Vanaema: Tolmurull pole kedagi tapnud. Las veerevad!
Vanaema katab peegli ööseks linaga.
Vanaema on täiega eraldi tag’i
väärt.
*
Avastasin, et mul on kergem taluda tõsiasju nagu see, et ma
ei ole viimasel ajal midagi suurt päris tähtajaks valmis saanud, et ma kardan
nii paljut, et ma ei saa aidata vanematel rehetaret vundamendile tõsta, et ma
ei saa suhtlusolukordades hakkama, et ma ei... jätka sugu, et ma ei ole ilus,
et ma ei suuda ühestki sentimentaalsest prahitükist loobuda, et ma olen kärbsemusta
suhtes nii ükskõikne või siis selle peale maruvihane – niisiis, et neid
tõsiasju on kergem taluda, kui ma mängin, et võiksin olla nõid, kes kondab
metsas, vaatab rännuks valmistuvaid hanesid, ehitab lehtedest purjekaid, tunneb
natuke taimi ja tähtkujusid ja hästi natuke seeni, oskab siilidega tõtt
vahtida, natuke ebatavalisi putrusid ja päris tomatitest tomatisuppi teha,
tihase moodi vilistada, odrapõllu servast teri süüa, vale värvi niidiga mantlit
parandada ja käed taskus käia. Aga küllap see on selle põgusa kuldse sügise ja
heade taskutega pihikseeliku viga.
