26.6.13

hunnik tsitaate häbitult vähese sideainega, kuigi parem oleks tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis


Ma just mõtlesin sellele, et B&L kirjeldavad, või õigemini Schütz kirjeldab unenägusid, kunsti ja muid sääraseid kahtlaseid kogemusi kui "tähenduse lõplikke provintse" (finite provinces of meaning), mis on konklaavidena igapäevareaalsusest, selle kõige ärksamalt tajutust, ümbritsetud; ning kuna keel juurdub igapäevareaalsuses, läheb neid provintse kirjeldades alati midagi, paljugi tõlkes kaduma. Ja et see osutab küll ühitamatutele loogikatele, aga ei kajasta kuigivõrd seda, kuidas inimesed unenägudele vahel reaalsusest reaalsema tähenduse annavad.
(Teate küll. Nagu Dostojevski... jutustaja
Mõnikord näeb inimene imelikke unenägusid – võimatuid ja ebaloomulikke; ärgates on unenägu selgesti meeles, ja üks kummaline tõsiasi paneb teid imestama. Te mäletate kõigepealt, et teie mõistus töötas kogu selle pika unenäo kestel; te mäletate, kui äärmiselt kaval ja loogiline oli teie tegutsemine kogu selle pika-pika aja jooksul [...]. Aga kuidas võis teie mõistus samal ajal leppida nii ilmsete absurdsustega ja võimatustega, mida teie unenägu muide otsast otsani täis oli? Üks teie tapjatest muutus teie silma nähes naiseks ja naisest väikeseks, kavalaks, vastikuks kääbuseks – ja teie võtsite seda lihtsalt nagu toimunud tõsiasja, ilma selle üle eriti imestamata, kusjuures teie mõistus tegi ometi teisest küljest tohutuid pingutusi, ilmutas erakordset energiat, kavalust, taibukust ja loogikat. Ja miks te üles ärgates ning juba täiesti tõelusse tagasi tulles tunnete peaaegu iga kord, ja vahel äärmiselt tugevasti, et unenäoga koos tuli teil lahkuda millestki seletamatust? Te muigate oma unenäo mõttetuse üle ja tunnete samal ajal, et nende mõttetuste põimingus peitub mingi mõte – ja nüüd juba tõeline mõte, mis kuulub teie tegelikku ellu, olemasolev ja teie südames alati olemas olnud mõte; teie unenägu oleks teile nagu öelnud midagi uut, prohvetlikku, oodatut; see tunne on tugev, see on rõõmustav või piinav; aga mis selles peitub ja mis sõnum see on, seda ei suuda te mõista ega meelde tuletada.
või nagu Lessing...i tegelane, teistmoodi
Viimaste hulluse- ja ajatusenädalate jooksul oli mul olnud üksteise järel niisuguseid „teadmisehetki“, ometi ei saa sellist teadmist kuidagi sõnadega väljendada. Need hetked on aga olnud nii võimsad, nagu valgustushetked unenäos, mis püsib meeles veel ärgateski, et see, mida ma olen neist teada saanud, mõjutab surmani minu elu kogemise viisi. Sõnad. Sõnad. Ma mängin sõnadega, lootes, et mingi kombinatsioon, kas või juhuslik kombinatsioon ütleb mulle, mida ma tahan. Võib-olla on muusikaga parem? Aga muusika ründab mu sisekõrva nagu vastane, see ei ole minu maailm. Tõsiasi on see, et tegelikku kogemust pole võimalik kirjeldada. Ma mõtlen mõrult, et tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis oleks parem. Või mingi sümbol, võib-olla ring või ruut. Ükskõik mis, ainult mitte sõnad. Inimesed, kes on käinud seal, selles paigas nende enda sees, kus sõnad, seaduspärad, kord lahustuvad, saavad aru, mida ma mõtlen, kuid teised ei saa. Aga kui sa juba oled seal korra käinud, siis on seal hirmus iroonia, hirmus õlakehitus ning küsimus ei ole mitte sellega võitlemises ega sellest lahtiütlemises või selles, kas see on õige või vale, vaid lihtsalt teadmises, et see on seal jäädavalt olemas. Küsimus on, kuidas sellele omamoodi viisakalt nii-öelda kummardus teha, nagu kummardatakse põlise vaenlase ees: olgu peale, ma tean, et sa oled seal, aga me peame formaalsustest kinni pidama, eks ole. Ja võib-olla sõltub sinu olemasolu just nimelt sellest, et me säilitame formaalsusi, loome seaduspärasid – kas sa sellest oled kunagi mõelnud? 
)

Lugesin edasi ja leidsin nagu vastusena oma mõtetele
Primary socialization internalizes a reality apprehended as inevitable. [...] But even when the world of everyday life retains its massive and taken-for-granted reality in actu, it is threatened by the marginal situations of human experience that cannot be completely bracketed in everyday activity. There is always the haunting presence of metamorphoses, those actually remembered and those only sensed as sinister possibilities. There are also the more directly threatening competing definitions of reality that may be encountered socially. It is one thing for a well-behaved man to dream of unspeakable orgies in nocturnal solitude. It is quite another to see these dreams empirically enacted by a libertarian colony next door. Dreams can more easily be quarantined within consciousness as 'nonsense' to be shrugged aside or as mental aberrations to be silently repented; they retain the character of phantasms vis-à-vis the reality of everyday life.
Ei tea, mis tingimustel inimene enam ei lükka unenäo nonsenssi kõrvale kui fantasmi, vaid näeb selles mingit sügavamat reaalsust; kas need tingimused on isiklikud või kultuurilised, ja kuidas nad seostuvad sellega, kui tihedalt ja tugevalt on inimene tunnistajaks teist sorti reaalsusedefinitsioonide väljamängimisele. Nabokov, või tema jutustaja, samas pöörab selle nõnda:
Veel üks asi, mida meil pole ette nähtud teha, on seletada seletamatut. Inimesed on õppinud elama musta murekoorma all, suure valutava küüru all: eeldusega, et "reaalsus" võib olla vaid "unenägu". Kui palju kohutavam oleks, kui see teadmine ise, et oled reaalsuse unenäolisest olemusest teadlik, oleks samuti unenägu, loomupärane hallutsinatsioon! Tuleks siiski meeles pidada, et pole olemas miraaži ilma kadumispunktita, nagu pole olemas järve ilma kindla maismaa suletud sõõrita. 
Hmm. Ma ei oska kahjuks kõike eelnevat mingiks suurepäraseks sünteesiks või süsteemiks kokku keeta. Jutu väärituks lõpuks ütlen ainult, et nägin hiljuti unes täiesti geniaalset uut kontseptsiooni aja ja olemise seosest, see oli palju "loomulikum" kui meie argireaalsuse oma ja palju parem kui Heideggeri oma (rõhutan, et mõlemat mõtlesin unes, seega unes teadsin nähtavasti ka Heideggerist rohkem kui ärkvel olles), ja aeg oli seal kuidagi tagurpidises suhtes olemisega, aga mitte lihtsalt ümber pööratud muidugi, vaid kuidagi, nojah, täiesti teisiti, ja kummisem. Kahjuks ei mäleta ma midagi täpsemat isegi selle kontseptsiooni tõlgitavast osast, kui niisugune osa eksisteeriski. Ah. Nüüd ma ei saa enam üldse aru, millest ma kirjutasin või kirjutada tahtsin. Liiga palav.

8.6.13

good point

 As pointed out earlier, the “I” is an emergent response to the generalized other; and the “me” is that phase of the self that represents the social situation within which the individual must operate. Thus, the critical capacity of the self takes form in the “I” and has two dimensions: (1) explicit self- criticism (aimed at the “me”) is implicit social criticism; and (2) explicit social criticism is implicit self- criticism. For example, the criticism of one’s own moral principles is also the criticism of the morality of one’s social world, for personal morality is rooted in social morality. Conversely, the criticism of the morality of one’s society raises questions concerning one’s own moral role in the social situation.
http://www.iep.utm.edu/mead/

2.6.13

Hmm.


See dilemma – kuidas eristada triviaalsust sügavast lihtsusest – on healoomuline dilemma. Selle lahendamatus ei tekita nõutust või frustratsiooni, nagu lahenduseta probleemid tihtipeale, vaid rahulik[k]u imestamist, mis kerkis esile seal, kus poleks osanud oodata.
Hmm. Hmm? Hmmmm.
Aga see on üks kõige armsamaid arvustusi, mida ma lugenud olen, Sven Vabari arvustus eluluuletajale, eluka-luuletajale Timo Maranile.