golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju? 

pu-si-ja-lik-ku-se pit-ser

Mul on tunne, nagu ma oleks täna kõik sõnajoobe astmed läbinud, kuigi võrdlus on kogemuse puudumise tõttu ilmselt ebaadekvaatne, eks ole. Terve päeva tõlkisin pisikest ilusat-ilusat katkendit ühest raamatust. Alguses oli elevus ja kihisev rõõm ja ind, aga praeguseks on süda paha sellest, et nii palju sõnu on olemas ja nad on suures osas nii pealetükkivad ja vänged marraskile nühitud keeletaju jaoks ja pea ei suuda enam neil vahet teha ega isegi sõnu mitte-sõnadest eristada. Ja kõiki neid sõnu ja fraase ja lauseid võiks lõputult omavahel vahetada ja ikkagi pole ükski see (absoluut? – joobnud müstitsism). Ja küsimine, et kas ma siis pole seda juba varasematest kordadest õppinud. Hõkk.

aken on väljapoole isegi tormiga

Pärast Woolfi tundub peaaegu iga muu tekst nii talumatult rohmakas ja vaimuvaene, eriti mu oma hädine tõlge (no algtekst ei ole kah kuigi hiilgav). Ka endiselt süüdistava näoga pooleliolev Musil on sihukeses palavuses nii raskepärane, et ei jaksa neelata ega lehtegi keerata. Koukisin siis uue Woolfi kapist välja, mille lugemist ma talvel edasi lükkasin, sest, ee.. mulle kohe kuidagi ei meeldi Orlando nimi. Lapsik. Veider. Aga vaata ometi seda lauset.

Loodus, mis on meile mänginud nii palju pentsikuid vingerpusse, teinud meid nii ebavõrdselt tuhast ja teemantidest, vikerkaarest ja graniidist ning valanud selle tihti täiesti sobimatusse vormi, nii et luuletajal on lihuniku nägu ja lihunikul luuletaja nägu; loodus, mis naudib segadust ja salapära, nii et isegi praegu (1927. aasta 1. novembril) ei tea me, miks läheme trepist üles või miks jälle alla tuleme, ja meie kõige argisemad toimingud on nagu laeva tee tundmatul merel, ja pikksilmi silmapiirile suunates küsivad meremehed mastitipus: "Kas on seal maa või ei ole?", mispeale meie, kui oleme prohvetid, kostame "Jah"; kui aga oleme tõearmastajad, vastame "Ei"; loodus, mis on vastutav nii paljude asjade eest, välja arvatud see vahest liiga pikk ja kohmakas lause, pole mitte ainult oma ülesannet veelgi keerukamaks teinud ja meie segadust suurendanud seeläbi, et varustas meie sisima tõelise pudi-padi täis kaltsukotiga – politseiniku püksilapp ninapidi koos kuninganna Alexandra pruudilooriga –, vaid sai hakkama ka sellega, et kortsis kogu krempli hooletult kokku üheainsa niidiga. Mälu on õmblusmamsel, tujukas pealekauba. Mälu välgutab nõela edasi ja tagasi, üles ja alla, siia ja sinna. Me ei tea, mis tuleb järgmiseks või mis saab edasi. Nõnda võib maailma kõige tavalisem liigutus, nagu laua taha istumine ja tindipoti nihutamine, ärgitada üles tuhat juhuslikku, seosetut kildu, küll eredat, küll tuhmi, mis ripuvad ja kiiguvad, märjaks saavad ja lehvivad nagu neljateistkümneliikmelise perekonna aluspesu nööril tuulehoos. Selle asemel, et olla üksainus otsekohene ja ontlik tegu, mille pärast ei pea keegi piinlikkust tundma, lähevad meie kõige argisemad toimingud teele tiibade rabinal ja sahmides, leegi väreluse ja hubinaga.

sukad ja luuletused

see on nii ilus:

The Stocking
The first piece of furniture to open at my command was the commode. I had only to tug on the button and the door would snap towards me out of its lock. Stored in the back among the shirts, shirtfronts, and underwear was what made the commode an adventure. It was necessary for me to clear a path to its uttermost corner; then I would come upon my heaped up stockings, rolled and turned inside out in the traditional fashion. Each pair had the look of a little pocket. And nothing gave me greater pleasure than to burrow my hand as deeply within them as I could. This I did not for the sake of their warmth. Rather, it was the “treat” that I always held in my fist inside the rolled-up interior which drew me into their depths. After I had it clasped in my fist and was as sure of the soft wooly mass as possible, the second part of the game began, bringing with it revelation. For I would proceed with the task of extricating the “treat” from its woolen pocket. Pulling it ever nearer to me, the astounding thing came to pass: I had drawn out the “treat,” but the “pocket” in which it had lain was no longer there. Never did I tire of putting this to the test. It taught me that form and content, veil and what is veiled, are one and the same. It taught me to extract the truth from a poem as warily as the child’s hand had drawn out the stocking from the “pocket.”

Walter Benjamin: Berlin Childhood, 1900, p. 76.