the sea.'

Ja ta tegi klaasseintega talveaiast endale vannitoa. Ja ma tahan teda tõlkida.

*

Õnnepalust ja Kangrost rääkisin ükskord H.-ga. H ütles, et tema ei taju Õnnepalu juures just mingit erilist kibedust, eks see on lihtsalt selline depressioonis kirjutatud tekst. Aga et Kangro hirmutab teda kui meest. (Ma alustasin "Klaaslast" umbes samal ajal, kui "Inglise aeda" lõpetasin, mitte tal ei tulnud see võrdlus iseenesest pähe.) Vaat siis, kui huvitav. Hakkasin alles nüüd ise mõtlema, et sarnane illusioonitus ja natuke küüniline pilk on ju neis mõlemas, aga töötab minu peal hoopis erinevalt, millest see on? Esiteks muidugi saab Kangrot lugedes naerda, isegi "Klaaslapsega". Ja samas mitte pisendavalt. Selline sardooniline naer tundub üsna imetlusväärse saavutusena, inimolu kõrgem aste. Teiseks on tema tekstides ikka mingi hämmastav reipus, muidugi on kõik tühine ja lõppude lõpuks viljatu pusklemine ja kõik see on alati teadvustatud, aga tahe on sellegipoolest tugev. 

Igatahes saan aru, miks ema Õnnepalu raamatu pooleli jättis. Ta on selline üldiselt päris terve inimene, milleks tal vaja midagi sellist elu segama. Mulle mõjusid need vanameheohked vahepeal lohutavalt, teinekord jälle ärritavalt, sõltuvalt enda meeleolust ilmselt. Kangro mõjus kuidagi... ee, tugevdavalt. Natuke on selles tema raamatute naerus muidugi raudrüüd ka, aga õnneks mitte ainult. Minu meelest. STW elulugu mõjus ergutavalt, kuigi tükk aega käisin ma ka ringi ja mõtlesin, kuidas kõik surevad kohe ära ja kuidas ma siis edasi elan, sest tema suurt leina oli ka väga mõjuvalt kirjeldatud. 

Kui nüüd ühelauseliste paikapanekutega jätkata, siis. Oyeyemi mõjus natuke psühhedeelselt, aga võib-olla poleks pidanud seda alapalaviku ja kurguvalu ja ala-/ülemagamise deliiriumis lugema. Lisaks lõbustas ja lohutas mind väga kogenud tõlkija aps (keegi oli joonistanud märkmikusse "laua"  (table) ja kirjutanud sinna kahe valiku pluss- ja miinuspooli). "Stiiliharjutused" mõjusid ootamatult lõbusalt ja ambitsioonitult (käisin vaatamas ka). Pihelgas mõjus väga hämaralt, vahel see hämarus kujustus millekski mulle mõistetavaks, vahel mitte, mul on temaga vist alati nii. Kolgi luuletustest sain paremini aru ja paremini ka kui tema proosast. Täitsa meeldis ja veenis. Satrapi raamat oli vist esimene graafiline romaan, mida ma olen paberkujul lugenud. Seal oli natuke vähem pildi ja sõna koosmõju naudingut kui ma tavaliselt koomuskitest tunnen, aga nagu alati, kustutavad mõned räige vägivalla kohad kõik ülejäänu ära. See pole kriitika, seda vägivalda ei oleks pidanud välja tsenseerima, selle kujutamine ise ei olnud üldse räige, aga mu psüühika lihtsalt on selline, et muust mäletan vähe. "Nukumeister" mõjus natuke nagu "Esimese päeva" beetaversioon ("Peetrikese unenäo" osa) + üht-teist, millest ma vahepeal mõtlesin ja nüüd olen selle mõeldu kuskile kõrvale ära pannud. Et peab osav olema, kui tahad inimese väiksust ja suurust korraga näidata. Lugu tehisintellektist, kes otsustab, et inimkonda elus pidada pole ratsionaalne (kui ma nüüd õigesti aru sain), kummitas kaua ja kõhedalt, seda lugesin miskipärast esimesena, veel talvel, ja siis ei julgenud tükk aega enam kätte võtta. "Oliver" ei töötanud minu jaoks nii terviklikuna, kui mõne arvustaja jaoks kuuldavasti, osa tekste mõjusid, osa mitte nii väga. Kätlin Kaldmaa lapsepõlvejutud olid väga hirmsad. Kui ma neist A.-ga rääkisin, ütles ta, et hakkas mõtlema, mida tema lapsed temast suurena arvavad ja milles teda süüdistavad. Noh, hääle tõstmisel ja tapeedikepiga kolkimisel on siiski vaks vahet. Eks KK jõudis ka kaastunde ja andeksandmiseni. Natuke poolik tunne jäi sest ikka, mainimisi olid ju kuskil ka need seelikuõmblemise ja Islandi-juttude hetked, vahepeal oli ju ka rahulik? Eh, aga mida ma enne just ütlesin, räige vägivald võib vabalt ülejäänu kustutada ja tühjaks teha. Ja see on imetlusväärne, kui keegi neist päranduvatest mustritest välja lipsab. Ja et samast lapsepõlvest saab välja võtta ka sellise raamatu nagu "Halb tüdruk on jumala hea olla". Enne novellikogu lugemist lugesin hulk maad selle kohta, kuidas KK kirjutab (ühest Loomingust loomepäevikut ka veel). Ja tõesti, hästi kirjutab. Tore.

Ma nüüd loen edasi.