29.1.18

Jaanuari lugemine; personaliteedi indiferentsed ruiinid



(Kõrvalepõige: vanasti oli mul põhimõte, et raha tahaks ma ainult kahe asja ostmiseks: elukoha ja kunsti. Nüüd ütleksin, et kolme: elukoha, kunsti ning enda ja lähedaste hammaste. Üldiselt elan ma rõõmsat rahapõlgurielu, aga kord või paar aastas (vanuse kasvades vist sagedamini) tuleb peale mingi vaesuspaanika ja ma kammin natuke aega tööpakkumisi läbi (vt illustratsioon). Mulle tundub, et ma olen heitunud. Või õigemini isegi mitte seda. Mõte kuskil... tööl... käimisest... tundub nii ületamatult keeruline. Tuleks nagu uksest välja minna? Mis, tahate öelda, et teki alt ka? Tuleks midagi selga panna? Suhelda? Liigutada? Mõelda? Ja kõike seda juhul, kui sul juba on töö. Töö otsimisest ma ei räägigi.)






Niisiis, aga raamatud. Lugesin Õnnepalu/Tode "Raadiot", et tõlkides teatud toonile pihta saada. Aitas ootamatult hästi. Aga "Raadios" on ootamatult palju kibedust, mille resonants kipub vastikult mingeid minu isiklikke, oma arust vaigistatud kibedusi äratama. Kuidagi osavalt on see seal mahedamate, peaaegu südamlike kohtade vahele peidetud. Või eks ta ole tegelikult pigem üsna hea pilt kibedusega võitlevast inimesest. Siiski, see, kuidas kaastunne ja armastus on seal teineteisest nii kaugel, kaastunne ja põlgus nii lähestikku, tekitab hirmu. Uhhh.

Võttes õppust eelmisest raamatupostitusest, mida isegi mu (teadaolevalt) ustavaim lugeja (ja ainus, kes on lugemiskontrolliks käepärast) ei suutnud lõpuni läbi lugeda, pean seekord tsitaatidega piiri.

"Aga niipea kui ma siia jõudsin, Eestisse, lülitusin ma ilmselt kohe ebateadlikult režiimile "kevadeootus", sest kui ma täna läbi kesklinna pargi läksin (enne sõda olid seal majad, need pommitati ära; maja, kus ma elan, jäi ainsana sellest kvartalist püsti ja seisiski seal kummaliselt üksikuna, kui ma ülikoolis käisin, nüüd on talle kaks kaubamaja kõrvale ehitatud), tundsin ma seda avanevate pungade lõhna haistes, et nüüd on ta käes, et ootus on vilja kandnud. Ma ei tea, et ta Pariisis niimoodi lõhnaks. Seal on vist see lõhngi pikema aja peale ära jagatud. Nii tundus mulle, kui ma oma esimesel Pariisi-aastal oma prantsuse keele täiustamiseks Baudelaire'i lugesin (milline rumalus: keegi ei räägi enam seda keetl!) --
Le Printemps adorable a perdu son odeur!
-- see pidi olema Eesti kevade lõhn, millest ta kirjutas, nii nagu need müstilised sinine ja roosa, mida kallab õhtu "Armastajate surmas" pidid olema Tartu talveõhtu sinine ja roosa, hangedel, jõe jääl.
Aga psühhofüsioloogiline režiim "kevadeootus" on siinmail elades üldse peamine režiim, valitsedes keha ja vaimu nii umbes novembrist // kuni mõne sellise päevani nagu täna. Täna on 30. aprill. Kuna see režiim on siinse inimese põhiolek -- või oli vähemalt minu põhiolek, kui ma siin elasin, ja siin elasin ma enamuse oma senisest elust, kakskümmend üheksa aastat --, siis on ta ka nii visa, õieti vist kadumatu, ning valmis kohe sisse lülituma, kui keskkonnatingimused selleks märku annavad."
59-60

"Mõned kandsid käes süüdatud tõrvikuid, mis heitsid nende nägudele punast kuma. Ma ei tunne seda maailma, kus ma elan. Aga sellised kolonnid, ma usun, on igasuguse diktatuuri esimene alustala, eliit. Kui neile noormeestele seda öelda,  siis nad isegi mitte ei solvuks, vaid peaksid seda juttu homost hüsteeriku sonimiseks. Olgu nii: mina esindan individuaalset hüsteeriat,  nemad kollektiivset. Neil on õigus." 64

"Isegi õhtu oli soe ja kuigi see oli esimene soe õhtu, tundus see täiesti harilik. Sellega, et on valge ja soe, harjub otsekohe, sellega, et on külm ja pime, ei harju mitte kunagi."76

"Sellel maal siin koondub kogu kevad paari sellisesse sooja päeva. Siis läheb kõik lahti. Prantsusmaal on see protsess venitatud mitme nädala, kuu peale. Seal on kevad normaalne, sujuv protsess. Prantsusmaal on kõik normaalne ja sellepärast ma armastan Prantsusmaad. Liivimaal on kõik ebanormaalne, ja eriti see surve alt ühekorraga välja purskav kevad, ja sellepärast ma armastan Liivimaad." 87
Lugesin "Kuutteist Eesti kirja" ka, see oli tore ja õudne ja mõnes kohas muidugi "möh?", ja Veidemanni oma ma ei suutnud läbi lugeda. Kõik tundusid üsna... iseloomulikud, noh, et kui nimed ja tekstid segi ajada, paneks kokku küll. Võib-olla Indrek Koffi kiri oleks eksitusse ajanud, ma oleksin vist (võhikuna) talle omistanud kohvikunagi kirja (mille autor oli hoopis Paavo Matsin). Ma ei tea ikka kirjandusest mitte midagi.
"Ma ei ole kindel, kas mu mõistus nende paari aasta järel toda tudeeritavat maailma mingilgi määral haarama ulatus, ilmselt mitte, aga palju tähtsam oli, et minus süvenes arusaamine: võib küll tegelda asjadega, mis enamiku maailma inimeste silmis on kasutud, tühjad, arusaamatud, ühesõnaga -- puhas raiskamine. Ja mitte ainult ei või, vaid isegi peab. See on midagi niisugust nagu need 36 varjatud vagameest, kes peavad elama ja olema ja ilma kelleta maailm hukka saaks. Kasutute asjadega, mis loovad ilu või headust või tarkust või midagi muud, mis võib maailmale head teha, tuleb tegelda. Liigu igasugu imelikesse paikadesse ja vaata ringi, pühendu, pane neisse asjusse üüratu kogus oma aega ja energiat, heida meelt, kui aru ei saa, ja kui siis ikka veel aru ei saa ja kui lõpuks jääbki aru saamata, aga tunne sellest ometi mingit kummaliselt segast rõõmu. Ja tea, et tõenäoliselt ei lähe see kõik raisku, vaid kannab vilja, ainult et missugused need viljad on ja millal nad küpsevad ja mis siis edasi saab, seda näidatakse sulle kunagi hiljem. Kui üldse. Aga võib-olla siiski." 101
Siinkohal tõden, et iga raamatu kohta ei oleks ikka vaja linnukese kirja saamiseks kirjutada, kui midagi öelda pole. Aga las ta olla.
Siis veel. Lappasin uuesti läbi "Võimalikud majad" ja kirjutasin arvustuse ja seda saab kunagi lugeda Müürilehest.
Ja nüüd loen "Andekat parasiiti", mille pealkiri on peibutanud ülikooli algusest saadik. Ma olen üllatunud, et Ellu saamatus mind niivõrd ärritab, ma ootasin nagu rohkem andekust ses parasiidis, Ellus on midagi wertherlikult totakat. Mitte et tegelase kritiseerimine tähendaks raamatu kritiseerimist. Keel ja stiil on (oma ragisevas puisuses, või pigem milleski külmas -- raudsuses) vaimustavad, kirjelduse hüplemine küünilise füsiologismi ja igatseva romantika vahel:
"Astus pikka ning eriti rõhutet rahulikkusega, ta silmanärvid funktsioneerisid toredasti ning ta kuulmed olid eriti teravalt tabavad." 107
ja
"Pikanokalised saledad igatsuslinnud lendamas sahinata üle inimeste kujutlus- ning tundetaeva, varjundades hinged väljapoole aega ja ruumi." 54

Sõnakordused on nii sagedased, et ma pole enam kindel, kas see on kohmakus või taotluslik võte. Huvitav efekt tekib. Ja tal on toredaid kujundeid areneva siseelu jaoks.

"Ellu kuulatas ergu kõrvaga tulevikku, mis astus temas kuuldavaid samme. Ta sisemus kõmatas neist saabuvaist sammest. Ta varjat hing kohendas end ihukoopas, voolides endale väljendust ihu kaudu." 34

"Ei lähetund nüüd neil augustikuu päevil, mis oli tal veeta linnas, toast vahel terveid päevi, kuni tundis tarvet harjutada oma nägemis- ning kuulmisnärve muuks kui oma mõtete nägemiseks ning areneva mõistuse sammude kuulatamiseks. Otse kuulis ihukõrvul, kuis astus arenemine edasiteed, ning tekkis soov õpetlaselu järgi, mis näis ülev, eliidile vaid arusaadav." 55

"Meil on maal veel suuri üleskünt kui ka kündmatuid vahemaid lahutamas üksteisest elamuid. Siin jätkub veel küllalt maatükke tarbetule umbrohule, ning pole nõnda nagu mõnes rahvatihedas praktilises riigis, kus ei jäeta ühtki majanurgakestki mullast maapinda seemneta olesklema. Ning neisse vahemaisse mahub nii palju rahu õhtusse raugend päeva järel, mida vahel suurendab veel üksiku õhtuse heliga rukkirääk, et see hämmastav on üksiku avarusega harjumatul inimesel. Kuis on veel praegu maaelu õhtud avarad ja ilusad. [...] Ellu võttis sest vaikusest mõne elamuse, mis püsis sama meeleolu taastekitajana eluotsani, valgudes hajuvil hingeurkaist esile valdavaks tervikuks. Sügavasse vajund mälestused, elamused, on nagu südamesse vaotet sängid, kuhu taas võib heita ning nautida sama. Vajutas Ellu mällu sügava vao vaikus, mis oli absoluutne, andes sellest mõistest ainulise käsitluse." 53

"Õiged lahendused tulevad otsimatul ning ootamatul hetkel. Nad on valmind kuskil pääaju kõrvalkambris, kust nad kutsudes ei ilmu. Hommikul kord ärkas Ellu, sirutas käsivarre pää alla toeks, ning substantsi olemus laskus nii kirkalt oma hämustavast ümbrusest nagu lill, ehk küll pika valmimise järgi avab punga siiski äkki-tunduvalt." 65

"Nüüd, kus intuitsioon oli haarand substantsi, jalutles Ellu // riietumata mööda külma tuba, sest kirgas aju ei anna vaikseks istumiseks mahti." 65-66

"Lermontovi järel oli [Herman] Bang tema suurem vallutaja. Objektiivselt võttes ei lugend teda Ellu suurimaks, armastas aga teda. Bang oli degenerant. Kidnlasti. Ta esitet inimesed on tagasihoidlikud ning elukahvatud, nad on eluväsind. Nende elutahet on väsitand juba eelpõlved. Kujutas Ellu kõiki neid raskelaugelisina nagu autor ise, peaaegu sulet silmiga [...].
Või on neil silmis hajameelne igatsus, kes seda kunagi ei analüüsi ega kaeba seeüle. Nad resigneeruvad vaikselt, ei millelegi pretendeerides. Kõigil neil hingepõhja varjat mingi salajane nukrus, neil eluväsind vaatlejail. Neil puudu võitlemis-, vallutamisiha, neil atrofeerund nagu alalhoiuinstinkt, neil hingehelladel inimestel. Hajameelselt vastavad nad ikka jaa, diskuteerimata ealgi: neis peegeldub mingi inimpõlvede-pikkune raugus. Surm on neile vaikseks elust//vallandajaks ning igas teoses tuleb ette suremist." 82-83

"Ehk võibki ilmas ainuüksi õnnelik olla vaimuhaige, kelle isiku purustet piirest voolab sisse mitmekesiseim maailm, kus õnnestaivale unelmaile pole vaja pääsetähti, sest neil personaliteedi ruiinidel istuvad kauneimalt kehastet unelmad, mitte mõttelennu ning mõistuse ohjendet skeemid." 83

No ma ütlen! "Personaliteedi ruiinid"! Noorte vestlus kõlab järgmiselt: ""Olen teile indiferentne?" - "Olete sümpaatne."" (94). Selles keeles on fantastiline kümmelda. Enese kõrvutamine selle jaheda hammasrattalikult analüüsitud isiksusega jällegi vist nii tervislik pole.

Nüüd tuli ikka jube pikk jutt. Oh jah.