7.12.18

Tartu-Jõgeva: katkend

- Teate, mul on mölapidamatus. Kannatage välja. Ainult Jõgevani. Ma olen täheldanud, et mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused. Teate seda lugu?
- Nojah, aga mulle eriti ei meeldinud, kuidas ta kõik need tüdrukud ära lollitas ja maha jättis.
- Teie vaatate seda asja väga õigest vaatenurgast! Seal filmis, seal ongi natuke vale kalde alt seda asja... noh, selline inimene ju... tema tahtis näidata oma võimu, tahtis näha, kuidas tema oma vaimuga, oma lugudega paneb teised inimesed tegutsema, nii et... Mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused küll, aga iseloom mul ei ole nii halb, ma arvan. Loodan.
Minu nimi on muide [X], teate, miks ma teie eesnime küsin? Mu vanemad olid sordiaretajad, ma saan teile võib-olla öelda, mis sort teie nimega on.
- Mirjam
- Oi, Mirjam on liiga moodne nimi! Vaat kui teil on mõni sõber või tuttav Pireti nimega, siis temal on vedanud! Piret on kartuli-, ploomi- ja veel kirsisort ka! Kartul on Jõgeval aretatud, ploom ja kirss seal Polli katseaiandis. Aga see Kristiina Ehin, tema mulle väga meeldib, ta kohe oskab niimoodi väga õigesti olla ja kirjutada! Tal on muidugi päritolu ka selline... kirjanduslik. Mulle kõige rohkem meeldis "Paleontoloogi päevaraamat", see kohe on niimoodi kirjutatud, no et ma kohe tunnen ära! Ja kuidagi nii naiselikult. No igatahes üks kirsisort on Kristiina. Ja ma sain siis teada, et temal on sünnipäev [XX.XX] ja siis läksin ja viisin talle selle sordi istiku sinna kohe väravasse, ütlesin, et tere, mina olen [X] ja... nad olid nii kenad, ema tal on ju ka luuletaja, kutsusid mind sööma, rääkisime, pärast nad nii kenasti vabandasid, et ei saa rohkem suhelda, peavad saatma oma Seppa kuskile kontserdile pilli mängima ja et vanaema pidi lapselapsega kalale minema ja...
Vabandust, mul on mölapidamatus, kannatage välja. Kuni Jõgevani, siis saate oma asju edasi teha. Noh, teate, ma mõtlen endast kui nähtusest. Inimene olen ma ka, ja mees, aga mulle meeldib mõelda, et ma olen selline nähtus. Võib-olla naljakas öelda niimoodi, aga...
Teate, ärge sellest novembrist - - - detsembrist, praegu on detsember, eks -- ärge sellest detsembrist  väga halvasti mõelge. See ei pea olema elu parim detsember, aga... aasta lõpus teile juhtub midagi, mida te olete oodanud. Ja teil on praegu palju tööd, on mul õigus? Jah? No vot. Aga vaadake ainult, et te iseendale väga võlgu ei jää. See jääb muidu kripeldama. Ärge iseendale võlgu jääge.
Kuulge jah, mul on mölapidamatus, andke andeks. Ma olen natuke võtnud ka. Mitte purjus! Aga natuke võtnud.
[...]
Noh, nüüd ma vabastan, kuidas see oli, vabastan end teie seltskonnast, väga meeldiv oli! [X] lahkub liikuvalt rongilt.

also: jutustus Eesti metsaeugeenikast, ideaalkuuskedest-mändidest ja lugu Muhkel Kinnusega äravahetamiseni sarnasest, superkangelase keepi kandvast ikoonist Läti mahajäetud kaevanduslinna toidupoest ümberehitatud õigeusu kirikus - ??? mul on tunne, et nägin und.

26.11.18

üürike


[leidsin pööningult salapärase tolmunud käsikirja jne]
5. august
„meil tuleb saada säravaks valgeks. meil tuleb saada puhta lume uneks.“
tahaks osata oma hinge ihuda selliseks nagu kevadejää, selliseks nagu pleekinud linnuluu mere ääres. kõik üleliigse ära. ihuda. jjjihhhhhuda. mis ei tähenda... ihutustamist, ihu maha ihumist. ihu tuleks ka ihuda selleni, kuidas käsi on põlvel ja selg ja nägu on õhu sees labaselt ja mõttetult nagu kivid. hea küll, liiguvad ja tunnevad, aga olemine on nagu kividel. ja hinge olemine nagu kivil. mis on enda jaoks kerge ja seal, kus ta peab olema. kivi on enda jaoks kerge.
vahel mõtlen, et kui juba elust ära pöörata, siis peaks ju täielikult transtsendeeruma. mulle ei meeldi vireleda. asju halvasti teha. kuskilt elu serva pealt igatsevalt-kadetsevalt sisse vaadata. kui ei oska elada, siis ei oska. mitte et ma arvaks, et selline äraolev olek on õigem viis elada kui elu elamine (lause selge kui seebivesi, ah). mitte nagu seal Annuse artiklis Saadist. ei ole see surma poole olemine parem või õilsam midagi. mitte et ma saaks praegu otsustada, et hakkan elama. hakkan eeskujulikuks kodanikuks, võtan, nagu laulusalmis, laa-ap-see ja laps see võtab hoidja ja siis sulase ja siis me peame talu ja naeratame läbi õunapuuõite või mida veel. kahju-kahju, armas eesti riik, jään sulle sama ebaväärtuslikuks kodanikuks edasi. raha ka ei teeni, oleks siis, et maksaksin vähemalt palju makse laste saamise asemel. aga mis seal ikka, vähemalt on selgelt välja öeldud, et (pikemas perspektiivis või üldiselt) rohkem makse sisse toovad kodanikud on riigile väärtuslikumad ja kena on. pankur väärtuslikum kui õpetaja, itimees väärtuslikum kui puusepp. bussijuht ilmsel(gel)t väärtuslikum kui luuletaja. kes oleks veel vähem väärtuslik kui luuletaja? õige, ebaproduktiivne ilukirjanduse tõlkija võib vist pretendeerida küll.
lugesin midagi Oxfordi geograafia kohta otsides mingist kohalikust kollasepoolsest uudisteväljaandest, et üle linna tuntud ekstsentrik Botley Bag Lady on surnud. kellel olevat olnud matemaatika doktorikraad vms. elas ajalehtedega vooderdatud onnis ja sõi prügikastist, kelleltki midagi vastu ei võtnud. oli kuuldavasti selline rõõmus helge olevus, noh, korralik jurõdivõi niisiis. ei tundu, et ta oleks küll väga segast ullikesejuttu ajanud, lihtsalt eluviis oli ebakonventsionaalne. „Vendade Karamazovite“ lugemisest saadik mõtlen selle hullukese peale, oli vist seal? või oli „Idioodis“? no üks jurõdivõi, jajah, õndsake on „Idioodis“ kindlasti, eks ole. aga oli ka üks naine. Elizaveta vist. mõtlen sestsaadik tema peale ja sellele, miks mina ei tunne, et oleks võimalik sellist elu elada. liiga palju sidemeid eluga vist. ei taha kurvastada või häbi teha või.
ei tea, miks see ikka üldsusele nii jube tundub, kui keegi kuskilt surnuna leitakse, tükk aega hiljem. mis see talle enam teeb, kui palju ta haiseb või laguneb. teistele on jah ebameeldiv, kui on halvasti ventileeritud ja biolagunemiseks sobimatu koht nagu linnakorter. aga ikka on mingi mõte, et „ei tahaks, et naabrid peaksid ukse maha murdma“. no neile jah seda ei tahaks. peaks siis lihtsalt parajal ajal valmistuma, kolima kompostihunnikule lähemale, höh höh.
aga kas keegi suudab tegelikult oma hinge sädemete kiljumiseni lihvida. ja kas mina, mugavuselotakas, peaksin kunagi suutmiseni jõudma. no ma ei tea, mul on ju kõik nii hooti. hooti tundub isegi, nagu oskaksin või võiksin osata elada. hahaa. hooti tundub, nagu oskaksin või võiksin osata suremata elule surra. hahaa. eks need on pingetsükli erinevad osad. mõlemad pigem helged ja teisi, vähem helgeid on ka. sõltuvalt välis- ja sisepinge kokku- või lahkulangevustest vist. see praegune jurõdivõi-igatsuse hetk on välis- ja sisepinge nullfaasi kokkulangemine. ülekeeratud keel vedeleb lõdvalt maas, miski ei vibreeri. ja väljastpoolt ei sunni ka väga miski.
reigi pastoraadi lagedad helehallid värvimata seinad ja tühjad toad ja valged valged aknad. selline võiks olla selle elamiseta elu ruum.
oma tähelepanu ei tohiks kõrvale juhtida. ja oo, kuidas kisub kõrvale.
(kuigi võib-olla see asi seal kõrval on elu?)
aga ma ei mõtle seda, et ei tohiks kõrvale vaadata – et ei tohiks pilku ära pöörata hirmsalt.
mis sellest hirmsast ainiti jõllitada. ta ei ole ainus asi, mis on. pilku ei tohi selle eest peita, seda ei tohi pilgu eest peita. aga see ei ole ainus asi, mis on. ilus ja hea on ka ja pilku tuleb, õhh, avardada, nii et mõlemad paistaks ja neid poleks tarvis koondsummaks liita ja lahutada. ja võib-olla tuleb pilku ka pikendada, nii et hävimine poleks enam hävimine ja poleks enam nii kurb. ja miski poleks siis tähtis. see tundub valus, aga siis vist enam poleks valus? ei tohiks olla. mis tundub – ikkagi valus.
aga siis olekski nii, et poleks õnne, vaid rahu. ma ei saanud kunagi aru, kas see pidi Meistrile ja Margaritale karistus olema või. sõltub vist sellest, kas suudad ette kujutada igavesti püsivat muutumatut õnne. kui suudad, siis muidugi oleks karistus sellest ilma jätta. aga rahus poleks see tähtis.
pilved on nüüd hallid nagu pastoraadi seinad. õhk on hall. vist tuleb vihma.
tuligi.

6. august
täna käisime Emmaste surnuaial Leppe/Juhani endise pererahva haudu otsimas. Heini (Heinrich) ja Aliine. naine suri 22 aastat hiljem kui mees. mõtlesin Valentine’i ja Sylvia peale ja kuidas me tavaliselt vanade, vanemate inimeste leinast mõtleme. võib-olla pigem kui millestki praktilisest või siis väsinud igatsusest kokku saada. tohutust august soojas koduses harjumuses. aga seda, et pealt seitsmekümnene võiks nii kirglikult, nagu noore armastusega leinata (nagu STW), automaatselt kuidagi ei kujutle.
nojah, mõtlesin siis neist ja tundsin (surnuaialt lahkumise kohta ebatavalisel kombel), et jah, muidugi tuleb õnnele öelda jah, muidugi tuleb otsustada õnnelik olla ja armastada neid, keda on antud armastada, nii kõvasti ja hellasti kui võimalik. ja et õnnelik olla on võimalik ja et see ongi natuke ka otsuse asi. ja et on võimalik elada ja olla õnnelik ja pidada meeles, et tuleb saada puhta lume uneks ja ollagi kogu aeg see ka. sellele nii lähedal, kui võimalik. kõndida tavalises elus, palvetest rada järel. noh, Fanny de Siversil olid need palved. ja „kus kõnnid iganes, häid palveid loe“. aga võivad vast olla palved või laulud või muud sellised mäletamise, meelespidamise asjad. meeleharjutused. teadlikkuse harjutused. mis iganes. laulud. ikkagi lihtsalt helgelt läbi elu minna. ja vahel on see võimalik. lihtsalt mulle tundub, et vahel on see nii kuradima võimatu. kõik tundub lihtne, kui sul parajasti selleks jõudu on. ja teinekord ei saa aru, kuidas miski üldse kunagi kellegi jaoks on lihtne olnud või olla võib. teinekord on ainult see halb ja tume tahtmine ära kaduda ja kõik võivad oma palvete ja lauludega põrgusse kerida, „muide, olen ise valmis kaasa vajuma“ (kaasa kerima), või kuidas see oligi.
ja see on vist seotud selle labase valgustushetkega, mis sõnastas end nii, et (tahte)jõuga ei jaksa helge püsida. ja et helgena peab püsima. ja et see on (iga kord punastan sellele sõnale mõeldeski) hingejõud, mida peab olema, ja et seda saab ilust. et niimoodi ikkagi päästabki ilu põhimõtteliselt maailma. ju.
aga kuidas teha nii, et kogu aeg jaksaks ja kogu aeg mäletaks, mida teha, kui ei jaksa. ohh.

16.11.18

kõhe

During those five years I appeared, on the face of it, a competent enough member of some community or another, a signer of contracts and Air Travel cards, a citizen: [...].
I was responsible. I recognized my name when I saw it. Once in a while I even answered letters addressed to me, not exactly upon receipt but eventually, particularly if the letters had come from strangers. “During my absence from the country these past eighteen months,” such replies would begin.
This was an adequate enough performance, as improvisations go. The only problem was that my entire education, everything I had ever been told or had told myself, insisted that the production was never meant to be improvised: I was supposed to have a script, and had mislaid it. I was supposed to hear cues, and no longer did. I was meant to know the plot, but all I knew was what I saw: flash pictures in variable sequence, images with no “meaning” beyond their temporary arrangement, not a movie but a cutting-room experience.
Joan Didion, "The White Album"

aga täna kummitab hommikust peale:
Nõnda hüüdis mu tuju, ja juba
ise ahju kargasid puud,
ise aknaid avardas tuba,
ise pühkis end lubjane luud!

10.11.18

... võib-olla maaliline, aga must


vanaisa: jaa, kui me O.A.-ga seal telgis elasime...
Ü-R: sa ütled jah alati, et elasite seal..
koos: õnnes ja mustuses!
vanaisa: jah, meil oli selline termin ka, paisksalvestus. see oli päris termin ka, mingi informaatika termin, aga meie nimetasime niimoodi seda, kui... viskad lihtsalt telgiuksest kõik sisse, siis on paisksalvestus.
Ü-R: ja kui te käisite taludes süüa ostmas, saadeti alati sind rääkima, et sina jätad usaldusväärse mulje...
vanaisa: just, kui taludesse läksime, siis minu ülesanne oli usaldust äratada ja O.A. ülesanne oli tegutseda!

[selline elu käis purjetamislaagrites 70ndate suvedel]

aga mina mõtlen siin biskviidilt kõrbekihti maha kaapides, et mingis vanuses on vist isegi vanematele argumenti "jah, see on küll täielik käkk, aga ma tegin selle ISE!!!" imelik esitada. ja kas see vanus on juba käes.

4.11.18

27

Mina: appi, ma ei saa varsti enam bussipileti pealt noorte soodustust!
Vend: hakka nende maakonnaliinidega käima, need on ju tasuta.
Mina: Jajaa, Tartust Elva, Elvast Põlva, Põlvast... Issand, see on ju tänapäeva "Sõmeralt sain Sõrmikule"!!!

30.10.18

ülestähendus

Mul on endiselt plaanis kunagi jälle raamatutest kirjutada. Aga vahepeal vaatasin vanaemaga pilte sellest, kuidas ta 1964. aastal vanaisaga Tartust Võrtsjärvele purjetas. Oligi nii stiilne kui kõlab, jah. Ja vanaema ei osanud ujuda.
vanaema: Ma ju lasin endale enne sinna reisule minekut juuksuris uhke soengu teha ja kõik. Noh, ja esimesel öösel oli jõle udu, õhk oli kõik nii niiske ja ei jäänd mu soengust midagi järgi... ülejäänud matka olin üks Krussi-Juula!

25.10.18

mis koltub meis kui vana tapet

Ma kipun usukuulutajatega pikemalt vestlema jääma. Esiteks on tunnen ma neile natuke kaasa. Teisalt tunnen osalt siirast, osalt nõmedalt patroneerivat uudishimu. Kuidas inimene saab nii veendunud olla, et ta on ära tundnud universaalse tõe? Ah, mis tunne on küll nii lihtsate vastustega maailmas elada? Ah et sina oled rahu leidnud? Ah et sa tahad issanda rõõmusõnumit kuulutada? Jajaa, pole neilgi ju nii lihtne midagi, aga teate küll, valge habemega antropoloog eksotiseerib. (Ja kui ma niimoodi muigan, siis kas ma olen kuidagi parem neist, kes usukuulutajad lihtsalt kuu peale saadavad?) Osa sellest siiramast huvist on tahtmine nii tugeva ja kõhklematu usu toimimist inimelus teiste peal läbi katsuda. Ja just selliste... (oeh) keskmisemate inimeste näitel (aga eks nad olegi tihti kohe päris otsesõnu "inimesed tänavalt") -- selles mõttes, et ma saan paremini aru, kuidas toimib pühade hullude ja munkade-nunnade usk. Noh, igatsev ketser ja uhke askeet, see on ka iseasi. Aga Byatti "Children's Bookis" ei saa üks tegelane aru, kuidas inimesed saavad 1. pidada end kristlaseks, 2. lugeda sõnu "müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!", ja 3. elada oma hubast heakodanlikku elu üsna samamoodi edasi nagu enne. Mul tekib vahel mõneti sarnane lühis. Siin on vist jälle see mõõdukuse voorus mängus, mida ma hästi ei taba. Tundub, et peaks kui juba, siis juba!

Nojah, kui sa oled tõesti kindel, et sulle on ilmutatud rahu, õnne ja lunastuse saladus, siis loomulikult ei olegi teist valikut kui üritada seda kinkida mossis eesti inimestele poristes parkides või hämarates trepikodades. Sinu moraalne kohus on ju ka neile see võimalus anda. Selles mõttes ei saa neile ju neid kohmakaid jutuajamisi pahaks panna. Aga alati ei ole aega ja tahtmist. Oli periood, kui ma kasutasin peletustaktikana katoliku koolile viitamist. (Üldse oli mul vahepeal kombeks nii eksperimendi korras tutvustada end kristlasena kahte sorti inimestele: neile, kes tahtsid mulle väga agaralt mu armastavat taevast isa ja päästjat tutvustada ("Jajah, ma olen piiblit lugenud küll."), ja neile, kes tulid jutuga, et kõik kristlased on idioodid ja tõprad (eriti, kui kiruja oli enne pikalt südant puistanud ja (joobnud) sümpaatiat avaldanud. "Ahsoo, vaat kui huvitav seisukoht, ma olen ka muide kristlane" *särav irve*).) Jehoovatunnistajate peal see vist üldiselt ei tööta, mingi oikumeeniline enam-vähem-sama-suund neid ei rahulda, kohe hakkavad jõulukuusest rääkima jne. Aga täna, kui ma olin just kahe mormooniga põgusalt rahu allikast vestelnud ja kätelnud ja saanud komplimendi oma tihaseprossi eest ja komplimenteerinud nende eesti keelt (mis oli tõesti üllatavalt paindlik), ja siis järgmisel tänavanurgal jälle kaht tumedais rangeis rõivis kogu kuidagi silmatorkavalt tolgendamas märkasin, tõstis minus pead mingi õeluseuss. Nägin vaimusilmas selgelt, kuidas nad ütlevad küsivalt tere, ulatavad mulle käe, mina surun seda, vaatan neile sügavalt, samas sõbralikult silma ja sõnan malbelt: "On teil hetk vestelda? Olete ehk kunagi mõelnud, kas me oleme siin planeedil põhjusega? Või miks on see maailm ühtaegu nii kaunis ja kohutav? Kas teil ei ole kunagi tulnud mõtet, et ehk on saatanal meiega mingi plaan?"
Aga tumedais rõivis meesterahvad, raiped, surusid hoopis omavahel kätt ja läksid tänavaristil kumbki oma teed. Ei olnudki "kõik puhuvad" tüüpi jumalakuulutus-reid.

5.10.18

õrn ilus esimene maailm

Õuest kostis kaks kõva pauku, ei saanudki täpselt aru, kas olid püssipaugud või põrkus mingi muu mateeria suure kõmakaga kokku. Aga esimese paugu peale oli mu esimene mõte: issand, kus see Ööülikool nüüd nii valjusti käima hakkas?