mõni sõna tekitab väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, põhjendamatu ja ebaproportsionaalse. valik on muidugi läbinisti idiosünkraatiline. lapsena ma suutsin vaevu lugeda sõna kiskuma, see oli nii valus sõna. asjad, mida kistakse, lähevad katki, ma ju teadsin, aga millegipärast tegelased raamatutes ikka vahel kiskusid. kiskuma, see juba kõlab nii, et süda tõmbub krimpsu.
aga neid on veel. marmelaadipallid näiteks. 
marmelaadipallid. kui ma sellele sõnale mõtlen, vajuvad nagu paduvihm lagipähe igasugused kiskuvad tunded. kahju. kahju kaladest, nukkudest ja lastest; kahju asjadest, saati siis veel olenditest, mis võetakse, tehakse, tapetakse ilmaasjata, millega ei ole hiljem midagi teha. ootamatult on seesama tunne teisest otsast jälle see tunne, kui sa lapsena saad esimest korda aru, et ema ja isa ei oska kõiki asju heaks teha. et mõned asjad teevad neile ka haiget. et vahel teevad nad ise üksteisele haiget. see tunne, kui Harry esimest korda (juba üsna sarja alguses) häguselt oimas, et on asju, millest isegi Dumbledore jagu ei saa [viide Indreku jumalaheitlusele oleks vist kultuursem, kuigi ambivalentsem]. marmelaadipallid, millega inimesed üritavad kinni toppida maailma puudulikkust ja oma nõrkust. tõsiasi, et koerad jäävad auto alla, linnupojad kukuvad pesadest välja, millimallikad triivivad kuivale ja inimesed käituvad rumalasti, pani lapse-minu ühel hetkel küsima, mida siis armastada, et valus poleks? (jõudsimegi kõige räbaldunumate haavatavuse-klišeedeni, ljuboff ja riimiks kroff.) üks loogiline järeldus oli, et  turvaline on armastada seda, mida pole olemas, aga mis on see-eest täiuslik. [and thus, pshychophaths are born. mul pole siiamaani siiski õnnestunud seda ülimõistlikku otsust täide viia.] nagu Ellen Niit märkis, kui kanamuna on kõva, st mittehabras, on ta surnud.

mõned ilusad sõnad on muidugi ka, mille tunne on nagu päike puulehtede vahelt. kassiristik. suksu. naber (tegelikult just/eriti mitmuse omastav: naprade).

saaresinine
on justkui mõlemat korraga.

kokkuvõtlikult, on sõnu, mis tekitavad üürikeseks ebameeldiva tahtehalvatuse ja kisuvad ajusoppidest esile mõistusetaguse hägu, ajavad verist vahtu otstest välja ja karjuvad öää (sic). olge valvel, seltsimehed!