veel meenutusi

jõululaupäeval vanaema juures

Te: Kindel, et sa ei taha nõude pesemisel abi?
vanaema: Ei, tead, mulle kohe meeldib nõusid pesta. Ma olen siis... nostalgias.
Ti: Mäletan jah, kuidas sa rääkisid, et te kahekesi...
vanaema: Jah, kahekesi pärast pidu, üks pesi, teine kuivatas, arutasime, meenutasime. Meie oma napsiklaasid seisid seni laua peal, kui kõik oli korras, siis võtsime veel ühe...

teisel pühal mamma juures

M: Vanaema, kas teil jõule peeti, kui sa väike olid?
T: Jah, ikka peeti. Jõuluvana oli, ma jõledalt kartsin teda! Käo tänava vanaisa tegi jõuluvana.

enne jõule mamma juures

"Nurmkanad! Niisukesed pallid! Jah, nemad on nüüd siit ära kadunud, vanasti ikka oli näha, kui nad talvel olid siia soojasõlme juurde tulnud, niimoodi kobaras koos kõik, hoidsid sooja, aga täitsa keset asulat! Ja teinekord oli näha, kui nad läksid üle selle Tõravere tee, jooksid ühelt poolt põllul teisele - nii nagu peotäis palle oleks tee peale visatud!"

*

"Vanaema, miks sa üldse tahtsid apteekriks hakata?"
"Tead... kui ma väike olin, siis ma ikka käisin emale rohtusid toomas sealt... ja sel ajal olid ju need järjekorrad kilomeetripikkused! Siis ju olid need retseptid nii, et.. arst oli retsepti kirjutanud, seal oli mõnel seitse-kaheksa koostisosa, ja apteeker pidi nende kõigi hinna siis kaalu järgi arvutama. Kõik segati apteegis käsitsi kokku. Ja eks ma oodates vahtisin ringi seal apteegis ja mulle hakkas meeldima see apteegi õhk... hõng. Jaa, me just rääkisime Vaikega, et kui saaks neid aegu tagasi, kus sai apteegis rohtusid segada! Need tööstuslikult toodetud on ju ikka täitsa uuema aja asi. Meie ikka, kõik salvid tegime, pulbrid, pille tegime, see oli omaette kunst, kuidas saada see segu niisuguseks, et ta kokku hakkaks, ja siis olid sellised pikad lauad, nende vahel rullisime neid pille, et tuleks ühesugused ümmargused kõik. Jah, eks ma ju kartsin, et ma ei saa ülikooli sisse. Siis läksin sinna, Tallinnas oli see meditsiinikool. Ja tollal oli see seadus, et kes keskeriharidusasutuse viitega lõpetab, see saab ülikooli ilma eksamiteta. Eks ma siis punnitasin õppida ka ja saingi viied kõik. Aga siis kaotati see seadus ära! Nii et ikka pidin eksamid tegema, ei vedanud mul. No sain jah sisse, aga ääri-veeri! Füüsika eksami sain kolme. Aga õnneks teised sain viied. Kirjand oli ja midagi veel, võõrkeel. Vene keel siis jah. Kirjandi kirjutasin "Libahundist". See oli mul hästi käes niimoodi, meil oli väga hea kirjanduse õpetaja, teadsime tsitaate ja kõik. Jah, emal sul oli ju sündides pikad mustad juuksed! Ju ta vist meenutas mulle siis seda libahundi-Tiinat. Aga selle minu meditsiinikooli minekuga oli ju niisuke lugu, läksime emaga sauna ja seal oli Vaike ka oma emaga. Rääkisime, et kuhu me siis edasi lähme ja mina ütlesin, et meditsiinikooli. Vaike ema siis ütles Vaikele, et mine sina ka! Ja läksimegi kahekesi."

jõululaupäeval vanaema juures

Ti: "Mina olin ikka väga armukade, õde sündis enneaegselt ja vanemad tegelesid kogu aeg ainult temaga, ma olin siis viieaastane, mäletan, kuidas ta magas seal võrevoodis, ma hiilisin tema juurde ja raputasin neid kõristeid, mis ta voodi kohal nööri peal olid. Ise jooksin minema."
A: "No mina püüdsin padjaga lämmatada ju. Pidin valvama vennakest, aga mina tahtsin klaverit mängida. Ta segas mind, panin talle lihtsalt padja näo peale, et ta vait oleks. Aga ühte asja ma pole enne kellelegi rääkinud, nüüd teile räägin. Ükskord läksin tuppa ja nägin, et [Te] oli seal, oli endale mingi koti või ranitsa niimoodi pähe tõmmanud, see oli oma raskusega tal kuidagi kaela ümber ja ta hakkas lämbuma täitsa. Oli näost sinine. Ma võtsin tal selle ära, tegelikult ju päästsin ta elu siis. Enne olid täitsa näost sinine jah! Siis läksid tagasi punaseks. Vat ega lapsed kõigest ei räägi ju. Alles nüüd ma hakkan mõtlema, et ..."
Te: "Et poleks maksnud?"
vanaema: "No see on võib-olla selline vanusevahe ka... Meid oli kolm tükki nii järjest, ja siis pikema aja pärast tuli see neljas. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: tema tuli siia kõige viimasena ja nüüd käitub nii, nagu tal oleks kõigele siin õigus, nagu ta oleks siin täieõiguslik. Ise viimasena tuli!"

vanaema: "No ma olen eluaeg selline olnud, et... meil olid töö juures need [...] arvutid, ma ei tohtinud neile üldse väga ligi minna, kohe kui vastu puutusin, käis särts ja arvuti läks välja. Vahel, kui arvuti jupsis ja mehed ei viitsinud õigel ajal parandama tulla, siis ma lõpetasin selle jama lihtsalt ära, panin käe peale ja klõps. Aga nii kui midagi kunstmaterjalist selga panid, jah... ma olin ükskord kaubamaja riideosakonnas, seal oli veel üks teine tuttav, kellel oli ka midagi kunstmaterjalist seljas ja.. meie vahel tekkis täitsa kaarleek! Oli kohe näha, kuidas [näitab näpuga leeki käiselt käisele hüppamas]. Siis me mõlemad muidugi karjatasime koleda häälega."

esimesel jõulupühal vanaisa juures

U: "No mina vaatan ikka selle järgi, kas laud on korras või sassis, kas inimene ka üldse tööd teeb. Mul oli isegi..."
Ü: "Kirjutasin mulle isegi välja, ma panin siia riiulile selle luuletuse, et..."
U: ""Ainult ennastunustava tööga on võimalik saavutada sellist korralagedust!" See oli veel pikem, ma praegu ei mäleta."
T: "Mis see on, mingi Arvi Siig või? Uno Laht?"
U: "Kuule Uno Laht võib ta olla jah."
T: "Jajaa, sa ju tsiteerisid meile kogu aeg neid lapsepõlves! "Töö see kiidab tegijat, mind ei kiida keegi, asi seisab selles, et mina tööd ei teegi""
U: "No vahi, kus sul on meeles!!"
T: "Kogu lapsepõlve ju kuulsin. See oli ka, et "Ehk küll luuleand on kasin, luuletan ma nagu masin.""
U: "Jah, kui näärivana käis, siis sai mitu korda lugeda kohe. Aga ega ma ei mäleta, kelle omad need on või.. No ma arvan, et osa neist oli ikka lihtsalt folkloor ka."
T: "Selle tööluuletuse ma leidsin kunagi hiljem jah imestusega ühest luulekogust, see oli küll Uno Laht."

 *

U: "Nägin ühte tuttavat teadlast, küsisin, et kuidas läheb ka. Ta ütles, et ega hästi läheb, üks päris hea tulemus tuli, aga nüüd ta kratsib juba nädal aega kukalt, et kuidas sellest kolm või vähemalt kaks artiklit välja pigistada."

*

Ü: "Siin on lihtsalt lehttainas lahti sulatada, õunad peale, kaneeli ja suhkruga, ja kümne-viieteist minutiga on valmis. Maitseb? See on väga lihtne kook, õed sul õpivad ära ja hakkavad tegema kodus..."
M: "Ma arvan, et J (vend) saab ise ka sellise koogiga hakkama."
Ü: "No aga tal on ju nii palju noorikuid ümber! Noh, jah, Uno nüüd sügisel tõesti õppis kartulite koorimise ära! Mina ei saanud Varblasse minna, seal oli nii külm ilma kütmata alguses ja mul oli tervis kehv, ma ei hakanud minema, nii et Uno õppis ise kartuleid koorima. Väga korralikult olid kooritud! Keetis siis neid seal ja. Putru keetis ka! Moosiga sõid ilusti!"

*

"Uno, mitte neid komme! Need on Läti kommid!"
"Ahsoojah, noh, siin on mingid trühvlid veel ka, sellised, sulle ei maitse, aga paneme siia kaussi."
"Ma mõtlesin ikka, et teed selle karbi lahti, mis külakostiks toodi ilusti."
"Äi see on ju nii uhke ja ilus suur karp..."
"Sa oled ikka imelik inimene."
"... selle teeme vabariigi aastapäeval lahti."

Kui Mägistele võib Mart Lepik päris sapiselt nähvata, siis Ristikiviga on nad ikka väga soojad ja armsad. Ma ei kujuta täpselt ette, kas ja missuguseid kontakte või teateid üksteisest neil üldse vahepeal veel oli (või pigem kujutan ette, et ega ei olnudki), aga mõelda, kui sa viimati nägid sõpra 68 - 43 = 25 aastat tagasi ja siis saad temalt "elumärgi".
Ristikivi palub Lepikul Alverit tervitada ja ütleb: "Kuigi meie teed omal ajal harva ristusid, on meile siiski kunagi paistnud samad tähed" (lk 98). Lepik edastab "süle- ning seljatäie" vastutervitusi ja lisab: "arvan omalt poolt, et "teed, mis harva ristusid", ometi alati samade tähtede poole on viinud" (101). Ilus.

Aga no tõesti on raske taluda seda, kui mitu korda Lepik selle raamatu jooksul ära sureb.

kevad ei tule ja tulla ei tohi

läksin vallikraavi tänavast alla ja korraga oli suur hirm sõja ees ja suur hirm kooli lõpetamise ees.
et Tartu poleks siis enam sama.

kuigi miski pole kunagi sama, ju