23.3.19

olukorrast riikides

aga eladki ju kogu elu kukkuva tiibklaveri all

5.3.19

ma olin täna korraks püüdja rukkis
(aga kuristik oli arbitraarne piir
(tunne oli siiski õige
(jooksvate laste sitke nõtke kaos
(ja kurdistav lärm))))

18.2.19

mansahvt ja nassvärk, Aasvögeln und Bestien

11. aprill 1931
Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband.
Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren?
Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)
BA PV-le 

[sest kuidas tohib üks mõistuslik olend labastada oma jumalikust hingusest saadud hinge lihtsaks raipelindude ja metselajate loomaaiaks]

14.2.19

lennutada lohet

nii see ikka on, et
tahad kirjutada millestki Olulisest [suurtähega sõna lugeda Puhhi häälega palun]
(ma pean silmas et millestki painavast)
aga tahaks kirjutada ka stiilselt ja elegantselt, mitte piinlikult ega kohmakalt
ja siis on meil jälle see Venni diagramm ["Venni" pole vaja Puhhi häälega lugeda]
mis näeb välja umbes selline:
O  O
ja olemegi jälle Ei Küüni tänaval või siis kirjutame väikestest turvalistest asjadest. graveerime riisiteradele.
ja asi pole ainult julguses [Puhh ütleks ilmselt Julguses, aga käib väiketäht kah], sest vaata sa võid julguse kokku võtta ja hüpata, aga jõudu ja osavust peab ka olema, et saltosid teha. mul lähevad maadmööda kukerpallidki kõveriti.
aga saab vast harjutada? saab? ja kunagi olen ma nõtkem.

4.2.19

mõningad resümeed

Ma ei ole jaanuari jooksul ühtegi raamatut läbi lugenud. Pooleli on küll mitu (külimittu).

Aga vanaisa käis, nagu iga laupäeva hommikupoolikul, tädi perel külas. Kodus olid kolm vanemat poega ja ühe poja sõber. Ärkvel oli ainult nimetatud sõber, kes pärast, kui teised tõusid, resümeeris neile olukorra nii: "Mingi mees käis, tõi pitsat." (Nii resümeeris olukorra minuga telefonis rääkides tädi, kellele selle oli ilmselt nii resümeerinud üks poegadest.) Vanaisa omakorda resümeeris olukorra nii: "Lasin mitu korda kella, aga neil on see üsna nõrk, lõpuks siis kopsisin sinna akna peale ja üks võõras poiss tegi ukse lahti. Küsisin, et kes sina oled. "S.-i sõber K."!" Ü.-R. resümeeris olukorra nii: "Sa pidid veel korra tagasi tulema, pitsakoht polnud veel lahtigi. Ma ütlesin küll, et ära mine nii vara, teised alles magavad, noored inimesed! Aga sina siin närveerisid, et poisid üksi kodus, kas nad seal näljas ei ole..." Vanaisa (sõbralikult torisedes): "Ei närveerinud ma midagi! Sa natuke liialdad. Sa ei teagi, mismoodi närveerimine välja näeb!" Ü.-R.: "Miks ma ei tea, ma olen sind näinud, kui sa närveerid ja siis, kui sa enam ei närveeri... ma ju näen vahet. Aga pitsad jõudsid sul ju soojalt kohale."
Aga olukord (nagu mina seda ette kujutan), et vanaisa, ise haige ja keegi ei tea, kui väsinud või reibas, sest ta ju ei kurda kunagi, kibeleb laupäeva hommikul minekule, sest äkki ta lapselapsed (vanuses 13-17 ja mulle teadaolevalt juba 7. eluaastast üsna võimelised end mõnda aega iseseisvalt toitma) on pooleteiseks päevaks üksi koju jäetuna näljas, jalutab Tähtverre, poetab soojad pitsad lauale, ei hakka nimetatud lapselapsi üles ajama, teeb võib-olla endale kohvi, istub mõnda aega vaikselt üksi diivanil ja loeb lehte või raamatut,
see resümeerib üsna hästi, miks ta nii armas on.

Ühtlasi:
vanaisa, mulle kümne aasta taguse Runneli-teemalise konverentsi artiklikogumikku ulatades: "Noh, ausalt öeldes tundub mulle, et seal on ikka vahel ka sellist... edevusest ja keeruliste konstruktsioonidega mängimise lõbust kirjutatud asju."
mina: "Nojaa... kas sa mõtled, et siin kogumikus või et kirjandusteaduses üldiselt?"
vanaisa: "Nojah, aga ma pean ütlema, et ka teoreetilises füüsikas... kirjutatakse päris palju artikleid, kus lõpuks midagi ei väidetagi, vaid lihtsalt mängitakse matemaatiliste valemitega nendega mängimise lõbu pärast ja edevusest."

31.1.19

Tatitopp taskupöhjas

Vahel asendab aju kuskil mõne sõna ära millegi rütmiliselt ja teatud määral ka foneetiliselt sarnasega ja ma ei saa sellest enne aru, kui välja ütlen. Tänane:
Heeringad valvavad talu,
üle ussaia vaatavad kopli.

26.1.19

ärivitriinis on hang

Ma lihtsalt kirjutan selle siia meeldejätmiseks.
Ma olin üheks õhtuks Tallinnas ja me olime umbes kella üheni öösel laulnud ja (natuke) tantsinud. Teised jäid veel tantsima. Trammid olid kõik läinud, kõndisin mööda väga vaikset Kopli tänavat, soe oli sees, väljas külm, lumi sätendas, ühtegi inimest ei paistnud, mõtlesin, et jõuan ära jäätumata need 45 minutit käia küll. Umbes hipsteri- ja getoala piiri peal kuulsin selja tagant sellist häält, nagu läheneks suur merelaine, valju sahinat. Sealt tuli läbi öö mingi kummaline vana tramm, silmad hiilgamas, ja pritsis küljele määrdunud lund. Külje peal oli kirjas, et tegu on lumesahk-rööpalihvijaga või midagi sellist (üritades tema täpset ametinimetust leida, sattusin sellise puhtast luulest koosneva pealkirja otsa). Minust möödudes lasid kaks onu juhikabiinis lõbusalt kella, lehvitasime üksteisele sellise enesestmõistetavusega, nagu nädalaid elavat hinge nägemata kõnnumaal matkanud ikka. Mõtlesin, et lähen nüüd edasi mööda sahast jäänud siledat tihedat lund, sest getopiirist peale hakkab kõnnitee natuke ebamugavalt siia-sinnapoole vonklema. Mõnekümne sammu pärast kuulsin selja tagant jälle häält, seekord äratuntavat trammikolinat, ega tahtnud oma kõrvu uskuda (et juba jälle). Tagasi vaadates nägin, et läheneb samasugune antiikne eksemplar, aga sellel polnud sahka ees, vaid mingi veider korv pealael, vilkuvad kollased tulukesed küljes. Hüppasin üle hangede tee kõrvale ja tõstsin jälle käe kaasööränduriviipeks. Aga tramm jäi seepeale seisma (või õigemini aeglustas peaaegu paigalseisuni) ja uks lükati lahti. Jooksin järele ja hiivasin end kitsast uksepilust sisse. Trammijuht (täpsemini elektrihooldustööde tehnik vms, nagu ta pärast seletas) küsis lõbusalt, väga õrna pehme aktsendiga: noh, jäid viimasest trammist maha? Ja küsis, kuhu ma lähen. Ütlesin, et peaaegu lõpp-peatusesse, sinna liinide juurde. No ja siis me sõitsimegi. Kabiini akna-, ukse- ja armatuurlauaraamid olid täispuidust, sellisest siledast ja tihedast, millest oleks nagu tunda vahalõhna ja aastate kaupa nühkimist. Tehniline sisustus oli päris aurupunk. Juht arvas, et ju see masin umbes 50 aastat vana on. Ma ei saanudki täpselt aru, mida see tegi, aga midagi olulist elektriga, nojah. Kogu ülejäänud trammivagunit täitis suur mürisev generaator ja diislihais. Kuigi sinna ruumi sisse kiigates ootasin korraks, et seina ääres on puust pinkidel vaimud reas ja järgmine peatus Soopõhja.
Aga no vaat, tänu neile naljakatele ilusatele trammikronudele ja helkurvestides meestele saab päeviti rahulikult trammiga sõita (enamasti).
Ma ei ole kunagi varem trammiga peatumata peatustest läbi sõitnud. Ja sealt pimeda "Ela või sure" pargi kõrvalt oli ka üsna hea meel peatumata läbi sõita. Sepa peatuses jättis onu trammi jälle peaaegu seisma, tänasin ja hüppasin (enam-vähem) elegantselt platvormile, lehvitasin trammile järele ja sain vastuseks vaikse madala kellakolina, mis kõlas, nagu ärkaks see kell üle väga pika aja vaikusest. Vaatasin liinide vahelt mere poole, mis paistis, nagu öösiti ikka, maailma servana.
Seal öise trammitee ääres ikka juhtub imelikke asju, tähed muutuvad rästasteks ja.

23.1.19

ära mõtle elust steppides

Jälle üks postitus, mida ma olen üle nelja kuu muudkui kirjutanud ja täiendanud ja muutnud, aga ükskord peab lõpetama. 
Noh, jah. Tahtsin oma lugemispäevikut ikkagi vähemalt aasta otsa pidada, mitte et see poleks mingi meelevaldne mõõt, aga siiski. Aasta on nagu paras toober, millesse asju soolata. Raamatuid siis kokku: jaanuar 4, veebruar 5 (ja pool?), märts 3, aprill 3, mai-juuni 15, juuli 7 ja teine pool aastast, (millest ma siis alles nüüd allpool kirjutan) hale 15, aasta peale kokku 52. Võimalik muidugi, et unustasin midagi vahepeal ära ka.
Ega ma augustis ja septembris midagi väga ei lugenudki. Tegelikult sain suurema osa Byatti "The Children's Bookist" läbi (ja see ongi lihtsalt paks ja tihe ja võttis õigustatult kaua aega), aga sinna ossa jõudes, kus kõik surema hakkavad, ma ei jaksanud. Mitte et see oleks kuidagi ebadelikaatselt või ninaallahõõruvalt või sadistliku naudinguga kirjutatud. Vaid selline see aeg ju oligi. Ikka on raske taluda (seda enam?). Võib-olla hiljem loen lõpuni. Aga selles raamatus oli nii palju imelist psühholoogilist läbinägelikkust, nii usutavad tõelised inimlikud inimesed, et jahmuma pani. Kolmandas isikus vahelduv vaatepunkt käis läbi erakordse hulga tegelasi -- mitte nii nagu vahel, et on psüühikaga peategelased ja siis need ülejäänud; siin on muidugi neid ülejäänuid ka, aga peategelasi, ruumilisi sisuga tegelasi on ikka muljetavaldav hulk. Mul on tunne, et ma oleks nii paljude erinevate tegelaste pilgu läbi rääkivat raamatut viimati lugenud fantaasiažanris. Fantastikas (? on selline sõna?) on kuidagi tavalisem, et tegelasi on tohutu posu ja vaatepunkt vaheldub, sest kõik need tuhat tegevusliini keerlevad erinevate tegelaste ümber ja koonduvad siis mingites dramaatilistes kõrgpunktides. Iseasi, kui nüansseeritud nende tegelaste isiksused on. Jahmatav oli nende inimeste inimlikkus võib-olla seetõttu, et mingi raamistus pani alguses muinasjuttu ootama. See õdus maja, viljapuuaed, lastekari, imepäraseid esemeid täis muuseum, päästetud hulgus, kirjanikufantaasia paralleelmaailm maja ümber. Aga tegelased keeldusid olemast muinasjututegelased, üheselt head või pahad.
Tegelasterohkusega kaasnes ka minu jaoks natuke häiriv võte, nimelt vaheldusid detailsed sissevaated selliste kinoringvaatelike ülevaadetega, kus anti lühidalt teada, millega keegi vahepeal tegeles jne. Ma saan aru, et muidu oleks seda raamatut terve riiul täis, aga see mõjus ikkagi kuidagi rebestavalt. Või jah, tõesti just nii, et "muidu läheks liiga pikaks, kerime vahepeal edasi". Ja kindlasti oli see häiriv efektki kaalutletud jne.
Ja siis Mari Saadi "Mina ise", "Mida teha emaga", "Sinikõrguste tuultes", "Võlu ja vaim" uuesti. Nüüd on mul vist kogu ta ilmunud täiskasvanute proosa loetud? Lasteraamatuid on veel ja esseed ka. Sain kinnitust oma hüpoteesile, et keha-armastus ja vaistlik eluarmastus (vt Winterson) ja kehakummastus ja elukummastus (vt Saat) on seotud (Eedul "Võlus ja vaimus" olid need nii puust ja punaseks kirjutatud, et piinlik neid enam lahtikirjutamisväärseks mõtteks pidada). Ma olin eelmine kord "Võlu ja vaimu" lugedes ikka täiesti teine inimene vist? Rohkem mõistlik hästikasvatatud laps, kes tahtis, et kõik oleks kenasti õigesti ja heasti ja keda igasugu pimedad asjad ja nõidvanaemad hirmutasid (või noh, nagu praegu ei hirmutaks). Igatahes ei tahtnud see kunagine lugemiselamus mul üldse eelmise suve avastusvaimustusega seostuda. Või siis -- võimalik, et "Võlu ja vaim" ei ole kõige parem raamat Saadiga alustamiseks? -- aga ma kahtlustan, et just on, ja et asi oli ikka minus. "Mina ise" (see on lasteraamat) peategelane peegeldab natuke samu teemasid: kas saada selliseks, nagu isa või nagu ema? kas kehaline olemine pole mitte päris õudne? Sisaldab imepärast passaaži varvastest. Jälle veab keha alt:
"Varbad on pisikesed roosad ja ümarad. Nad oleksin end jala seest nagu selleks välja pistnud, et nalja teha. Ja kui ta vahel kõige tõsisemat juttu räägib, liigutavad nad end ja tuletavad meelde, et miski asi ei saa olla päris tõsine, sest keha küljes on varbad. 
Kui suureks kasvadeski varbad kaoksid! Aga ei kao! Ka isa jalgade küljes on varbad, isa suure keha kohta just niisamasugused väikesed ja ümarad.
Varbad näitavad seda, et keegi, isegi päris suur inimene, ei saa olla kunagi päris väärikas. Varbad naeravad kõigi üle!"
"Sinikõrguste tuultel" on tõesti erandlik peategelane, kes mõtleb kehast ja kehalisusest pigem soojusega ja tundub pigem vähemorbiidse inimesega, keda tabab ajutine kriis. Kuigi katse teha inimkeha sarnaselt sooja ja õdusat diivanit lõpeb küll pigem natuke morbiidselt. Üksikasjad on ammu meelest pühitud, aga Saat on endiselt nii paeluv ja häiriv ja tema raamatute lugemine on mind vist teistsuguseks inimeseks muutnud. Kusjuures mul pole tunnet (nagu Turgeneviga), et oleks ma neid varem lugema sattunud, oleksin parem inimene. Aga kes teab.
Läbi lugesin veel Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatud "Kröitsi". Mulle meeldib see vorm: igaüks ütleb nii, nagu talle asi tundub, ja keegi ei hakka eri perspektiive vägisi üheseks narratiiviks muljuma või midagi järeldama. Keegi daam võib ju väita, et read "meie öö, üks vaesemaid, mis iial olnud kahel" jne on just temast kirjutatud (jään ilmselt igavesti ebatäpselt tsiteerima jutustust sellest, kuidas "ronisin tema juurde voodisse, aga ei saanud talt ühte musu ka kätte!") -- ja võib-olla ongi, ja võib-olla ei ole, ja see on huvitav ja vabastav. Lugemispäevikusse kirjutaks: sain teada palju uut ja tekkis huvi lugeda kirjaniku teoseid. See huvi tekib mul enam-vähem iga aasta, aga kunagi ei jõua selleni. Võib-olla võrdlemisi veidral kombel on ta minu jaoks luuletajana päris oluline ja prosaistina lihtsalt selline... teadaolev.
Tõnis Vilu "Libaveret" lugesin oktoobri lõpus edas- ja tagaspidi ja see tekitas minus nii maniakaalse mõttekeerise, et tahtsin kohe arvustuse kirjutada. Aga siis tuli november jne, matsin plaani maha ja kaevasin nüüd välja ja kirjutangi. Paha lugu on ainult see, et mul on kuidagi raske raamatust endast kirjutada, sest sealt idanevad mõtted lähevad väga targutamiseks ära, kipub tulema rohkem essee teemal "mida ma maailma asjadest ja inimkonna saatusest arvan". Kusjuures ma sain raamatu endale juba suvel (augustis?), tigupostiga ja puha, ja tegin ta seal maal võrkkiiges lahti ja põrnitsesin nagu laepragusid, ei saanud üldse pihta. Sügisel proovisin uuesti ja kõik oli teisiti jne jne. Nii et tasub mitteavanenud raamatuid uuesti proovida, selle peaks endale meelde jätma.
"Libaverega" paralleelselt lugesin (jälle vist võrdlemisi veidral kombel) Marie Heibergi. Sest lause "käisin üksi tähte valgel" on mind peaaegu käibefraasiks saamiseni kummitanud, aga seda ükskord tsiteerides pidin tunnistama, et midagi peale pealkirja nagu päriselt lugenud eriti polegi. (Tegelikult on Heibergi tekstidest päris palju laule tehtud, nii et üht-teist mäletasin sedakaudu küll.) Ja ka nii kummalise paari vahel nagu Vilu ja Heiberg tekkis mingeid paralleele. Ikka need suuremad või väiksemad augud keele mugavas pinnas nagu tähed taevasametis. Kuigi R. kommenteeris üle õla lugedes: "see on nii geneeriline luule, kuidas keegi midagi sellist üldse lugeda saab?". Mis pole ka päris ebaõiglane märkus. Minu jaoks oli Heibergil siiski üllatavalt - eiteagi - kaasaegseid tundmusi ja mõttekäike. Umbes nagu mu üllatus Anna Haava üle. Ei ole nad üldse nii tolmused, kui millegipärast tunduma kipub, et ainult tasa kannelt helistavad.
Maarja Kangro auhinnaraamatut lugesin ka. Mõjus jälle nagu varemgi -- raske kirjeldada, kuidas, sest ta stiilis pole justkui midagi sellist, mida harilikult kirjeldatakse sõnadega "nõiduslik" või "paeluv", ega ka mingit erilist põnevusekruttimist (selles raamatus, novellides on muidugi narratiivset pinget palju, kuigi seda ei nimetaks vist ka ju põnevusekruttimiseks), aga mul tekivad tema raamatute lugemise ajal tõsised toimetulekuraskused, sest ma ei suuda muule elule eriti keskenduda, tahaks tagasi lugema. Ja ma pole muidugi originaalne selle nentimises, aga see pilgu teravus ja vankumatus on väga õudne ja imetlusväärne ja, ee, lahe. Mingi (ootamatu?) stiililine/mõtteline resonants on vist üks põhjus, millepärast ma nii seestunult loen. Nagu siis, kui avastad voodis ümisedes kogemata, mis lainepikkusega su madratsi veits lahtine vedru on (ma ei tea, mina olen vist siis vastupinisev madratsivedru selles võrdluses? või terve madrats? kellel on erinevaid vedrusid? palun vabandust, see võrdlus ei meigi vist üldse senssi, aga ma jätan ta siia puhtautokommunikatiivse pildina sisse. või no see, kui saad aru, et keel on nüüd täpselt hääles, sest sa kuuled sihukest õiget vibratsiooni ja ülemhelisid, see fookus, noh. aga see on juba teine võrdlus, siin ei pinise enam lugeja, vaid tekst -- noh, ikka see saledasse stroofi surutud elementide pime raev, lõpuni hirmuäratavalt stiilne.).
Mulle tõesti meeldis Johanna Rossi arvustus Vikerkaares, kus ta Kangrot ja Mutti võrdleb ja sõnastab väga täpselt (öeldes muudki tabavat, aga ma korjasin muidugi välja endale arusaadava / oma kinnisideedega haakuva): mõlema tegelastel on see eemalseisev vaatlejapilk, aga Kangro omad suudavad vaadelda ja päris hoogsalt tegutseda samal ajal, Muti omad pigem mitte.
Puhas kadumine. Annihilatsioon. Sellest on kohati meeldivam mõelda kui millestki muust. Kas poleks võimas: haihtuda äkki täielikult, koos kõigega, mis on su isikuga seotud? Üksainus välgusähvatus hävitaks kõik jäljed; kogu jama, mis sa oled siin teinud, kaoks murdsekundiga, ja mitte ainult maa pealt, vaid inimeste mälust samuti.
Kahtlemata oleks see snobistlik ja moraalitu, kui ainult mina saaksin niimoodi kaduda. Ebaaus teiste suhtes, kelle jäljed peavad jääma vedelema: mälestused, kujutised, asjad, teosed. Sest midagi peab järelpõlvedele jääma, Partridge'il on õigus. Pealegi, kas pole füüsilisest olendist üldse kõrk ihata täielikku annihilatsiooni? Olemas on ju oldud, füüsiliselt ja sotsiaalselt olemist nauditud, oma keskkond tekitatud, kuidas võiks nüüd äkki loota, et kõigest sellest saab ühe hetkega lahti?
Aga kui kõik ei hävi ja meie isikust peab mingi jälg jääma (rohkem kui ainult laip), siis olgu see juba uhke jälg. Ja olemegi tagasi seal, kus enne. See tähendab elus ja auahned.
(286-287)  
Annie Saumonti "Aeg elada ja teisi jutte" lugesin Tartu-Tallinn bussis ja suutsin teatud kohtadel vaevu hoida end valjusti õhku ahmimast / niutsumast / oigamast, nagu marionettnukk autori niitide otsas, tõesti, narratiivne ehitus on nii tõhus ja mõjus ja mõni lause on lihtsalt tahke ja sile ja ootamatu nagu mingi... kurikas.
Siis millalgi -- raske öelda, mis põhjusel -- diagonaallugesin enamjaolt tagant ettepoole läbi Piret Järvekülje mälestused "Ei ole halbdust ilma headuseta". Ilmselt kõige obskuursem raamat mu aastas, ja mul pole aimugi, miks see vanaema riiulis on, aga korra olen ma seda juba lugenud ja end nartsuks nutnud, ja seekord ka -- oli vist tahtmine nutta lihtsalt. Peale selle, et tal oli väga ilusast väga kiiresti väga kurvaks muutunud lapsepõlv, oskab ta tegelikult ka päris hästi kirjutada. Noh, ei ole just kirjandus, aga kuidagi armsalt siiras mälukildude jada (ja kummalisel kombel mõjuvad ka nende kildude loostamiseks kasutatud võtted ja mustrid, umbes nagu pealkirja vanarahvatarkus, kuidagi armsana). Ta ei tagantjäreletarguta eriti ja tal on väga hea mälu. Kui nüüd mõelda, siis selle raamatu võlu on natuke sarnane kellegi blogi lugemisega, tuled väikeste juppidena läbi tema elu. (või igatahes on sarnasus selles, kuidas need mulle mõjuvad. et võin üsna abitult nendesse kinni jääda kella neljani öösel.) Ainult et blogides pole üldiselt seda tagantvaates tervikutloovat pilku.
Jõulukingiks sain (ja ise kinkisin vanaemale) Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb". Hiilgav kingiraamat, tõesti. Ja no see on peaaegu väljakannatamatult nunnu, aga siiski mõnevõrra tempereeritud ka. Põhiliselt naljaga. Aga mulle tundub, et vastuvõtlikus eas ja /või olekus inimestele (või ka neile, kes ei tundu vastuvõtlikus olekus olevat) tasub ka sellepärast see raamat ette sööta,  et see on nagu selline... headuse virgutamise raamat. Tegime Hiiumaal õega piparkooke ja ema luges seda kõrval ette ja siis lähenes nunnusus küll juba kriitilisele piirile. Aga pärast pesi õde omal algatusel kõik nõud ära. :) Ma plaanisin seda küll hoida ja tasatargu tarbida nagu köhasiirupit, aga kogemata kallasin suurema osa juba uueks aastaks kõrist alla. Pealegi sisaldab see siile. Nimedega Päts ja Ernesaks. *heldimuspisar*
Toon Tellegeni "Kõik on olemas" (Vahur Aabramsi tõlgitud) on mul küll köhasiirupiks. Seda ma ei saa järjest lugeda mitte sellepärast, et läägeks läheks, vaid silmad muutuvad lihtsalt suurest õnnest uduseks ja kõrvad hakkavad kumisema. Sisaldab siile. Loomulikult.
Triin Paja "Nõgest" lugesin ka, BA preemia ja puha. Mulle meeldisid ta luuletused Värskes Rõhus, isegi väga. Oma reaktsioonist raamatule üritan siiamaani aru saada. Kõigepealt üllatas kaanekujundus. Kui ma Pajast midagi enne ei teaks, siis ma seda raamatut vist lähemalt ei vaatakski (?). Kaaned ei läinud üldse kokku minu kujutlusega tema luulest. Võib-olla millelegi muule oleks see kujundus hea. Ja luulest endast: ilmselt oli vale lugeda raamatut ühe õhtuga järjest sellise buldooseri järjekindlusega. Tegelikult vist ei peagi luulekogu seda välja kannatama, ei pea. Esimese muljena tundus mulle igal juhul, et need tekstid oskavad väga ilusasti mingeid närve puudutada, aga kui loed muudkui ühe teise järel, siis on oht, et see närv tuimeneb. Ja midagi on nende kujunditega -- kord tundusid imeliselt udused, kord natuke tüütult udused. Ja mõnikord nende kordamine töötab, mõnikord mitte. Mõnikord võngub staatika väga mõjuvalt, mõnikord mitte. Mõnikord see muutumatu meeleolu kõnetab intensiivselt, mõnikord mitte. Siis hakkasin kahtlustama, et ma olen viibinud selle raamatu lugemiseks liiga reipas ja elujaatavas meeleolus (imelik küll), võib-olla sobiks mu tavalisema surma-poole-olekuga paremini. Seal on mingi väga tuttav maailmast ja kirgedest ära pöördumise, kehatuse, peaaegu taimse rahu igatsemise tunne, aga mul on vahetevahel mingi probleem selle tunde vastuvõtmisega sellelt häälelt. Miks, ei saa aru. Aga mõnikord on väga ilus.
Hölderlin, tahan olla jasmiini väsinud valgus, mis ei lange, ei puuduta.

Jean-Paul Didierlaurenti „Ettelugeja 6.27-ses rongis” oli kontseptsioonilt ju tore, kuigi väheke mustvalge (paha, kole ja kuri raamatuhävitaja; õilsad, kuid majanduslikus sundsituatsioonis vaimsete huvidega sinikraed, kellel kirjandus aitab neid ümbritsevast hallist argielust kõrgemale tõusta). Aeg-ajalt on päris amüsantne (vanadekodu stseenid) ja leidlik (vanapaberimassi kadunud jalgade otsimine), aga kokkuvõttes võib-olla natuke liiga nunnu. Samas lugesin ta ikka läbi ja mõtlesin natuke trotslikult, et ma ei kavatse lasta snooblikul ninakirtsutamisel endalt ära võtta seda rõõmu, mis sellest raamatust saada on. 
Veel leidsin detsembris õe riiulist Valda Raua tõlkes Salingeri, mille nad isaga äraviskamisest päästsid (kogu meie Tallinna kodu näeb välja, nagu oleks sinna uppuvalt laevalt raamatuid päästetud, suvalised kuhjad igal pool jalus, ja peaaegu uppuva laeva stsenaarium oligi, ilus). Selles raamatus olid "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad", "Franny ja Zooey", "Kuristik rukkis" ja ports lühijutte. Ma olin mingis lapseeas (9. klass vms) lugenud "Kuristikku" ja lühijutte sellest eraldi ilmunud "Banaanikala" kogumikust. Ütleme nii, et lühijuttudest ei saanud ikka mitte midagi aru ja "Kuristikku" vaatasin vist enam-vähem samast vaatepunktist, kust Holdeni väike õde Phoebe. Et miks on vaja niimoodi pahandust teha ja teistele muret valmistada ja nagu jah, Holden, ma saan aru, et sa pole mitte pahatahtlik, vaid et sul on isiklikke probleeme ja traumasid ja õiglast kriitikat ühiskonna suhtes, aga see, kuidas sa käitud, ei ole ju ratsionaalne lahendus! Oh seda helget mõistuspärast lapsepõlve. Pealekauba hakkan mõtlema, et ma vist ei hinnanud selles vanuses üldse (?) õrnust. Mis mulle praegu Salingeri juures võib-olla kõige tugevamini mõjub. Ähh, sentimentaalne vanadus. Või siis on minust lõpuks saanud teismeline (Noor Emotsionaalne Inimene). "Puusepad" ja eriti "Franny ja Zooey" olid igatahes paras... jah. Mõjusid.
"Ma tean kõike, mis sa mulle räägid. Sa ei ütle mulle mitte ühtegi asja, mille üle ma ise mõelnud ei oleks. Sa ütled, et ma tahan Jeesus-palvelt midagi saada -- ja sinu sõnade järgi teeb see mu niisama kasuahneks, nagu on need, kes ihkavad endale soobelkasukat, või olla kuulsad, või mingil moel ilmatuma lugupeetud. Seda kõike ma tean! Sa heldus küll, kas pead mind päris nõdrameelseks või?" Ta hääl värises sedavõrd, et see muutus nüüd juba peaaegu kõnetakistuseks.
"Hea küll, rahulikumalt, rahulikumalt."
"Ma ei saa olla rahulik! Sa ajad mu päris marru! Mis ma sinu arvates siin selles tobedas toas teen -- võtan kaalust alla nii mis kole, ajan Bessie ja Lesi murest hulluks, pööran kogu maja ja kõik pea peale? Kas sa arvad, et mul ei ole niigi palju mõistust, et muretseda motiivide pärast, mis mind seda palvet lugema panevad. See just ongi, mis mind vaevab. Et ma olen eriti nõudlik selle suhtes, mida ma saada tahan -- antud juhul on see mitte raha ega lugupidamine ega kuulsus ega muud taolised asjad, vaid vaimuvalgus või rahu --, siis ei tähenda see veel sugugi, et ma oleksin vähem isekas ja omakasupüüdlik kui iga teine. Vastupidi -- olen seda veelgi enam! Ja ma ei vaja kuulsat Zacharias Glassi, et temalt seda kuulda!" Siinkohal ta hääl otsekui murdus ja ta hakkas Bloombergile jälle erilist tähelepanu osutama. 
471
"Kui sa ei suuda Jeesust näha täpselt sellisena, nagu ta oli, läheb sul kaotsi kogu Jeesus-palve mõte. Kui sa Jeesust ei mõista, ei mõista sa ka tema palvet -- see, mida sa kordad, ei olegi palve, vaid mingi organiseeritud silmakirjatsemine. Jumala eest! Jeesus oli ülivõimekas asjatundja, kes täitis äärmiselt tähtsat missiooni. Ta ei olnud mingi püha Franciscus, kellel oli aega palvelaulukesi ümiseda või lindudele jutlust pidada, või teha muid armastusväärseid asju, mis on Franny Glassi südamele nii lähedased. Nüüd räägin ma küll päris tõsiselt, pagan võtku. Kuidas sa seda ise ei näe? Sa võid kindel olla, et kui jumal oleks tahtnud töö jaoks, mis Uues Testamendis ära tuli teha, nii läbi ja läbi võluvat isiksust nagu Püha Franciscus, oleks ta valinud tema. Aga ei -- ta valis kõige parema ja taibukama, kõige vähem sentimentaalse ja täiesti järeleaimamatu meistri, keda üldse valida oleks saanud. Ja ma vannun sulle, et kui sa seda ei näe, siis läheb sulle kogu Jeesus-palve mõte kaduma. Jeesus-palvel on ainult üks eesmärk, üksainus eesmärk -- anda inimesele, kes seda loeb, Kristuse-tunnetus. Mitte aa soetada endale mugav mina-olen-sinust-parem nurgake kohtumisteks ja ligilitsumisteks jumaldatava püha isiksusega, et ta su oma käte vahele võtaks, su kõigist kohustustest vabastaks ning hoolt kannaks, et kõik sinu vastikud Weltschmerz'id ja professor Tupperid minema läheksid ja enam eales tagasi ei tuleks. Ja jumala eest, kui sa oled küllalt intelligentne seda nägema -- ja sa ju oled, kuid ometi keeldud sellele oma silmi avamast, siis sa ju kasutad seda palvet kurjasti, kasutad seda vahendina, et endale nõutada maailma, milles on ainult nukud ja pühakud ning ei ainustki professor Tupperit."
486-487 
"Kas tead, mida ta mulle veel ütles?" jätkas ta. "Kas tead, mida ta mulle kõigi pühakute nimel kinnitas? Eile õhtul ta jutustas mulle, et kui ta oli kaheksa aastat vana, jõi ta ükskord Jeesusega köögis ingverimõdu. Kas kuuled või?"
"Kuulen, kuulen... kullake."
"Ta jutustas, et ta istus -- need olid täpselt tema sõnad --, et ta istus üksinda köögilaua ääres, jõi ingverimõdu ja sõi soolaulki ja luges "Dombey ja poega", kui äkki Jeesus teisele toolile istus ja endale ka väikest klaasitäit ingverimõdu palus. Väikest klaasitäit, pane tähele -- need olid täpselt tema sõnad. Tähendab, ise ta räägib niisuguseid asju ja siis veel arvab, et tema on see õige minule nõu ja õpetust jagama ja muud taolist. Just see mind nii vihale ajabki! Et kas või sülita! Kas või sülita!"
501 
"Ah, sa ajad mind närvi, Franny! Anna andeks, aga ajad tõesti. Sa oled teinud suure, paganama jahmatava avastuse, et kogu näitlemise elukutse kubiseb ahnitsejaist ja käparditest. Ma mäletan, sa tegid isegi näo, nagu oleksid sa vapustatud, et kõik uksehoidjad ei olnud geeniused. Mis sinuga küll lahti on, tüdruk? Kus on sinu ajud? Kui sa oled saanud veidravõitu kasvatuse, eks siis kasuta seda, kasuta seda. Sa võid korrata oma Jeesus-palvet kuni viimsepäevani, aga kui sa sealjuures ei taipa, et lahtiütlemine on ainus asi, mis igasuguses usuelus tõeliselt loeb, siis ma ei usu, et see palve sind tolli võrragi edasi viiks. Loobumine, tüdruk, ja ainult loobumine. Soovidest lahtiütlemine. "Kõigi ihade kõrvaleheitmine." Kui sa seda kuramuse tõtt teada tahad, siis kõigepealt ihkamine ongi see, mis inimesest näitleja teeb. Miks ma pean sulle rääkima asju, mida sa isegi tead? Kusagil rea keskel -- ühes kuramuse inkarnatsioonis või teises, kui soovid -- sa ihaldasid mitte ainult saada näitlejaks, vaid ihaldasid saada heaks näitlejaks. Nüüd on see sul käes. Sa ei saa selle juurest, mida su ihkamine sinust on teinud, niisama lihtsalt minema kõndida. Põhjus ja tagajärg, tüdruk, põhjus ja tagajärg. Ainus asi, mida sa nüüd teha saad, ainus usuline tegevus sinu jaoks on näitlemine. Näitle kas või jumalale, kui tahad, ole jumala näitleja, kui tahad. Mis võiks veel kaunim olla? Sa võid vähemalt proovida, kui sa tahad -- selles ei ole midagi halba, kui sa proovid." Järgnes lühike paus. "Aga nüüd oleks sul aeg juba peale hakata, tüdruk. Iga korraga, mis sa end ringi keerad, jookseb see neetud liivakell tühjaks. Ma tean, millest ma räägin. Täna õnne, kui sa selles kuradima haruldases maailmas korra aevastadagi jõuad."
505 
Teisest otsast kostis uuesti hääl. "Ma mäletan oma umbes viiendat esinemist "Targa lapse" saates. Asendasin paaril korral Walti, kui ta ühes näidendis kaasa tegi -- kas mäletad, kui ta näidendis kaasa tegi? Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi niikuinii näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. Ma ei teadnud, mida põrgut see küll tähendas, aga Seymouril oli ehtne Seymouri-ilme näol, ja niisiis ma puhastasin kingad ära. Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin -- kõik need aastad, kus me sinuga koos esinesime, kui sa mäletad. Ma arvan, et ainult paaril korral jäi see mul tegemata, ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli mõtet."
Franny seisis nüüd püsti. Ta oli peo põselt ära võtnud ja hoidis nüüd toru mõlema käega. "Mulle ütles ta sedasama," lausus Franny torusse. "Ükskord ta ütles mulle, et ma katsugu Paksu Proua pärast hästi naljakas olla." Franny võttis ühe käe toru ümbert ära, pani selle hetkeks pealaele, siis hoidis toru jälle mõlema käega. "Mina ei kujutlenud kordagi, et ta oli rõdul, vaid et tal olid väga -- tead isegi --, väga paksud, laienenud veresoontega jalad. Ja ta istus hirmus koledas korvtoolis. Aga värk oli tal küll, ja raadio üürgas päev läbi! Minu omal ka!"
"Jah, jah, jah. Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... Kas kuuled või?"
Franny, kes näis olevat äärmiselt pinevil, noogutas.
"Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või televisioonis, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse -- kas sa kuuled mind? Nende hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kaasa arvatud professor Tupper, sõbrake. Ja veel tosinate kaupa tema kuramuse onupoegi. Mitte kusagil ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea -- kuula nüüd mind -- kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on? ... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake."
Franny rõõm oli nii suur, et ta suutis vaevalt toru hoida, kuigi tegi seda mõlema käega.
506-507