Kui Mägistele võib Mart Lepik päris sapiselt nähvata, siis Ristikiviga on nad ikka väga soojad ja armsad. Ma ei kujuta täpselt ette, kas ja missuguseid kontakte või teateid üksteisest neil üldse vahepeal veel oli (või pigem kujutan ette, et ega ei olnudki), aga mõelda, kui sa viimati nägid sõpra 68 - 43 = 25 aastat tagasi ja siis saad temalt "elumärgi".
Ristikivi palub Lepikul Alverit tervitada ja ütleb: "Kuigi meie teed omal ajal harva ristusid, on meile siiski kunagi paistnud samad tähed" (lk 98). Lepik edastab "süle- ning seljatäie" vastutervitusi ja lisab: "arvan omalt poolt, et "teed, mis harva ristusid", ometi alati samade tähtede poole on viinud" (101). Ilus.

Aga no tõesti on raske taluda seda, kui mitu korda Lepik selle raamatu jooksul ära sureb.