Diderot' pidžaama

Diderot kirjutas 1772. aastal essee oma vanast ja uuest hommikumantlist/pidžaamast.
Ta kahetseb ülieleegiliselt viimase äraviskamist:

Pourquoi ne l’avoir pas gardée ? Elle était faite à moi ; j’étais fait à elle. Elle moulait tous les plis de mon corps sans le gêner ; j’étais pittoresque et beau. L’autre, raide, empesée, me mannequine. Il n’y avait aucun besoin auquel sa complaisance ne se prêtât ; car l’indigence est presque toujours officieuse. Un livre était-il couvert de poussière, un de ses pans s’offrait à l’essuyer. L’encre épaissie refusait-elle de couler de ma plume, elle présentait le flanc. On y voyait tracés en longues raies noires les fréquents services qu’elle m’avait rendus. Ces longues raies annonçaient le littérateur, l’écrivain, l’homme qui travaille. À présent, j’ai l’air d’un riche fainéant ; on ne sait qui je suis.
Sous son abri, je ne redoutais ni la maladresse d’un valet, ni la mienne, ni les éclats du feu, ni la chute de l’eau. J’étais le maître absolu de ma vieille robe de chambre ; je suis devenu l’esclave de la nouvelle.

http://fr.wikisource.org/wiki/Regrets_sur_ma_vieille_robe_de_chambre

[kui katsuda tõlkida: "Miks ma teda alles ei hoidnud? Tema oli loodud minu jaoks ja mina tema jaoks. Ta voldid järgisid mu keha ilma seda pitsitamata; teda kandes nägin ma maaliline ja kaunis välja. Uus rüü, tärgeldatud ja jäik, teeb minust hernehirmutise. Vana tuli vastu igale mu vajadusele - sest vaesus ei pea enamasti lugu formaalsustest. Mu vana rüü pakkus alati hõlma tolmu pühkimiseks raamatult või sulepea tindist puhastamiseks. Temal võis näha pikki musti jutte, jälgi mulle osutatud teenetest. Need pikad jutid kõnelesid minust kui literaadist, kirjanikust, töötavast inimesest. Nüüd aga näen ma välja nagu rikas logeleja; ei paista välja, kes ma olen.End temaga varjates ei pidanud ma kartma ei teenija ega enda kohmakust, ei tulesädemeid ega veepiisku. Ma olin oma vana hommikumantli absoluutne peremees; nüüd olen ma muutunud uue orjaks."]

Van Loo maal 1767. aastast (st vana pidžaamaga)

Ma pean tunnistama, et mul ei ole teist nii mugavat öösärki kui see, mida ma hakkasin kandma viieaastaselt. Viimasel ajal on päris palju vaeva nõudnud, et seda ema kaltsukääride eest päästa, no peab tunnistama, et päris suure osa selle pinnast moodustavad augud. Või oleks õigem öelda, et suure osa selle pinnast ei moodusta augud.

Ühtlasi peab märkima, et selle essee järgi on nime saanud selline tarbimisühiskonna nähtus nagu Diderot efekt.