30.9.13

Diderot' pidžaama


Diderot kirjutas 1772. aastal essee oma vanast ja uuest hommikumantlist/pidžaamast.
Ta kahetseb ülieleegiliselt viimase äraviskamist:
Pourquoi ne l’avoir pas gardée ? Elle était faite à moi ; j’étais fait à elle. Elle moulait tous les plis de mon corps sans le gêner ; j’étais pittoresque et beau. L’autre, raide, empesée, me mannequine. Il n’y avait aucun besoin auquel sa complaisance ne se prêtât ; car l’indigence est presque toujours officieuse. Un livre était-il couvert de poussière, un de ses pans s’offrait à l’essuyer. L’encre épaissie refusait-elle de couler de ma plume, elle présentait le flanc. On y voyait tracés en longues raies noires les fréquents services qu’elle m’avait rendus. Ces longues raies annonçaient le littérateur, l’écrivain, l’homme qui travaille. À présent, j’ai l’air d’un riche fainéant ; on ne sait qui je suis.
Sous son abri, je ne redoutais ni la maladresse d’un valet, ni la mienne, ni les éclats du feu, ni la chute de l’eau. J’étais le maître absolu de ma vieille robe de chambre ; je suis devenu l’esclave de la nouvelle.
http://fr.wikisource.org/wiki/Regrets_sur_ma_vieille_robe_de_chambre

[kui katsuda tõlkida: "Miks ma teda alles ei hoidnud? Tema oli loodud minu jaoks ja mina tema jaoks. Ta voldid järgisid mu keha ilma seda pitsitamata; teda kandes nägin ma maaliline ja kaunis välja. Uus rüü, tärgeldatud ja jäik, teeb minust hernehirmutise. Vana tuli vastu igale mu vajadusele - sest vaesus ei pea enamasti lugu formaalsustest. Mu vana rüü pakkus alati hõlma tolmu pühkimiseks raamatult või sulepea tindist puhastamiseks. Temal võis näha pikki musti jutte, jälgi mulle osutatud teenetest. Need pikad jutid kõnelesid minust kui literaadist, kirjanikust, töötavast inimesest. Nüüd aga näen ma välja nagu rikas logeleja; ei paista välja, kes ma olen.End temaga varjates ei pidanud ma kartma ei teenija ega enda kohmakust, ei tulesädemeid ega veepiisku. Ma olin oma vana hommikumantli absoluutne peremees; nüüd olen ma muutunud uue orjaks."]

Van Loo maal 1767. aastast (st vana pidžaamaga)
Ma pean tunnistama, et mul ei ole teist nii mugavat öösärki kui see, mida ma hakkasin kandma viieaastaselt. Viimasel ajal on päris palju vaeva nõudnud, et seda ema kaltsukääride eest päästa, no peab tunnistama, et päris suure osa selle pinnast moodustavad augud. Või oleks õigem öelda, et suure osa selle pinnast ei moodusta augud.

Ühtlasi peab märkima, et selle essee järgi on nime saanud selline tarbimisühiskonna nähtus nagu Diderot efekt.

6.9.13

mõni sõna tekitab väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, põhjendamatu ja ebaproportsionaalse. valik on muidugi läbinisti idiosünkraatiline. lapsena ma suutsin vaevu lugeda sõna kiskuma, see oli nii valus sõna. asjad, mida kistakse, lähevad katki, ma ju teadsin, aga millegipärast tegelased raamatutes ikka vahel kiskusid. kiskuma, see juba kõlab nii, et süda tõmbub krimpsu.
aga neid on veel. marmelaadipallid näiteks
marmelaadipallid. kui ma sellele sõnale mõtlen, vajuvad nagu paduvihm lagipähe igasugused kiskuvad tunded. kahju. kahju kaladest, nukkudest ja lastest; kahju asjadest, saati siis veel olenditest, mis võetakse, tehakse, tapetakse ilmaasjata, millega ei ole hiljem midagi teha. ootamatult on seesama tunne teisest otsast jälle see tunne, kui sa lapsena saad esimest korda aru, et ema ja isa ei oska kõiki asju heaks teha. et mõned asjad teevad neile ka haiget. et vahel teevad nad ise üksteisele haiget. see tunne, kui Harry esimest korda (juba üsna sarja alguses) häguselt oimas, et on asju, millest isegi Dumbledore jagu ei saa [viide Indreku jumalaheitlusele oleks vist kultuursem, kuigi ambivalentsem]. marmelaadipallid, millega inimesed üritavad kinni toppida maailma puudulikkust ja oma nõrkust. tõsiasi, et koerad jäävad auto alla, linnupojad kukuvad pesadest välja, millimallikad triivivad kuivale ja inimesed käituvad rumalasti, pani lapse-minu ühel hetkel küsima, mida siis armastada, et valus poleks? (jõudsimegi kõige räbaldunumate haavatavuse-klišeedeni, ljuboff ja riimiks kroff.) üks loogiline järeldus oli, et  turvaline on armastada seda, mida pole olemas, aga mis on see-eest täiuslik. [and thus, pshychophaths are born. mul pole siiamaani siiski õnnestunud seda ülimõistlikku otsust täide viia.] nagu Ellen Niit märkis, kui kanamuna on kõva, st mittehabras, on ta surnud.

mõned ilusad sõnad on muidugi ka, mille tunne on nagu päike puulehtede vahelt. kassiristik. suksu. naber (tegelikult just/eriti mitmuse omastav: naprade).

saaresinine
on justkui mõlemat korraga.

kokkuvõtlikult, on sõnu, mis tekitavad üürikeseks ebameeldiva tahtehalvatuse ja kisuvad ajusoppidest esile mõistusetaguse hägu, ajavad verist vahtu otstest välja ja karjuvad öää (sic). olge valvel, seltsimehed!