õrn ilus esimene maailm

Õuest kostis kaks kõva pauku, ei saanudki täpselt aru, kas olid püssipaugud või põrkus mingi muu mateeria suure kõmakaga kokku. Aga esimese paugu peale oli mu esimene mõte: issand, kus see Ööülikool nüüd nii valjusti käima hakkas?

näe süttib ikka veel

kempsus on see Sirp lahti, kus Blackburn küsib "Mis on tõde" ja vaatab mind läbi paberirulli pappsüdamiku.
ei tea, kas sellest tõukudes, otseselt igatahes mitte, taipasin järsku, mis on üks asi (muuhulgas?), milleks luulet vaja läheb (no võib-olla proosat ka): selleks, et öelda asju, mis on suurest ütlemisest juustuks muutunud, nii et poleks juust.
(ja et ma ise pole selleks piisavalt julge.)
(see oli tõehetk küll.)

aken on väljapoole isegi tormiga

Pärast Woolfi tundub peaaegu iga muu tekst nii talumatult rohmakas ja vaimuvaene, eriti mu oma hädine tõlge (no algtekst ei ole kah kuigi hiilgav). Ka endiselt süüdistava näoga pooleliolev Musil on sihukeses palavuses nii raskepärane, et ei jaksa neelata ega lehtegi keerata. Koukisin siis uue Woolfi kapist välja, mille lugemist ma talvel edasi lükkasin, sest, ee.. mulle kohe kuidagi ei meeldi Orlando nimi. Lapsik. Veider. Aga vaata ometi seda lauset.

Loodus, mis on meile mänginud nii palju pentsikuid vingerpusse, teinud meid nii ebavõrdselt tuhast ja teemantidest, vikerkaarest ja graniidist ning valanud selle tihti täiesti sobimatusse vormi, nii et luuletajal on lihuniku nägu ja lihunikul luuletaja nägu; loodus, mis naudib segadust ja salapära, nii et isegi praegu (1927. aasta 1. novembril) ei tea me, miks läheme trepist üles või miks jälle alla tuleme, ja meie kõige argisemad toimingud on nagu laeva tee tundmatul merel, ja pikksilmi silmapiirile suunates küsivad meremehed mastitipus: "Kas on seal maa või ei ole?", mispeale meie, kui oleme prohvetid, kostame "Jah"; kui aga oleme tõearmastajad, vastame "Ei"; loodus, mis on vastutav nii paljude asjade eest, välja arvatud see vahest liiga pikk ja kohmakas lause, pole mitte ainult oma ülesannet veelgi keerukamaks teinud ja meie segadust suurendanud seeläbi, et varustas meie sisima tõelise pudi-padi täis kaltsukotiga – politseiniku püksilapp ninapidi koos kuninganna Alexandra pruudilooriga –, vaid sai hakkama ka sellega, et kortsis kogu krempli hooletult kokku üheainsa niidiga. Mälu on õmblusmamsel, tujukas pealekauba. Mälu välgutab nõela edasi ja tagasi, üles ja alla, siia ja sinna. Me ei tea, mis tuleb järgmiseks või mis saab edasi. Nõnda võib maailma kõige tavalisem liigutus, nagu laua taha istumine ja tindipoti nihutamine, ärgitada üles tuhat juhuslikku, seosetut kildu, küll eredat, küll tuhmi, mis ripuvad ja kiiguvad, märjaks saavad ja lehvivad nagu neljateistkümneliikmelise perekonna aluspesu nööril tuulehoos. Selle asemel, et olla üksainus otsekohene ja ontlik tegu, mille pärast ei pea keegi piinlikkust tundma, lähevad meie kõige argisemad toimingud teele tiibade rabinal ja sahmides, leegi väreluse ja hubinaga.

mõni sõna tekitab väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, põhjendamatu ja ebaproportsionaalse. valik on muidugi läbinisti idiosünkraatiline. lapsena ma suutsin vaevu lugeda sõna kiskuma, see oli nii valus sõna. asjad, mida kistakse, lähevad katki, ma ju teadsin, aga millegipärast tegelased raamatutes ikka vahel kiskusid. kiskuma, see juba kõlab nii, et süda tõmbub krimpsu.
aga neid on veel. marmelaadipallid näiteks. 
marmelaadipallid. kui ma sellele sõnale mõtlen, vajuvad nagu paduvihm lagipähe igasugused kiskuvad tunded. kahju. kahju kaladest, nukkudest ja lastest; kahju asjadest, saati siis veel olenditest, mis võetakse, tehakse, tapetakse ilmaasjata, millega ei ole hiljem midagi teha. ootamatult on seesama tunne teisest otsast jälle see tunne, kui sa lapsena saad esimest korda aru, et ema ja isa ei oska kõiki asju heaks teha. et mõned asjad teevad neile ka haiget. et vahel teevad nad ise üksteisele haiget. see tunne, kui Harry esimest korda (juba üsna sarja alguses) häguselt oimas, et on asju, millest isegi Dumbledore jagu ei saa [viide Indreku jumalaheitlusele oleks vist kultuursem, kuigi ambivalentsem]. marmelaadipallid, millega inimesed üritavad kinni toppida maailma puudulikkust ja oma nõrkust. tõsiasi, et koerad jäävad auto alla, linnupojad kukuvad pesadest välja, millimallikad triivivad kuivale ja inimesed käituvad rumalasti, pani lapse-minu ühel hetkel küsima, mida siis armastada, et valus poleks? (jõudsimegi kõige räbaldunumate haavatavuse-klišeedeni, ljuboff ja riimiks kroff.) üks loogiline järeldus oli, et  turvaline on armastada seda, mida pole olemas, aga mis on see-eest täiuslik. [and thus, pshychophaths are born. mul pole siiamaani siiski õnnestunud seda ülimõistlikku otsust täide viia.] nagu Ellen Niit märkis, kui kanamuna on kõva, st mittehabras, on ta surnud.

mõned ilusad sõnad on muidugi ka, mille tunne on nagu päike puulehtede vahelt. kassiristik. suksu. naber (tegelikult just/eriti mitmuse omastav: naprade).

saaresinine
on justkui mõlemat korraga.

kokkuvõtlikult, on sõnu, mis tekitavad üürikeseks ebameeldiva tahtehalvatuse ja kisuvad ajusoppidest esile mõistusetaguse hägu, ajavad verist vahtu otstest välja ja karjuvad öää (sic). olge valvel, seltsimehed!