23.3.14

Vladislav Koržets: Noh, tõstke käsi, kellel ei ole hinge. .... Üks käsi!
Mulle tundub, et Mare Vint ja Virginia Woolf on täpselt üks ja sama.

Niisiis oli minu lapseea päevades, nii nagu praegugi, suurel hulgal seda vatitaolist, seda mitteolemist. St. Ivesis möödus nädal nädala järel, ja mitte miski ei puudutanud mind. Ja siis, ilma mingi aimatava põhjuseta, tabas mind äkki tugev vapustus; midagi juhtus nii järsku, et mulle on see kogu eluks meelde jäänud. Toon siin mõned näited. Esimene: Kaklesime Thobyga murul. Tagusime teineteist rusikatega. Just siis, kui tõstsin rusika, et teda lüüa, tundsin: miks teha teisele haiget? Mu käsi vajus kohemaid alla, ja ma seisin seal ja lasksin tal ennast klohmida. Mul on see tunne meeles. See oli lootusetu kurbuse tunne. Tundus, nagu ma oleksin saanud teadlikuks millestki kohutavast, samuti omaenda jõuetusest. Ma hiilisin üksinda minema, tundes kohutavat masendust. Teine näide on samuti St. Ivesi aiast. Vaatasin lillepeenart välisukse kõrval. "See on tervik," ütlesin ma. Vaatasin üht taime, mis oli lehed laiali sirutanud; ja äkki oli mulle selge, et lill ise on osa maast, et lill on suletud ringi, ja et see on tõeline lill, osalt maa ja osalt lill. Selle mõtte panin kõrva taha, sest seda võis mul hiljem hädasti vaja minna. Ka kolmas juhtum on pärit St. Ivesist. St. Ivesis olid peatunud Valpy-nimelised inimesed ja siis lahkunud. Istusime ühel õhtul toidu ootel söögilauas, kui ma juhtumisi kuulsin pealt, kuidas isa või ema ütles, et Mr. Valpy on endale otsa peale teinud. Järgmisena mäletan, et olin öösel aias ja jalutasin mööda teerada õunapuu poole. Mulle tundus, et õunapuu on kuidagi seotud Mr. Valpy õõvastava enestapuga. Ma ei suutnud sellest mööda minna. Ma seisin seal, vaadates hallikasrohelisi kurde puukoorel – oli kuuvalge öö –, ise õõvastuse kütkes. Tundus, et mind tiritakse lootusetult kuhugi täieliku meeleheite kuristikku, millest mul ei ole pääsu. Mu keha oli otsekui halvatud.
Need on kolm näidet erakordsetest hetkedest. [...] Nendest hetkedest kaks lõppesid meeleheitega. Kolmas aga, vastupidi, lõppes rahuloluga. Kui ma ütlesin lille nähes: "See on tervik", siis tundsin, et olen teinud avastuse. Ma tundsin, et olen ajusoppi talletanud midagi, mille [juurde] tahaksin naasta, et seda vaadelda ja uurida. Nüüd tundub mulle, et selles oligi nende sügav erinevus. See oli kõigepealt erinevus meeleheite ja rahulolu vahel. Arvan, et see erinevus oli põhjustatud sellest, et ma tegin valusa avastuse – inimesed teevad üksteisele haiget; mees, keda ma olin kohanud, oli end tapnud – ja ei osanud sellega hakkama saada. Õõvatunne tekitas minus võimetuse tunde. Aga lille puhul oli mul põhjendus olemas; ja mu aistingud taltusid. Ma ei tundnud end võimetuna. Ma olin teadlik – kuigi kõrvaltvaatajana –, et omal ajal leian sellele seletuse. Ma ei tea, kas ma olin lille nähes vanem kui kahe teise kogemuse puhul. Tean ainult seda, et paljud nendest erakordsetest hetkedest lõppesid erilise õõvatunde ja füüsilise kokkuvarisemisega: nad näisid mu üle võimust võtvat, aga mina jäin passiivseks. Näib, et kui saadakse vanemaks, siis on suurem võimalus mõistuse abil seletust otsida; ja et see seletus pehmendab seda otsekui sepavasaraga saadud hoopi. Arvan, et see on tõsi, sest kuigi minu eripära on endiselt see, et mind tabavad need äkilised vapustused, siis nüüd on nad alati teretulnud; pärast esimest üllatust tunnen alati ja kohe, et nad on eriliselt väärtuslikud.

10.3.14

Vanaema helistas, et mulle öelda, et ta nägi täna kollast liblikat.