sukad ja luuletused

see on nii ilus:

The Stocking
The first piece of furniture to open at my command was the commode. I had only to tug on the button and the door would snap towards me out of its lock. Stored in the back among the shirts, shirtfronts, and underwear was what made the commode an adventure. It was necessary for me to clear a path to its uttermost corner; then I would come upon my heaped up stockings, rolled and turned inside out in the traditional fashion. Each pair had the look of a little pocket. And nothing gave me greater pleasure than to burrow my hand as deeply within them as I could. This I did not for the sake of their warmth. Rather, it was the “treat” that I always held in my fist inside the rolled-up interior which drew me into their depths. After I had it clasped in my fist and was as sure of the soft wooly mass as possible, the second part of the game began, bringing with it revelation. For I would proceed with the task of extricating the “treat” from its woolen pocket. Pulling it ever nearer to me, the astounding thing came to pass: I had drawn out the “treat,” but the “pocket” in which it had lain was no longer there. Never did I tire of putting this to the test. It taught me that form and content, veil and what is veiled, are one and the same. It taught me to extract the truth from a poem as warily as the child’s hand had drawn out the stocking from the “pocket.”

Walter Benjamin: Berlin Childhood, 1900, p. 76.

offerte vobis pacem

Mõtlesin, et mis see on: kogu aeg on uni, külm ja nälg.
Ah jaa.

Inimeste kiindumus oma öökuubedesse - it's a pattern! 

Kui hästi sobis Oblomovi kodune ülikond tema rahulikkude näojoonte ja hellitatud kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaine halatt, vähimagi vihjeta Euroopale, topsudeta, sametita, pihalõiketa, väga mahukas, nii et isegi Oblomov oleks võinud end sellesse kahekordselt sisse mässida. Käised läksid, vastavalt aasia muutumatule moele, sõrmede juurest õla poole ikka laiemaks ja laiemaks. Kuigi see halatt oli kaotanud oma esialgse värskuse ja oli kohati asendanud oma esialgse loomuliku läike teise, uuesti omandatuga, ikkagi säilitas ta veel idamaiste värvide eredust ja riide tugevust.
Oblomovi silmis oli halatil musttuhat hindamatut väärtust: ta on pehme, painduv; ta ei vaeva keha; ta on sõnakuulelik ori, kes alistub vähimalegi kehaliigutusele.

ja veel üks "kõige kurvem lause" Turgenevilt:

"Kui ootamatult! Mismoodi sa siia sattusid?" kordas ta, siblides mööda tuba nagu inimene, kes kujutleb, et tunneb rõõmu, ja katsub seda igati välja näidata.

dixit angelus ad Mariam

unes nägin, et mu äratuskella numbrilauale oli kirjutatud:
POLE HULLU! TEADUSARTIKLI ÜLESEHITUS ON TÄPSELT SAMA MIS INGLI KUULUTUSEL

Diderot' pidžaama

Diderot kirjutas 1772. aastal essee oma vanast ja uuest hommikumantlist/pidžaamast.
Ta kahetseb ülieleegiliselt viimase äraviskamist:

Pourquoi ne l’avoir pas gardée ? Elle était faite à moi ; j’étais fait à elle. Elle moulait tous les plis de mon corps sans le gêner ; j’étais pittoresque et beau. L’autre, raide, empesée, me mannequine. Il n’y avait aucun besoin auquel sa complaisance ne se prêtât ; car l’indigence est presque toujours officieuse. Un livre était-il couvert de poussière, un de ses pans s’offrait à l’essuyer. L’encre épaissie refusait-elle de couler de ma plume, elle présentait le flanc. On y voyait tracés en longues raies noires les fréquents services qu’elle m’avait rendus. Ces longues raies annonçaient le littérateur, l’écrivain, l’homme qui travaille. À présent, j’ai l’air d’un riche fainéant ; on ne sait qui je suis.
Sous son abri, je ne redoutais ni la maladresse d’un valet, ni la mienne, ni les éclats du feu, ni la chute de l’eau. J’étais le maître absolu de ma vieille robe de chambre ; je suis devenu l’esclave de la nouvelle.

http://fr.wikisource.org/wiki/Regrets_sur_ma_vieille_robe_de_chambre

[kui katsuda tõlkida: "Miks ma teda alles ei hoidnud? Tema oli loodud minu jaoks ja mina tema jaoks. Ta voldid järgisid mu keha ilma seda pitsitamata; teda kandes nägin ma maaliline ja kaunis välja. Uus rüü, tärgeldatud ja jäik, teeb minust hernehirmutise. Vana tuli vastu igale mu vajadusele - sest vaesus ei pea enamasti lugu formaalsustest. Mu vana rüü pakkus alati hõlma tolmu pühkimiseks raamatult või sulepea tindist puhastamiseks. Temal võis näha pikki musti jutte, jälgi mulle osutatud teenetest. Need pikad jutid kõnelesid minust kui literaadist, kirjanikust, töötavast inimesest. Nüüd aga näen ma välja nagu rikas logeleja; ei paista välja, kes ma olen.End temaga varjates ei pidanud ma kartma ei teenija ega enda kohmakust, ei tulesädemeid ega veepiisku. Ma olin oma vana hommikumantli absoluutne peremees; nüüd olen ma muutunud uue orjaks."]

Van Loo maal 1767. aastast (st vana pidžaamaga)

Ma pean tunnistama, et mul ei ole teist nii mugavat öösärki kui see, mida ma hakkasin kandma viieaastaselt. Viimasel ajal on päris palju vaeva nõudnud, et seda ema kaltsukääride eest päästa, no peab tunnistama, et päris suure osa selle pinnast moodustavad augud. Või oleks õigem öelda, et suure osa selle pinnast ei moodusta augud.

Ühtlasi peab märkima, et selle essee järgi on nime saanud selline tarbimisühiskonna nähtus nagu Diderot efekt.

mõni sõna tekitab väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, põhjendamatu ja ebaproportsionaalse. valik on muidugi läbinisti idiosünkraatiline. lapsena ma suutsin vaevu lugeda sõna kiskuma, see oli nii valus sõna. asjad, mida kistakse, lähevad katki, ma ju teadsin, aga millegipärast tegelased raamatutes ikka vahel kiskusid. kiskuma, see juba kõlab nii, et süda tõmbub krimpsu.
aga neid on veel. marmelaadipallid näiteks. 
marmelaadipallid. kui ma sellele sõnale mõtlen, vajuvad nagu paduvihm lagipähe igasugused kiskuvad tunded. kahju. kahju kaladest, nukkudest ja lastest; kahju asjadest, saati siis veel olenditest, mis võetakse, tehakse, tapetakse ilmaasjata, millega ei ole hiljem midagi teha. ootamatult on seesama tunne teisest otsast jälle see tunne, kui sa lapsena saad esimest korda aru, et ema ja isa ei oska kõiki asju heaks teha. et mõned asjad teevad neile ka haiget. et vahel teevad nad ise üksteisele haiget. see tunne, kui Harry esimest korda (juba üsna sarja alguses) häguselt oimas, et on asju, millest isegi Dumbledore jagu ei saa [viide Indreku jumalaheitlusele oleks vist kultuursem, kuigi ambivalentsem]. marmelaadipallid, millega inimesed üritavad kinni toppida maailma puudulikkust ja oma nõrkust. tõsiasi, et koerad jäävad auto alla, linnupojad kukuvad pesadest välja, millimallikad triivivad kuivale ja inimesed käituvad rumalasti, pani lapse-minu ühel hetkel küsima, mida siis armastada, et valus poleks? (jõudsimegi kõige räbaldunumate haavatavuse-klišeedeni, ljuboff ja riimiks kroff.) üks loogiline järeldus oli, et  turvaline on armastada seda, mida pole olemas, aga mis on see-eest täiuslik. [and thus, pshychophaths are born. mul pole siiamaani siiski õnnestunud seda ülimõistlikku otsust täide viia.] nagu Ellen Niit märkis, kui kanamuna on kõva, st mittehabras, on ta surnud.

mõned ilusad sõnad on muidugi ka, mille tunne on nagu päike puulehtede vahelt. kassiristik. suksu. naber (tegelikult just/eriti mitmuse omastav: naprade).

saaresinine
on justkui mõlemat korraga.

kokkuvõtlikult, on sõnu, mis tekitavad üürikeseks ebameeldiva tahtehalvatuse ja kisuvad ajusoppidest esile mõistusetaguse hägu, ajavad verist vahtu otstest välja ja karjuvad öää (sic). olge valvel, seltsimehed!

hunnik tsitaate häbitult vähese sideainega, kuigi parem oleks tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis

Ma just mõtlesin sellele, et B&L kirjeldavad, või õigemini Schütz kirjeldab unenägusid, kunsti ja muid sääraseid kahtlaseid kogemusi kui "tähenduse lõplikke provintse" (finite provinces of meaning), mis on konklaavidena igapäevareaalsusest, selle kõige ärksamalt tajutust, ümbritsetud; ning kuna keel juurdub igapäevareaalsuses, läheb neid provintse kirjeldades alati midagi, paljugi tõlkes kaduma. Ja et see osutab küll ühitamatutele loogikatele, aga ei kajasta kuigivõrd seda, kuidas inimesed unenägudele vahel reaalsusest reaalsema tähenduse annavad.
(Teate küll. Nagu Dostojevski... jutustaja

Mõnikord näeb inimene imelikke unenägusid – võimatuid ja ebaloomulikke; ärgates on unenägu selgesti meeles, ja üks kummaline tõsiasi paneb teid imestama. Te mäletate kõigepealt, et teie mõistus töötas kogu selle pika unenäo kestel; te mäletate, kui äärmiselt kaval ja loogiline oli teie tegutsemine kogu selle pika-pika aja jooksul [...]. Aga kuidas võis teie mõistus samal ajal leppida nii ilmsete absurdsustega ja võimatustega, mida teie unenägu muide otsast otsani täis oli? Üks teie tapjatest muutus teie silma nähes naiseks ja naisest väikeseks, kavalaks, vastikuks kääbuseks – ja teie võtsite seda lihtsalt nagu toimunud tõsiasja, ilma selle üle eriti imestamata, kusjuures teie mõistus tegi ometi teisest küljest tohutuid pingutusi, ilmutas erakordset energiat, kavalust, taibukust ja loogikat. Ja miks te üles ärgates ning juba täiesti tõelusse tagasi tulles tunnete peaaegu iga kord, ja vahel äärmiselt tugevasti, et unenäoga koos tuli teil lahkuda millestki seletamatust? Te muigate oma unenäo mõttetuse üle ja tunnete samal ajal, et nende mõttetuste põimingus peitub mingi mõte – ja nüüd juba tõeline mõte, mis kuulub teie tegelikku ellu, olemasolev ja teie südames alati olemas olnud mõte; teie unenägu oleks teile nagu öelnud midagi uut, prohvetlikku, oodatut; see tunne on tugev, see on rõõmustav või piinav; aga mis selles peitub ja mis sõnum see on, seda ei suuda te mõista ega meelde tuletada.

või nagu Lessing...i tegelane, teistmoodi

Viimaste hulluse- ja ajatusenädalate jooksul oli mul olnud üksteise järel niisuguseid „teadmisehetki“, ometi ei saa sellist teadmist kuidagi sõnadega väljendada. Need hetked on aga olnud nii võimsad, nagu valgustushetked unenäos, mis püsib meeles veel ärgateski, et see, mida ma olen neist teada saanud, mõjutab surmani minu elu kogemise viisi. Sõnad. Sõnad. Ma mängin sõnadega, lootes, et mingi kombinatsioon, kas või juhuslik kombinatsioon ütleb mulle, mida ma tahan. Võib-olla on muusikaga parem? Aga muusika ründab mu sisekõrva nagu vastane, see ei ole minu maailm. Tõsiasi on see, et tegelikku kogemust pole võimalik kirjeldada. Ma mõtlen mõrult, et tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis oleks parem. Või mingi sümbol, võib-olla ring või ruut. Ükskõik mis, ainult mitte sõnad. Inimesed, kes on käinud seal, selles paigas nende enda sees, kus sõnad, seaduspärad, kord lahustuvad, saavad aru, mida ma mõtlen, kuid teised ei saa. Aga kui sa juba oled seal korra käinud, siis on seal hirmus iroonia, hirmus õlakehitus ning küsimus ei ole mitte sellega võitlemises ega sellest lahtiütlemises või selles, kas see on õige või vale, vaid lihtsalt teadmises, et see on seal jäädavalt olemas. Küsimus on, kuidas sellele omamoodi viisakalt nii-öelda kummardus teha, nagu kummardatakse põlise vaenlase ees: olgu peale, ma tean, et sa oled seal, aga me peame formaalsustest kinni pidama, eks ole. Ja võib-olla sõltub sinu olemasolu just nimelt sellest, et me säilitame formaalsusi, loome seaduspärasid – kas sa sellest oled kunagi mõelnud? 

)

Lugesin edasi ja leidsin nagu vastusena oma mõtetele

Primary socialization internalizes a reality apprehended as inevitable. [...] But even when the world of everyday life retains its massive and taken-for-granted reality in actu, it is threatened by the marginal situations of human experience that cannot be completely bracketed in everyday activity. There is always the haunting presence of metamorphoses, those actually remembered and those only sensed as sinister possibilities. There are also the more directly threatening competing definitions of reality that may be encountered socially. It is one thing for a well-behaved man to dream of unspeakable orgies in nocturnal solitude. It is quite another to see these dreams empirically enacted by a libertarian colony next door. Dreams can more easily be quarantined within consciousness as 'nonsense' to be shrugged aside or as mental aberrations to be silently repented; they retain the character of phantasms vis-à-vis the reality of everyday life.

Ei tea, mis tingimustel inimene enam ei lükka unenäo nonsenssi kõrvale kui fantasmi, vaid näeb selles mingit sügavamat reaalsust; kas need tingimused on isiklikud või kultuurilised, ja kuidas nad seostuvad sellega, kui tihedalt ja tugevalt on inimene tunnistajaks teist sorti reaalsusedefinitsioonide väljamängimisele. Nabokov, või tema jutustaja, samas pöörab selle nõnda:

Veel üks asi, mida meil pole ette nähtud teha, on seletada seletamatut. Inimesed on õppinud elama musta murekoorma all, suure valutava küüru all: eeldusega, et "reaalsus" võib olla vaid "unenägu". Kui palju kohutavam oleks, kui see teadmine ise, et oled reaalsuse unenäolisest olemusest teadlik, oleks samuti unenägu, loomupärane hallutsinatsioon! Tuleks siiski meeles pidada, et pole olemas miraaži ilma kadumispunktita, nagu pole olemas järve ilma kindla maismaa suletud sõõrita. 

Hmm. Ma ei oska kahjuks kõike eelnevat mingiks suurepäraseks sünteesiks või süsteemiks kokku keeta. Jutu väärituks lõpuks ütlen ainult, et nägin hiljuti unes täiesti geniaalset uut kontseptsiooni aja ja olemise seosest, see oli palju "loomulikum" kui meie argireaalsuse oma ja palju parem kui Heideggeri oma (rõhutan, et mõlemat mõtlesin unes, seega unes teadsin nähtavasti ka Heideggerist rohkem kui ärkvel olles), ja aeg oli seal kuidagi tagurpidises suhtes olemisega, aga mitte lihtsalt ümber pööratud muidugi, vaid kuidagi, nojah, täiesti teisiti, ja kummisem. Kahjuks ei mäleta ma midagi täpsemat isegi selle kontseptsiooni tõlgitavast osast, kui niisugune osa eksisteeriski. Ah. Nüüd ma ei saa enam üldse aru, millest ma kirjutasin või kirjutada tahtsin. Liiga palav.

good point

 As pointed out earlier, the “I” is an emergent response to the generalized other; and the “me” is that phase of the self that represents the social situation within which the individual must operate. Thus, the critical capacity of the self takes form in the “I” and has two dimensions: (1) explicit self- criticism (aimed at the “me”) is implicit social criticism; and (2) explicit social criticism is implicit self- criticism. For example, the criticism of one’s own moral principles is also the criticism of the morality of one’s social world, for personal morality is rooted in social morality. Conversely, the criticism of the morality of one’s society raises questions concerning one’s own moral role in the social situation.

http://www.iep.utm.edu/mead/

Hmm.

See dilemma – kuidas eristada triviaalsust sügavast lihtsusest – on healoomuline dilemma. Selle lahendamatus ei tekita nõutust või frustratsiooni, nagu lahenduseta probleemid tihtipeale, vaid rahulik[k]u imestamist, mis kerkis esile seal, kus poleks osanud oodata.

Hmm. Hmm? Hmmmm.
Aga see on üks kõige armsamaid arvustusi, mida ma lugenud olen, Sven Vabari arvustus eluluuletajale, eluka-luuletajale Timo Maranile.

loen küll ainult u. kuuskümmend lehekülge päevas (juhuslikult panin tähele, mitte ei doseerinud teadlikult), aga ikka olen dostoka-mürgituse saanud. nägin unes, et läksin tolmuimejat ostma, aga kassas, olles juba maksnud, avastasin, et olen ostnud hoopis revolvri. relv oli üleelusuurune (umbes lühema küünarvarre pikkune), hõbedane, tuhmi teraseläikega ja õudselt raske (Krafti enesetapu raskus, eks ole). mõtlesingi unes, et nojah, umbes sama raske kui tolmuimeja, nii võib ju segi minna küll.

soojussurma talumatu kergus

ma mõtlen jälle, et linnaraamatukogu üritustel peaks tihemini käima sisust täiesti sõltumata, lihtsalt selle rahva pärast, kes sinna ilmub. rõõmsavärvilised ja määramatut karva kampsunid, sakris habemed, psühhedeelse mustriga fliismütsid, lambavillaimitatsioonvestid, kammitud hõbelokid, triigitud siidpluusid, pressitud viigipüksid - kõik nad ilmuvad kuskilt korteritest või majaputkadest välja, saavad seal saalis kokku, mõned sahistavad, nahistavad ja kihistavad nagu kooliplikad 1. septembri klassijuhatajatunnis, kes terve suvevaheaja jooksul üksteist näinud pole, teised heidavad neile noomivaid pilke ja poleerivad prille, tädid ja onud võtavad lõpus sõna ja pistavad mõne vahele kah ("tellised lagunevad küll!"). raamatukogu kui kultuuriasutuse tänuväärsus lööb neil korril tõepoolest lausa hiilgama, inimesed on korraks üksindusest väljas ja Mikita "Lapsepõlve" parafraseerides, ruum on vaka all hoitud narratiivi pungil täis, kuhu näpu torkad, sealt kohe purskab. sealt purskab ka, kuhu näppu ei torkagi. juudid Tartu ülikoolis, laulukoorid, võru keel vahetunnis, EPA-tudengid, ülikoolileht, Juri Lotman ja tema müts, Leningradi intelligendid üldiselt ja mis kõik veel.
aga Mikita puhul on mind alati hämmastanud see rõõmus, peaaegu ülemeelik toon, millega ta võib rääkida väga kurba juttu, see muie, mitte kibestunud ja küüniline, vaid peaaegu buddhalik seismine iseenda seljataga. või natuke hoopis, nagu Galsworthy, "oma südame kuldpuuris"? ei tea, sisse ei näe. Kaplinski hääles polnud päris sellist lõbusust, küll aga teatav rõõmus kergus, kui nad rääkisid asjadest, millest viimasel ajal küll ka muidu ohtralt räägitakse, mispuhul pole paljuks peetav ka ahastav toon. et ega võru keelel ikka eriti lootust ei ole (noh, me, intelligendid, ikka kirjutame, aga...), 50 aastat tagasi, oleks siis veel... aga nojah, siis ei lubatud vahetunniski võro kiilt pruuki (selle peale psühhedeelse fliismütsiga naisterahvas eestreast sosistas: "mina rääkisin küll vahetunnis!"). et kuna Eesti on rahvuslusest ja avatusest kui kahest kokusobitamatust väärtusest valinud teise (kuigi põhiseaduse preambul kõlab, nagu oleks siia reservaat asutatud), siis selle avatuse tulemus on, et maalt lahkuvad kõigepealt ajud, siis käed... "ja praegu on jäänud mingi torso, mis hoiab varvastega pankrannikust kinni". ja kui rahvuse aluseks on see, et omavahel suheldakse rohkem kui teistega, siis mis juhtub, kui rahvuse kandev osa hakkab suhtlema rohkem üle maailma läbi interneti teistega kui omavahel? ei tea, mis saab... eh, jah. naeratus. Kaplinskil on väga kena naeratus.
ei noh, see kõik on ju vana asi: või siiski, Sysiphos, sul kahju tühjast tööst? need päevad otsas on. nüüd tunne rõõmu ööst. ei lähe meie vagusalt sinna lahkesse öösse. janiiedasi. aga öö tuleb ikkagi ja minul on külmavärinad, kui ma kuulen tarku inimesi kõnelemas nostalgiaga käesoleva vastu.
ah, ja Kaplinski rääkis ka juudi legendist, et jumal tegi maailma loomisel kaheksa katset, esimesed seitse käkerdas kohe kokku kui nurjunud, viimasest sai praegune (või esimesed kaheksa, mis juhul praegune on üheksas - Kaplinski ei mäletanud, aga võimalik, et jumal ise kah ei mäletanud). selle viimase puhul sai taevataat kah mõne aja pärast aru, et üritus läks nihu, aga seda on juba raskem prügikasti toppida, nii et meil lastakse hävida "nii nagu astrofüüsikud seda ennustavad".
kuid vägitöö on leina naerdes kanda
kuid vägitöö
on - vilistades käia Lethe randa
kui langeb öö

ega tegelikult nii masendav ei olnud. pealekauba sai näpunäiteid soomeugriliste sõnade leiutamiseks (vastavalt Kaplinski maitsele siis, ja mitte keelefuturistide omale): eesti keeles mäel on selg, jalg ja rind; jõel on suu, maal on nina ja selliseid somaatilisi metafoore tuleks julgemalt ekspluateerida. mis tarindid ja taristud! "võtame mingi... sääre või... kanna!"

täna jälle
elule allajäämine
otsekui tekile allajäämine
õhtul 

otsekui taevale allajäämine

seemne allajäämine mullale 

autole allajäämine
töökohale majale 

naisele allajäämine
ja peale
ja jälle alla 

sellesama igavene
allajäämine

Mart Kangur

[LÕPUKS sain ma tolle viimase Vikerkaare-numbri raamatukogust ära rebitud. kõik need korrad, kui ma ajakirjanduse toas luusisin, nina kultuuririiulisse torkasin ja pettunult kannal ümber keerasin - ja alles nüüd tuli pähe, et võinuks Annelinna raamatukokku ka vaadata.]

märts on frankofooniakuu

On varemgi täheldatud, et keelenäidete ja lingvistikaharjutuste temaatika kaldub kangesti vägivaldsusesse ("Mees viskab koera kiviga. Koer hammustab meest. Mees tapab koera. Pedro mõrvab hullu. etc etc"), nüüd sigines siis ka prantsuse keele õpikusse, mis tegeles muidu haigutamaajava kontoriteemaga ("Non, mademoiselle, je ne signe pas cette lettre. Vous êtes bête comme le pied de la table!" oskan ma nüüd öelda puhul, kui mul peaks kunagi olema kirjaoskamatu sekretär), kriminaalne süžee ja ma pidin töövihiku jaoks otsima sõnu "röövimine", "pommiähvardus", "terroriakt", "sissemurdmine", "mõrv" jne (olgu, osa neist ei pidanud tegelikult otsima, aga ma sain natuke valesti aru). Huvitav asja juures oli see, et "inimröövile" leidus kaks vastet, ja kumbki neist sõnadest tundus alguses väga kahtlane. Google Translate, teadagi, pakub vahel imelikke asju. Kuid ei, päriselt, see keel ongi selline. Niisiis, "inimröövi" kohta käib (vähemalt) kaks sõna: enlèvement ja ravissement. 
Sõna enlèvement esmasem tähendus on üsna otsene  ja loogiline (lever) "üles tõstmine, tõusmine" (Enlèvement d'un ballon). Edasi haagivad sinna otsa "ära viimine" ja "eemaldamine"  (- enlever, ära viima, röövima), nt kasvaja: Enlèvement d'une tumeur. Inimrööv on seega loogiline tuletus: tõstad müsjöö Dupuis õhku, vinnad üle õla ja eemaldad ta sündmuskohalt. Sobiv kujutluspilt on siin "Sabiinitaride  enlèvement". Aga samast tõstmise-tõusmise tähendusest tuletatakse ka teises suunas, nimelt - see allikas ütleb küll, et tegu on harva kujundliku väljendiga, aga minu sõnastik esitas selle igasuguste kommentaarideta - rapture. Tõlkigem EKI sõnastikuga: "ekstaas, ülim õnnetunne". Või ka "lummus", "vaimustus". Noh, juba rapture ise on üks kole sõna, millega seoses lubage tutvustada ilmselt samast tüvest pärinevat "inimröövi" tõlkevastet, sõna ravissement, mis tähendab nii õhutransporti, röövimist, ekstaasi, teadvusekaotust kui... ma ei saanud alguses täpselt arugi, mis prantslaslik sentiment, sündmus või toiming see nüüd olema pidi, igatahes seoses surma  ja armastusega, nagu kõik muugi prantsuse keeles, isegi kontoritarbed: "Fait d'être enlevé par la mort à l'affection de ses proches." Google Translate pakub poolele sellest fraasist armsa vaste "death by the love of his family", aga kõige veenvam tõlgendus, mis pähe tuleb, oleks ehk see juhanliivide (ja ka kõigi teiste) tavaline iroonia ("Oih, ära suri! Läind! Kui nüüd mõtlema hakata, siis ta oli ju nii tore, miks me temast varem ei hoolinud?"), mille moodi kõlab ka sealsamas ära toodud Valéry tsitaat: "Depuis ce jour [de la mort de Mallarmé], il est certains sujets de réflexion que je n'ai véritablement jamais plus considérés. J'avais longuement rêvé d'en entretenir Mallarmé; son ravissement brusque les a comme sacrés et interdits pour toujours à mon attention" (Valéry, Variété II, 1929, p. 169). 
Eks ingliskeelne ravish on samasugune kahe otsaga sõna: ravish, rapt, rape. 

RAVISH:

c.1300, "to seize (someone) by violence, carry (a person, especially a woman) away," from Old French raviss-, prp. stem of ravir "to seize, take away hastily," from Vulgar Latin*rapire, from Latin rapere "to seize, hurry away" (see rapid). Meaning "to commit rape upon" is recorded from mid-15c. Related: Ravished; ravishing.

RAVISHING:

 "enchanting," early 15c., from prp. of ravish (v.). The notion is of "carrying off from earth to heaven."

Normaalne paralleel, eks ole? Oled vaimustatud, võlutud, ekstaasis, maast taevasse tõstetud, üles tõstetud, haaratud, ära viidud, kinni seotud või kotti topitud ja üle õla heidetud, röövitud, vägistatud. Umbes üks ja sama asi!
Edasi, rape ja rapture on sellestsamast rapere-tüvest, mis tähendas ladina keeles küll röövimist, aga vägistamist harva, selle jaoks oli teine sõna (stuprum - häbi, aukaotus, lubamatu seksuaalvahekord).

RAPTURE: 

c.1600, "act of carrying off," from Middle French rapture, from Medieval Latin raptura "seizure, rape, kidnapping," from Latin raptus "a carrying off" (see rapt). Originally of women and cognate with rape (v.). Sense of "spiritual ecstasy" first recorded 1620s.

RAPT:

c.1400, "carried away" (in an ecstatic trance), from Latin raptus, pp. of rapere "seize, carry off" (see rape (v.)). Sense of "engrossed" first recorded c.1500. As a pp. adjective, in English it spawned the back-formed verb rap "to affect with rapture," which was common c.1600-1750. The figurative sense is from the notion of "carried up into Heaven (bodily or in a dream)," as in a saint's vision.

RAPE:

rape (v.) late 14c., "seize prey; abduct, take by force," from Anglo-French raper (Old French rapir) "to seize, abduct," a legal term, probably from pp. of Latin rapere "seize, carry off by force, abduct" (see rapid). Latin rapere was used for "sexual violation," but only very rarely; the usual Latin word being stuprum, literally "disgrace." Meaning "to abduct (a woman), ravish;" also "seduce (a man)" is from early 15c. Related: Raped; raping. Uncertain connection to Low German and Dutch rapen in the same sense.

rape (n.1)"forceful seizure; plundering, robbery, extortion," mid-14c., from Anglo-French rap, rape; see rape (v.). Meaning "act of abducting a woman or sexually assaulting her or both" is from early 15c., but perhaps late 13c. in Anglo-Latin.

Ka "ekstaasi" algosakesed tähendavad umbes "valesse kohta panema, välja tõstma". Sel on hirmu, meeletuse ja kangestuse, ühesõnaga, jah, loogiliselt, kontrolli puudumise maik man. 

ecstasy (n.) late 14c., "in a frenzy or stupor, fearful, excited," from Old French estaise "ecstasy, rapture," from Late Latin extasis, from Greek ekstasis "entrancement, astonishment; any displacement," in New Testament "a trance," from existanai "displace, put out of place," also "drive out of one's mind" (existanai phrenon), from ek "out" (see ex-) + histanai "to place, cause to stand," from PIE root *sta- "to stand" (see stet). 
Used by 17c. mystical writers for "a state of rapture that stupefied the body while the soul contemplated divine things," which probably helped the meaning shift to "exalted state of good feeling" (1610s). Slang use for the drug 3,4-methylendioxymethamphetamine dates from 1985.

Kõik see kokku annab inimloomuse kohta nukraid signaale. Kui hästi vaadata, siis see on kuidagi väga muusikaline, nietzschelikult, musillikult, mannilikult, kunnuslikult muusikaline (eks?). Vaene jõuetu inimene, jäetud mingite mõistusetaguste hoovuste solgutada, tõsta, heita, pillutada! Pelk poripiisk tantsimas plaadil, mille serval liigub viiulipoogen (kelle käes?); "vintsutab mind tundmata jõud, nagu oleksin laastuke voogaval veel või kaeralibleke tuulisel rehealusel". Ei ole inimesel kontrolli muusika üle, muusika mängib inimesega. Ekstaas ja hullumeelsus on põhimõtteliselt sama. Küllap Stepihunt eksis, kui pidas seda "ühtaegu liigutavat ja fataalset suhtumist muusikasse" ainult saksa vaimsuse kurvaks staatuseks - see on üldine indoeuroopa (kui mitte kõigi hoomosaapiensside) meelehaigus.
See tume, hirmutav pool ei paista igapäevases keelekasutuses (tundub mulle) niivõrd lihtsalt kätte ja ajab (ajas mind, ajab mind) esialgu segadusse. Need on ju toredad asjad, eh, vaimustus, ekstaas - ülim õnnetunne? Ausalt öeldes tajusin ma alles Tammsaare "Varjundeid" lugedes päriselt (kuigi oleksin ilmselt varemgi pidanud aru saama), kui meeleheitlik võis olla Pascali hüüatus "the heart has its reasons which reason does not know". Tähendab jah, ma oleks ilmselt pidanud sellest ammu aru saama (ja võib-olla mingil distantseeritud moel natuke ka sain, Kunnust lugedes muidugi), aga et seda meeleheidet ise tunda, läbi tunnetada, nagu armastatakse öelda, selleks oli vaja ilmselt veel mõndagi pikemalt läbi mäluda. Näiteks prantsuse keelt. 
Pascal jätkas sellega, et süda tajub jumalat, mida mõistus ei suuda. Kui jumal võrrandist eemaldada, paistab asi muidugi üleni süngena (poognat hoidev käsi ei kuulu mingile heale tahtele ega teeni mingit kõrgemat eesmärki, ega ole ka mingit "kõrgemat" poognat kui see, mis tantsitab kõiki kividest loomadeni mingi mõttetu, sihitu, igavese võnke, vibratsiooni, helina järgi). Ent isegi kui sakraalne dimensioon alles jätta, tekitab segadust, abitust, hirmu ja ahastust tõik, et meil, oo püha enesestmõistetavust, pole mõistuslikke kriteeriumeid mõistusevälise (-ülese, -taguse, -aluse, -tu) üle otsustamiseks, ilmutus ja hallutsinatsioon on ühtviisi haaramatud. "Murda mõistuse ike"?! Taeva väravaid mõistusega ei näe, aga Heaven's Gate'i samuti mitte. Või hoopis vastupidi: Heaven's Gate'i mõistusega ei näe, aga taeva väravaid samuti mitte? Kui seal on mingi vahe, kuidas siis ära tunda (tunda?) ja kuidas, veel enam, sellest äratundmisest rääkida?
Ma panen siin palju asju ühte potti, aga, andestage, mu eritlusvõime on tänaseks liialt kurnatud, et hoiduda pähkleid porganditele liitmast. Olgu see ühisus praegu nõnda võetud.
Ma ei tea, kuidas eesti keeli selle asjaga lood on. Võib-olla haakub siia natuke "joovastuse", "joobumuse" ambivalentsus (mis ei sisalda küll toda puhtfüüsilist tõstmise-aspekti ja pole seetõttu nii vägivaldne) - aga ka seal on koos positiivne pool ja negatiivne pool, "dionüüsiline moraalipimedus, muusikaline kurjus", ehkki negatiivne tundub nagu olevat harvem ja teisejärgulisemana tajutav. Siin boreaalias pigem ikka il faut être toujours ivre, kainust on raske üle elada.