elulised jutupunktid

Kui elukaaslane teeb kodukontoris oma telefonitoetööd ja sa teed nimekirja asjadest, millest on vaja temaga rääkida, kui tal "personaalpaus" on (6-8 minutit tunnis vist?) :

• mitu minutit tunnis sul see paus oligi
• mis me täna sööme
• mis me homme sööme
• naljakas pilt/video/ naljakas sõna ungari keeles
• sa oled tore, tore, et ma ikka sinuga koos elan, mitte mõne tropiga, keda välja ei kannataks päevad läbi, loodan, et mina ei ole tropp, keda päevad läbi välja kannatada raskeks läheb oi-oi või kas ma siiski olen see tropp no ma vähemalt üritan mitte olla, aga eks ma olen ainult inimene, vabandust siis, kui mõnikord välja ei tule...
• kas sul ka nina sügeleb
• artikkel, mis ütleb, et poest toodud toidupakendeid pole vaja pesta
• artikkel, mis ütleb, et poest toodud toidupakendid uputa kõigepealt kuninghappesse
• kui sa paar nädalat tagasi haige olid, kas sa tundsid toidu maitset??? 
• kui ma kuu aega tagasi haige olin, ei olnud teel üldse õiget maitset KAS SEE OLI KOROONA
• SEE OLI KOROONA, EKSJU
• KAS ME OLEME TEGELIKULT JUBA SURNUD JA TEISPOOLSUS ONGI SELLINE
• naljakas pilt/video 2

Idüll idüllale v.2

Isa (Hiiumaal köögis tooli parandades): Naine! Õlut tahad?... Jalutama tahad tulla?
Ema (teises toas raamatuga teki all): Ee.. Noo.. Kutsud või?
Isa: No ma korra käisin väljas, lund on mingi viis sentimeetrit juba.
Ema: tõesti või? Kas tähed ka paistavad?
Isa (pahaselt): Mhh! Ega mingi selline ole, kes tähti vaatab!
Ema: Vabandust, kahtlustasin teid alusetult romantilisuses!
...
Isa (köögist): Kallis naine! Kas sa õlut tahad?... Kohvi tahad?
Ema: Mul ei lähe enam mitte midagi sisse...
Isa: Oh, kuule, rummipalli tahad?
Ema: *ägiseb*
Isa: Mirjam, sina tahad? Teeme sinuga ühe hea äraolemise?
[läheb sahvrisse vaidlusaluste kondiitritoodete karpi tooma]
Ema (uksekääksatuse peale): Ee, need ei ole vist rummipallid! Vaid ploomid šokolaa -
Isa: Kuule sina ole vait seal, maga, loe raamatut, valmista tunde ette!
Mina (esimest kondiitritoodet hammustades): Mmm, kuule, need on vägagi rummipa -
Isa: Kuss! Meil on siin oma äraolemine [nmnmnm] (viib emale teise tuppa rummipalli)

Müra kanalis

Õde (karjub oma toast voodist) : Emme!
Ema (karjub elutoast diivanilt) : Noh?
Isa (möödudes õe toa uksest teel korteri elutuba sisaldava otsa poole) : Mis on? Emps keeras ennast seal teki sisse!
Õde : Kas sa oled nõus sõnumi viima? Küsi emmelt, kas "Tõe ja õiguse" töös...
Ema (hüüab kannatamatult) : Rinku! Mis on?!
Isa (karjub emast üle) : Ma kohe tulen räägin!! (õele) : Misasja?
Õde : ... et kas "Tõe ja õiguse" töös on vaja tegelaste nimesid teada. Ta teab küll, millest ma räägin.

[mõne hetke pärast]

Isa (elutoast naastes) : Emme ütles, et võite raamatut kasutada, ja kui mõne tegelase teise nimega ütled, siis vahet pole.
Ema (üle teiste naeru nördinult) : see on moonutatud info!!!
Õde : raske on suures korteris elada!

soojenduseks

ma veel kirjutan raamatutest ka, aga --

ema: "kuule, sul on veel õueriided seljas, kas sa tooksid mu Dostojevski autost ära?"
isa: "hrmh!! ega ma mingi idioot ei ole!"
*üldine itsitamine*
isa, õpetlikult: "vaata kui hea, kui oled klassikat lugenud -- saad ennast kaitsta!"

õde: "Ma langetaks küll kevadel lehed, kui ma puu oleks."

elamine maine

Ei tea, kas minus ärkas esiemade vaim või sai määravaks soov läbi akna paremini õunapuu õitsemist näha, igatahes jõudsin ma täiskasvanuelu sellesse etappi, mida märgib iseseisvalt ja omal algatusel akna (või, ütleme, 2/3 aknast) ära pesemine. Kodukeemia aset täitis kiiresti halliks värvunud kraanivesi sortsu äädikaga (siis ei pidavat triipe jääma -- nojah?) ja töövahendiks kraanikausi alt leitud lapid. Nüüd võin ma kõigi teiega, armsad lugejad, jagada rahuldustpakkuva aknapesu saladust: jätke aken/aknad vähemalt kolmeks aastaks* pesemata, siis võite kindlad olla, et pärast pesemist paistab klaas rohkem läbi kui enne (vt ka "negentroopiline töö = ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse").

* juhul, kui aken avaneb mõõduka kuni suure liikluskoormusega tänava poole; selleks puhuks, kui aken vaatab õue poole või asub lausa maal, pole ma veel vajalikku alammäära tuvastanud

andestage mu pimestav fotograafia-alane osavus

Boonusena ka väike majapidamisnipp emalt:

 - seal Sõru puurkaevuvees on ikka mingit sodi.
 - no sellepärast tulebki sellest tehtud teed vahukoorega juua. [pöördub kaamera poole, saatejuhilikul häälel]: serveerige hägune vesi alati läbipaistmatute jookidena!
 

---


Kui on juba koduperenaise-veerg, siis olgu ka ilu- ja moelehekülg:

- [vaatab peeglisse] mul on praegu Gogoli soeng. kui välja kasvab, siis muutub jälle Kristjan Jaak Petersoniks.
- mõtle, kui oleks selline kirjanduslik juuksur. mida teile täna: Puškin? Lermontov?
- Koidula!
- või hoopis... Foucault!!!? oi-oi.

ebalev olevus

Külaline: "Teedu [triibuline] särk ja [rohelised] püksid sobituvad nii hästi siia metsa."
Isa: "Ma olen maskeerunud Hiiu kesksumalaseks."

* * *

– vahetevahel tabasid teda need oivalised hetked, näiteks kui ta tol õhtul voodis luges, või lihavõtte ajal mere ääres päikese käes liiva peal – las ta meenutab – suur tuust kahvatut luitekaera, puha keerdus, seisis nagu punt odasid taeva taustal, taevas aga oli sinine nagu sile portselanmuna, nii tugev, nii kõva, ja siis lainete meloodia – „Kuss, kuss“, ütlesid nad, ja aerutavate laste hõiked – jah, see oli taevalik hetk ja ta tundis, et lebab jumalanna peos ja see jumalanna ongi maailm; üks üsna kalgi südamega, kuid väga ilus jumalanna, altarile asetatud väike talleke (mõnikord lihtsalt tulevad sellised tobedad mõtted pähe, aga sellest pole midagi, kui neid kunagi välja ei ütle).

Soojendasin peos külpkapist võetud mune, mis pidid kookipanekuks "toasoojaks" saama.
Õde: "No kõik on ju millalgi üritanud muna haududa. Vahe on lihtsalt selles, kas tegid pesa ka või mitte."

*

Vanaema: "Minu suur unistus on olnud teha format C-d! Aga see pole tänapäeval enam nii lihtne. Ükskord ma tööarvutis juba tahtsin teha, olin kõik tühjaks teinud ja tundsin juba ette mõnu, et saan format C teha; vajutasin, aga ta ei lasknudki! Ma ei tea miks. Mina juba ette tundsin mõnu sellest format C-st..."

hell süda ja head mõtted

on minu isal.
"Müüme sinu maha ja võtame kaks seda lastekodulast asemele!"
Ma ei ole väga kindel, et keegi mind osta tahaks, aga muidu hea plaan.

perekonnast ja traditsioonist ja pragmatismist

Et siis minu isa ema isa emal Hiiumaal olnud kolm last. Aga meest vat polnud mitte. Anna on selle mamma nimi ja tal oli kaks poega, August ja Peet, ja tütar Astrid. (Peedu tütar Aet oligi siis minu nooreltsurnud vanaema.) Anna elas pika elu ja käis veel minu tädi ja isa lapsehoidjakski. Tädi mäletas, et mamma oli lugenud ükskord ühte raamatut ja selle vihaga kohe lausa pliita alla visanud. Nüüd oli ta ise kah seda raamatut lugenud (teist eksemplari muidugi), see on Hermann Sergo "Põgenikelaev" ja seal on selline tegelane nagu Loviisa. Tema olla olnud ainuke tütar, talu pärija ja väga ilus, aga hapra kehaehitusega. Sellepärast keegi teda naiseks ei tahtnud, sest naine = ikkagi tööloom, mitte mingi nipsasi. Vaadati ikka jämeda kondi ja tugeva säärega näitsikuid, eks ole, nagu me kõik push-up-sukalõigetest teame. Vanemad juba mures, et jääbki Loviisake vanatüdrukuks. Aga olla seal olnud ka teises peres kolm venda, pilli- ja möllumeest, kellel tuli ühel hetkel märjukesest kitsas kätte, mõtlesid kavala plaani välja, kuidas saada väärt kraami Loviisa isalt, kes ajas puskarit. Nemad siis leidsid, et tuleb hakata tütrega plaani pidama, küll üks, küll teine, küll kolmas, küll siis vanamees ka kraanid lahti keerab. Pidasidki muudkui plaani, naiseks Loviisat küll keegi ei võtnud, aga sündis laps, ja siis teine, ja kolmaski; üks kangesti, oh hämmastust, ühe venna, teine teise ja kolmas kolmanda nägu. Raamatus oli neid kaks tütart ja poeg. Aga ega Loviisa vanemad ei pahandanudki väga, et temast lastega tüdruk sai. Märksa hullem ju, kui lapselapsi poleks üldse tulnud. Majandusüksus vajas töökäsi ja Loviisa pesitseski seal rõõmsalt edasi.
Tädi arvab, et selle Loviisa-loo peale Anna nii koledasti vihastaski, ja et eks seal siis oli mingi tõetera sees.

***


"Emps, õu, mul on habe! Seitse, kaheksa..."
"Mitmest karvast algab habe? Milline filosoofiline küsimus."
"...üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, KOLMTEIST karva!"

väike feministlik saaga

päev 1
ema: kaks aastat pole aknaid pesnud.
ema lohistab džunglimõõtu taimed aknalaudadelt vannituppa, peseb neid, peseb ühe akna seestpoolt ära. mina pesen oma akent seestpoolt (mul on ainus vana topeltaken korteris, nii et sealt vahelt on vastik pesta ja pärast on käsivars sinikaid täis, seega jätan keerulised kohad lihtsalt nii, nagu nad on, pealegi pole niikuinii aru saada, kas on pestud või ei, sest pesuvahend jätab hallid triibud. siis pesen kaks ülejäänud elutoa akent seestpoolt. (ema toimetab sel ajal ühte teksti, mis pidi samaks õhtuks valmis saama.)

päev 2
ema: peaks vist need kuramuse aknad väljast ka ära pesema.
isa toob redeli.
ema kõõlub akna taga. see ei ole mingi naljaasi, meil on kõrged aknad.
ema: no vaata nüüd, see teeb asja ainult hullemaks!
mina: ma olen kuulnud, et äädikaga on hea pesta. ma olen isegi kaks korda pannud purki apelsinikoortele äädika peale, et nii hirmsasti ei haiseks, kui pesta... aga no see pidi kaks nädalat seisma ja siis mul läks meelest ära ja polnud aega ja kahe kuu pärast ma vaatasin ja need kaaned olid kuidagi kinni kleepunud... nii et tegelikult ma pole Tartus kõik need neli aastat kunagi aknaid pesnud.
ema nühib. 
ema nühib.
ema nühib.
ema: täiesti mõttetu. aknapesu on saatanast!

päev 3
ema tuleb poest, kaenlas hiiglaslik rohelise varrega aknapesuhari. naeran ohjeldamatult.
õde: misasja sa naerad?
mina: tsiteerin meie austusväärset lapsevanemat: AKNAPESU ON SAATANAST!!!
ema: ma mõtlesin, et proovin ühe korra veel, ostan kõige kallima harja, mida poes müüakse, kui see ka ei tööta, siis ma ei pese enam kunagi aknaid.
...
pärastlõunal.
mina: ma kuulsin nagu mingit kolinat, mõtlesin, et sa läksid magamistoa akent pesema.
ema: ma siin mõtlesin jah, et peaks minema... aga kuule! (vaatab aknast välja) vihma sajab! nii ei saa ju akent pesta!
mina: ei saa jah! jess!
ema: jess!

päev 4
ema peseb akent.
ema: kurat, ma ei pese enam kunagi ühtegi akent!

päev 5
ärkan kolina, trampimise ja vandumise peale. lähen kööki. ema seisab laua peal... ja peseb akent (meil neid jätkub, jah).
ema: ma just defineerisin aknapesu. see on ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse.
mina: noh, see on ju täpselt negentroopilise töö definitsioon.
ema: ma viskasin selle konnapesuvahendi (Froschi pesuvahend) minema, see tegi asja ainult hullemaks. tegin soodalahuse.
mina: jaah? kas sooda triipe ei jäta?
ema: jätab, aga vähemalt neid triipe saab maha nühkida, konna oma kivistus kohe.
...
ema (kõõlub akna taga redelil): ja ma ei saa aru, mis selle teleskoopvarre mõte on, mul võib ju olla kolmemeetrise varrega hari, aga pesuvahendi pihustamiseks ma pean ikka redeli otsa ronima.
mina: äkki peentel inimestel on teleskooppesuvahendipihustajad ka?
ema: nojah, äkki tõesti.
...
ema: aaaarrrrhhh!!! no vaata, kas see paistab seest sama kriimuline kui väljast?
mina: eee.... eeei? ma ikka näen, kumb pool on pestud ja kumb mitte.
ema: kurat! ma ei pese enam kunagi aknaid!!!
mina: minu arust sa oled seda juba kolm päeva rääkinud. aga no eks ma tuletan sulle järgmine kord meelde.
ema: ma ei saa midagi teha, Kolde-vanaema vaim elab minus. kui ta seitsmekümneaastane oli, siis ta pesi veel ise aknaid, teisel korrusel väljastpoolt ka. kui ta juba kaheksakümmend oli, siis mina pesin ja tal oli sihuke pikk kepp, millega ta toksis sealt, kust ma pidin veel nühkima.
...
(ema ronib alla, aken on... enam-vähem puhas. no vähemalt pestud. plaksutan.)
mina: ma aplodeerin su hullumeelsusele. kuigi võib-olla ei peaks innustama... maniakki...
ema: jah, mine tea, mis veel ette võtab...
mina: ... hakkab... uksi pesema...?

tekst ja teos

"Emps, kas sa panid mu "Sõja ja rahu" köiteid lillepottide alla?"
"Ah jaa. Tolstoi oli looduslähedane inimene, ehk annab andeks."

isa: "ma käisin ka kunagi loodusringis, millalgi esimeses klassis, õe pärast. õde lubas maad ja ilmad kokku... pärast, kui ma teada sain, et selle loodusringi kaudu endale koju karupoega ei saa, tulin ära."

mõista mõista

saunas.

T: Aga mis neist edasi sai? Mingit talu enam nagu püsti ei pane... või äkki said maad?
M: ... ma ei tea, muinasjutus ja rahvalaulus on nagu sellist kurtmist ja sajatamist, et said seal 25 aastat oldud, siis anti kolm rubla ja päts leiba ja öeldi "aidaa, mine vaata nüüd ise, kuidas hakkama saad".

uks avaneb, E pistab pea sisse, vestlus jätkub

T: Jajah. "Mata end siia, ole hea... aitäh, et sündisid!"
E : Millest te nüüd räägite?
T: Ikka nekrutitest.
E: Aa, ma arvasin, et semiootikast.