BB ilmub öösel

Tere aga jälle, kui keegi siin veel käib. Vahepeal ei olnud tahtmist kirjutada ja kukkus kogemata välja selline nelikümmend päeva kõrbes, aga küll ma need raamatupostitused ikka vähemalt aasta lõpuni vean. Selline tunne oli, et olen liiga hooletult, ülejala kirjutanud, aga hoolikamalt kirjutades tuleks ajast puudu ja ma ei saakski midagi valmis. Üritan siin niisiis leppida oma ebatäiuslikkusega jne jne. Käisin selle aja jooksul muuhulgas ühe napilt-mitte-enam-lapse matusel ja mõtlesin seal üht ja teist, näiteks seda, et sõitku seenele igasugune snobism ja internaliseeritud maitsehäbi, inimesed peavad tohtima rõõmu tunda sellest, millest nad rõõmu tunnevad. Ja eriti kaugele seenele võiks sõita iroonia. Ma ei tea, kas on aru saada, kust see mõte tuli; ajend oli ühe napilt-mitte-enam-lapse lauldud laul ärasaatmisel, aga põhjused on muidugi keerulisemad ja samas ei paku kellelegi peale minu huvi, nii et las ta olla. No tahaks lihtsam ja parem inimene olla, muud midagi.

Aga see tänane on hoopis järjekordne postitus sarjast "jorsik teatris". Eks ta jälle selline hooletu ja lõpunimõtlemata on, aga kes jõuab kõike lõpuni mõtelda.

Vaatasin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli „BB ilmub öösel“ ja see mõjus natuke nagu liiga rammus õhtusöök – seedimine ei lasknud magada. Esialgu jäi lihtsalt tunne, et meeldis, ja muljete tolmupilv rippus alles õhus. Aga kui ma kell neli võpatades üles ärkasin (sõnumihelina peale), hakkas see pilv mingiteks mõteteks settima. Iga kord, kui ma juba magama hakkasin jääma, tuli veel mõni ahaa-tõepoolest koht.

Need öömõtted on muidugi õudsed selles mõttes, et nendega pole midagi ette võtta ja nad lihtsalt rullivad sinust üle nagu lained merepõhjast, ise ainult lebad abitult ja ei saa isegi kirjutada (sest peaks magama). Valge päeva argitegelikkus tundub nii kättesaamatu. Muuhulgas tuli meelde, et ma käisin ju Tartu Uue Teatri etendusi vaatamas siis, kui see oli tõesti veel päris uus teater (minu teada vähemalt). „Ird, K.-d“ ja „Sisaliku teed“ ja midagi nagu veel seal Genialistide ülakorrusel. Vahepeal olen kuidagi vähe nende lavastusi vaatama sattunud (võib-olla üldse vähem teatrisse sattunud?), aga „BB-s“ oli küll samasugust tunnet, mis nende esimeste lavastustega. Et on üllatav ja kihiline ja väikese (või läbivama) nalja lahke (või tahtlikul häiriv) kergus raskes asjas ja ajalugu ja natuke (või BB puhul muidugi üsna) räämas ruum.

Kõigepealt oli küll kuuldemäng Elroni porgandi täiesti ebaräämas ruumis. Praegu, septembris oli päris huvitav vaadata kahte pilti korraga: läbi akna raudteeääri õhtupäikese käes ja  oma peas niisket pimedat novembri-Helsingit. Et... päris dialektiline vist? Aga kui rong Tartust teele nõksatas, mõtlesin ma küll, et rongiga sõites peaks tihemini eepilist muusikat kuulama. Kuuldemäng rongis oli vist üks esimesi asju, mis mind selle lavastuse juures peibutas, ja ega ma ei pettunud ka. Aga peale selle ei olnud mul üldiselt mingit aimu, mida oodata.

Ma polnud varem Tapa raudteejaamas käinud ja juba need ruumid ise olid hämmastavad. Ja neid kasutati suurepäraselt – see ongi ilmselt esimene asi, millest selle lavastuse puhul üldiselt räägiakse. Need kõrged aknad ja ahjud ja seinte värvikihid. Ja puupingid, mille peal kügeles supikaussidega eesti rahvas (meie, vaatajad). See lihtne võte suruda inimesed kitsastele, kitsalt paigutatud pinkidele tihedalt kokku, oli üks mõjuvamaid üldse, mõjuvam kui otsesemate suunistega lavastatud massistseenid. Helbid seal suures jahedas hämarasruumis  lahjat suppi, võõraste ja tuttavate vahele litsutud, pamp kõvasti sülle pigistatud, ja ootad, mis sinust ja teist kõigist saab. Ja leebelt murelikud ajaloolavastajad, K. Pjatsi drug Jossif ja see väikeste vuntsidega mees, Mis-ta-n’d-oligi, arutavad („Spiegel im Spiegeli“ taustal!), et pinguta, mis sa pingutad, kuidagi ei saa neile lammastele eluvaimu ja mässumeelt sisse, lihtsalt kannatavad teised vaguralt, pole nagu seda hoogu ja sädet, mida tõeliseks teatrielamuseks vaja. Kui BB hiljem oma kaaskonnale seletab, et mitte keegi ei mõtle selles suures sõjatrallis Eesti peale, siis näe, isakesed hoolitsesid ja muretsesid ikka sügavalt rahva hinge pärast.

Teine väga mõjuv stseen oli kirja lugevate naiste oma. Tikanditega valged linad ja valged pitskardinad poolkorruse poolakna ees ja valge portselan ja kolme peale ühel toonil nagu üheainsa, igale poole ulatuva, ülepingul pillikeele peal lauldud litaania. Need kirjad (päris kirjad kuskilt arhiivist) tundusid hirmus huvitavad ja tahaks neid lugeda ja teada, kuidas need lavastusse sattusid ja mis sellest mehest sai – ebatüüpiliselt sõnaohtrad ja tundlikud ja psühholoogilised ja heitlikud: „Miks need unenäod? Vast on nii parem?“ Ja nii ilus, selge käekiri (kavalehel on väike tükk ära toodud). Minu isa sai hiljuti lugeda oma mingi esiisa, meremehe kirju, ja neid on küll pakkide kaupa, aga need on kõik enam-vähem ühesugused: „Kallis naine ja lapsed! Loodan, et teie ikka hea tervise juures olete ja et teil läheb hästi, kas saad ikka oma tööd tehtud, meie oleme siin ... kohas ja varsti sõidame ... kohta, ole ikka terve jne) – noh, armsad ja pühendunud, aga ei paku erilist sissevaadet inimese vaimuseisu.

Neljandasse ruumi ehitatud kasesalu/saunalava oli ka väga muljetavaldav. Nagu võib aru saada, avaldati seal mulle üldse väga palju muljeid. Ja kuidagimoodi ei jäänud kõik need muljed, meeleavaldus presidendi akna all ja näitlejatudeng kohvritega perroonil ja kolm veristes valgetes ürpides Libahundi-Tiinat ja murtud Päts ja tuulispasa sisse haaratud eksprompt-siseminister ja häireõppus/moe-etendus ja Hella W. mõisas seeni korjav BB mingiteks eraldi tükkideks, nagu oleks kergesti võinud juhtuda. Eks see sideaine oli ühelt poolt lihtsalt 1940. aasta väga mitmes peeglis ja prismas, teiselt poolt olid paljud stseenid ka justkui BB nina-/raamatutarkade märkuste kommentaarid. BB-st endast jäi üldse... noh, ütleme, et mitte just nii dialektiline mulje kui BB enda näidendis Galileost (kui otsustada kavalehel leiduva Irdi teksti põhjal). Dialektika tekkis vast rohkem Brechti üldkultuurilise kuju (traagiliselt läbinägelik tõerääkija vms, ma tegelikult tean temast hirmus vähe) ja lavastuses kujutatud inimliku, iseka, päris naeruväärse ja nii mõnegi pimekohaga tegelase vahel.

 Läbivaks seoseks olid muidugi ka näitlejad ja kostüümid (mida vahetati nii paljude rollide kohta väga vähe ja täiendati üsna nappide leidlike vahenditega), aga see oleks sama hästi võinud veel rohkem segadust tekitada. Samas eks see umbes nii ju sel ajal oligi, kogu aeg oli segadus ja inimese roll võiski päevapealt ja kannapealt muutuda. Nagu ka etenduse alguses perroonil filmitud lehvitava publiku roll, kes alguses võttis vastu Moskvast naasvat delegatsiooni, siis lehvitas järsku küüditatutele ja lõpuks ekraanil siiski õnneks (tänu lavastaja halastusele) hoopis BB-le. Noh, mõtled siis, et oleks võinud ka teistpidi minna, filmitakse sind kuulsale selgroogsele kirjanikule hõiskamas ja pärast tervitad tanke või saadad ära loomavaguneid. No ja üldse, lihtne on tagareas kaasa hõiskamisest ja lehvitamisest (või rusikaga vehkimisest) viilida, aga kas ma siis ka nii julgeks, kui mul poleks teatripilet taskus ja seal ees ei vehiks prožektoriga ega kamandaks masse mitte näitlejad? Eks ma seal mõtlesin selle peale (alludes ilmselt täpselt lavastaja kavatsusele). Jaa, see oli ka mõjuv.  

aegajatise teatriblogi Viini ooperieri

Nur in Wien: ooperipeldik (Karlsplatzi metroojaamas). Punase ja kulla kontsentratsioon on üsna adekvaatne. Mit Musik!

Käisin niisiis Viini linnas. Mitte mingeis asjus, vaid niisama vastutustundetult. Järgneb võib-olla liiga detailne kirjeldus sealsetest ooperikogemustest, aga need üksikasjad olid minu jaoks, kes ma olen seni käinud ooperis ainult Estonias ja Vanemuises, kaunis eksootilised.

Minekuks valmistudes (mis sisaldas nt kolme-nelja lennujaamast rongijaama jõudmist käsitleva video vaatamist) sattusin artiklile, kus seletati ooperimajade Standplatz-süsteeme: nimelt on ka väiksema majandusliku kapitaliga isikutel võimalik 2–5 euro eest kultuurne olla, aga tingimusel, et nad jaksavad seda teha seistes. Reisikaaslased (ema ja õde) ei jaganud minu huvi piisavalt, et pühendada pool päeva järjekorras seismisele või maksta normaalse istekoha pileti eest väheste kasutusjälgedega neeru hind. Sirvisin siis omaette ooperiteatrite mängukavu ja otsustasin minna üksi Theater an der Wieni vaatama Britteni „Suveöö unenägu“ – noh, süžee tuttav ja inglise keeles ka, pealegi oli otse parteri teises reas müügil hea hinnaga ISTEkoht, kus skeemi järgi tundus, et kael võib ehk veidi kangeks jääda, aga mis sellest. Hiljem selgus, et skeem polnud päris adekvaatne. Nimelt on Viini ooperimajad vist veel pärit traditsioonist, kus peenem rahvas käis mitte ainult vaatamas, vaid ka ennast loožides näitamas. Seetõttu on lavale lähimad loožid lava suhtes vähemalt 90-kraadise nurga all, kui mitte kergelt saali poole keeratud. Ja kui esimesest reast saab ilmselt veel kaela küünitades lava näha, siis teine isterida oli ilmselt mõeldud neile, keda huvitaski rohkem seltskondlik osa kui etendus, või istus seal siis kaasa veetud ümmardaja, tömp ja tugev, [kes] peab naljaks kõike ebamaist ja peent. Tänapäeval istub seal igasugu inimesi: kohalikku keskklassi, tudengeid, turiste. Pileti hind tõuseb astmeliselt vastavalt sellele, kas sa näed istudes mitte mõhkugi, neljandikku, kolmandikku, poolt või koguni kaht kolmandikku lavast. Tagarea toolid on sellised umbes baaripuki kõrgused tugeva jalatoega ehitised. Jalatoel saab ka püsti seista. Ja jalatoel saab seista, hoides seinast kinni ja rippudes 90-kraadise nurga all esireas istujate peade kohal. Sellisest asendist nägin ma kolmanda rõdu loožist tõepoolest, ütleme, kolme viiendikku lavast (aga alles teise vaatuse ajal, kui nihkusin minu kõrvalt lahkunud daami istekohale). Kahjuks ei võimalda selline asend samal ajal jälgida subtiitriekraanikesi looži seinal (need on loetavad üsna kitsa nurga alt). Igale loožikohale on Staatsoperis nimelt ette nähtud oma subtiitriekraan, kus saab valida nelja keele vahel, aga kui esirea omad on inimese ees barjääri polstris, siis tagarea omad neljases tulbas looži lavapoolse serva taga ja nende nurka on võimalik muuta ainult halvast veel halvemaks. Nii kujunes minu esimene, planeerimata ooperikülastus päris huvitavaks aeroobikatunniks: püsti-kummarda-kalluta-istu-nõjatu-kõõrita-kalluta-püsti-jne. Vahepeal vaatasin eesistujate saksakeelseid subtiitreid, vahepeal koos sõbraliku bulgaarlasega seinalt ingliskeelseid. Õnneks oli Staatsoperi „Fidelio“ üsna traditsiooniliselt ooperiliku lavaliikumisega, st kui aaria alguses lauljate positsioonid ja hoiakud ära vaatasid, võisid maha istuda ja ülejäänut üsna hästi ette kujutada. Peaaegu. Kostüümide ja lavakujunduse kvaliteet oli umbes Estoniaga võrreldav, st midagi eriti peent ja keerukat seal imetleda polnud. Ja umbes esimese vaatuse keskel hakkas saksakeelne ooperisõnavara ka selgeks saama (muudkui Mut ja Wut, ega nad väga muust ei räägi seal).

Teises vaatuses ilmub lavale vangistatud Florestan, paraku just sellele lavakolmandikule, mis minu pilgu eest rõdu alla varju jäi. Florestan on veel ketis ka, nii et parimagi tahtmise juures ei saaks ta eriti ühest lavanurgast teise marssida. Igatahes tekkis mul varsti kena kujutluspilt, ainult kahjuks tuli Florestan lõpuks siiski lava keskel nähtavale ja osutus kuude kaupa näljutatud mehe kohta, keda oli elukevadel tabanud vangistuse ränk hoop, suhteliselt korpulentseks ja vanaks onkliks. Poleks ma pidanud teda nii kaua ette kujutama, poleks see mind vast häirinud – nagu ikka, umbusu nihutamise piirid on erinevad. Noore poisi Fideliona esinev Leonora oli minu jaoks täiesti veenev ja usutav, kuigi meenutas mulle üht lemmikõppejõudu, nüüdseks kuuekümnendates prouat (Ü.P.-d). Kuigi võib-olla sellepärast ta mulle nii meeldiski.

Seal rõduloožis kõõludes nägin ka orkestriauku ja valgepäist dirigenti, kes lõpukoori ajal nii ekstaatiliselt hüples, et see korvas kõik ebamugavused.

Kogemata sattusin ooperisse nii, et laupäeva õhtul sattusin mööduma sellesama „Fidelio“ vabaõhu-ülekandest Staatsoperi seinal. Tol ajal olid täiesti imeliselt suvesoojad õhtud ja inimesed istusid ekraani ees laial kõnniteel pinkidel, kaasavõetud tekkidel ja isegi matkatoolidel või lihtsalt maas. Helikvaliteet oli hea ja nähtavus kaamerate kaudu ilmselt parem kui üheltki istekohalt saalis. Tahtsin teisipäeval ka teatri ette ülekannet vaatama minna, aga pool tundi enne etenduse algust tuli mul pähe kontrollida, kas ikka kantakse iga viimset kui etendust üle. Muidugi mitte, järgmine „Fidelio“ oli „live am Platz“ alles neljapäeval, kui mina pidin juba lennujaama sõitma. Kappasin siis viimases lootuses Standplatzide-kassa poole (see on eraldi ja avatakse 80 minutit enne etendust, sabad moodustuvad enamasti juba varem). Millegipärast oli mul tunne, et ma pean „Fideliot“ nägema, ikkagi saksakeelne ooper, mis Britten, mis Shakespeare siin Viinis!

Kassa ukse ees peatas mind poolsüdamlik, poopealetükkiv onu, rinnas silt „Autoriseeritud piletimüüja“ vms (igatahes sõna „autoriseeritud“ seal oli, mis tekitas kohe kahtlusi). Aga mulle pakuti kolmeteistkümne euroga piletit, onu näitas fotolt näpuga, kuskohas, ja ma mõtlesin „kuu peale kõik, ma olen Viinis“ ja ostsin pileti ära.

Teatris sees tundus mulle, et mind vaadati natuke halvakspanevalt – mingi kahtlasel teel saadud odavpilet, suvalised riided, sandaalid ja klassikaline punanina-turistipäevitus. Aga sain siiski oma kohale seal punase sameti ja kulla sees. Ja nägin sealt ülalt, kui tohutu Staatsoperi saal oli. Bulgaarlane leidis küll, et Budapesti ja Sofia ooperimajad on uhkemad. Noh, ma ei öelnud Eesti ooperimajade kohta igaks juhuks midagi. Üllatavalt lihtsa joonega oli Staatsoperi saal võib-olla küll, aga mitte labases mõttes lihtsa. Enne etendust ja vaheajal ajasin juttu Hundertwasserhausi läheduses poodi pidava elegantse viini mamsliga (saksa keeles!) ja kuulasin habemiku bulgaarlase kirglikke tiraade Sofia monumendikultuuri teemal. Esimese vaatuse ajal märkas bulgaarlane, kellega me olime idaeurooplastena vennastunud, et vastasloožis laiutab esireas ainult üks inimene. Stseenidevahelise aplausi ajal viipas ta mind kaasa, lipsas loožist välja ja asus reipalt mööda kaarjat koridori teele. Meid peatas viisakas ja meie kultuurituse peale pisut murelikku nägu tegev ooperitöötaja, kes selgitas, et vastasloož on privat ja seal istuvad ooperi teised lauljad, kui tahavad. Lisaks ei tohi me enne looži tagasi minna, kui käimas olev „väga vaikne, väga vaikne osa“ on läbi. Nii jäin ma vangide kurvast laulust ilma, aga õnneks oli varsti taas kuulda tundelist häälepaisutamist ja meid lubati häbelikult tagasi oma kohtadele hiilida.

Järgmisel õhtul Theater an der Wienis tundsin ma end jälle Ida-Euroopa odavkaltsakana, aga vähemalt kammisin enne juuksed ära, pesin nägu ja panin kingad jalga. Turistipäevitus oli ainult süvenenud, sest hommikupoolel käisin Viini servas Stadtwanderwegil kõndimas. Minu odavkoht oli seekord parteriloožis ja sealt nägin ma suurepäraselt otse orkestriauku, nii et sain harfimängijatest isu täis vaadata. Lavast nägin tupsulise loožikardina ja barjääripolstri vahelt umbes viiendikku. Vahepeal andsid õnneks varjud seinal tegevusest aimu. Ma olen paraku nii labasest puust, et esimese vaatuse ajal töötasid materiaalsed tingimused vaimsetele naudingutele vastu, sest prožektoritest ümbritsetud loožis läks kiiresti väga palavaks ja umbseks. Minu kõrval hakkas meesterahvas aina raskemalt nohisema, ees lehvitas daam plaksuva lehvikuga ja subtiitrite nägemiseks tuli pukil istuda umbes S-tähe kujuliselt, et kardinasatside alt välja piiluda. Vaheajaks oli mul juba päris hirmus tuikav peavalu, pealegi veel kõht tühi ja ma kaalusin koju minemist. Kui eelmisel õhtul olin mõelnud, et „Fidelio“ on üllatavalt konservatiivselt ja peaaegu isegi natuke igavalt lavastatud, peaaegu et üldse lavastamata, lihtsalt ette lauldud (hea muidugi kritiseerida sellel, kes poolt lava ei näe), siis „Suveöö unenäo“ lavastaja oli (libretot muutmata) paigutanud tegevuse kooli (Puck ja haldjad on koolipoisid, armastajad gümnasistid, „Pyramust ja Thisbet“ etendavad töömehed samuti, krahv ja krahvinna või kesnadolidki on õpetajad ning Titania ja Oberon Pucki vanemad). Oma vaevatud olekus reageerisin ma sellele pahura mõttega, et „ega ooperit nüüd nii palju ka lavastama ei pea“. Aga vaheaeg tuli, loožiuks avati, rahvas valgus teatri ette tänavale sooja hämarusse, ma sõin teatrikohvikus võileiva ja jõin vett, keerutasin kaela ja õlgu ja ahmisin õhku, nii mis jaksasin. Kui kohale tagasi läksin, selgus, et raskelt hingav mees oli koos oma naisega lahkunud, üks esirea koht oli veel tühjaks jäänud, loožirahvas oli end parematele kohtadele ümber paigutanud ja kõik olid märksa rahulolevamad.

Orkester, tupsukardinad ja väike lühter väikese majandusliku kapitaliga teatrikülastajatele.

Erandlikul kombel õnnestus mul selga väga sirgena hoides peavalust natukeseks lahti saada ja teise vaatuse ajal hakkas lavastus mulle päris meeldima. Oli ikka päris tore tähele panna, kuidas visuaalne ja verbaalne kiht, haldjate ja koolimaailm omavahel mängisid ja repliigid tegelaste suhu mõlemas kontekstis sobisid. Ühtlasi olid kolm eri süžeed tänu sellele rohkem seotud, kui ma neid kunagi varem tajunud olen. Töömeestestseenide jämekoomika töötas ka Viini peene publiku peal hiilgavalt ja oli tegelikult lisaks jämedusele selles koolipoisilikkuses ka päris armas. No ja nelja armastaja lugu on juba Shakespeare’il ju üsna teismelistemuusikalilik. Ja haldjamuusikat oskas Britten ikka täiesti hiilgavalt kirjutada. Väikeste poiste koor kõlas kõhedalt ja ebamaiselt, nagu need inglise haldjad on. Ja mulle meeldis väga Oberoni osatäitja hääl. Tema hääldus oli ka enam-vähem ainuke, millest ma aru sain. Sest kui lauldi saksa keeles, sain ma millestki ikka aru, aga saksakeelsete lauljate inglise keel kõlas nagu... saksa keel, ainult selline, milles ma ühtegi sõna ei tea. 

Viinis avaldas mulle sügavat muljet veel see, et ma nägin vähemalt viit inimest tänaval või metroojaamas kandmas meetriseid kuni kahepoolemeetriseid juurepallidega puid. Jaa.

Aga nädal aega järjest muudkui asju vaadata ja kogeda on päris kurnav. Nüüd olen ma ühes teises haldjametsas ja hanesid muudkui lendab ja lendab üle. Eesti kevad on ikka pisut subtiilsem. Kui seal Austrias kõik juba õitseb, mida neil veel oodata jääb?