kilinal ja kiunul

Ma ei kavatse küll sel aastal igast loetud raamatust kirjutama hakata, aga neist endalegi mingeid jälgi maha jätta (peale moosi-, kohvi- ja vereplekkide) oleks tore. Eelmise aasta eelviimaseks raamatuks jäi "Esimene päev". Muidugi hakkasin ma seda lugema sellepärast, et „jesver, keegi on sellise asja teinud!!“. Ma ei loe muidu eriti palju, ee.. sedasorti raamatuid (ütleme siis düstoopiaid?), sest mul on omagi peas küllalt palju nägemusi sellest, kuidas „nii tasa läeb kõik perse“ (esitab Koeru kammerkoor) ja ma kardan neile lisa või konkreetsemat kuju muretseda. Muidugi on see, nagu üldiselt head raamatud, midagi enamat kui inimkonna pöördumatu või pöörduva käkikeeramise kirjeldus. Aga nood konkreetsemad kujud jäid ikka painama ja õudusunesid nägin ka.
Nojah, lugematuse tõttu ei oska ma seda raamatut kuidagi võrrelda või paigutada. Aga võrreldes nende teistsuguse-aga-samas-nii-sarnase-maailma-raamatutega, mida ma lugenud olen, tundus huvitav, et kui tavaliselt on utoopia või düstoopia enam-vähem valmis ja narratiiv kulgeb selle valmis maailma tundmaõppimist mööda, siis EP-s on käsil uue maailma kujunemine, plahvatuste aeg, kus ühiskonnakorraldus võib veel mistahes rajale pöörata ja väikestel liigutustel võib olla hirmus suur mõju. Mõtlesin lugemisega paralleelselt paraku natuke berksile ja luksile (Berger & Luckmann) ja nende mõttelõngade ristumiskohal tõdesin, et põhimõtteliselt on vanalinnas alguses mitu võistlevat tegelikkusemääratlust. Kuna eelmisest ühiskonnakorraldusest on vähe aega möödas, pole need nullist üles ehitatud, vaid teoreetiliselt üsna keerukad, aga eelmises maailmas täiesti perifeerset seisundit evinud tegelikkusekirjeldustel on pärast katastroofikatkestust järsku üsna sama tugev stardipositsioon kui endisel kesksel ja valdaval. Nii et see, kes tahab end taas valdavana kehtestada, võib mingil hetkel tõsiseltvõetava ohuna võtta filosofeerimist, mis muidu vaevalt tähelepanu äratanuks, rääkimata valitseva ideoloogia kõigutamisest. Ja reaalsuse kuningaks pretendeerija peab vajalikuks alternatiivse määratluse kandjad lausa füüsiliselt elimineerida (vähemalt ühisest ruumist).

Mängud ajaga, korduste, mustrite ja „sünkroonsustega“, jutud „reaalsusest reaalsemas reaalsuses“ või „unest unes“ on minu jaoks mingil hetkel, kurb küll, „ebapraktilise heietuse“ sildi alla lahterdunud. Täpsem oleks võib-olla öelda, et mõistus ei võta nii kõrgeid asju, kuigi kahjuks pole ma ka eriti „mullale lähemal“. Ja mulle paistab, et inimese mustrinägemisvõime toodab niikuinii igasugu mürast ja prügist pilte ja sõnumeid, nii et seda peaks pigem skepsisega tasakaalustama. Paranoia ja läbinägelikkuse piiri on (eriti seestpoolt) väga raske tabada. Samas, kui ma EP-l endale mõjuda lasen, hakkavad need unede ja tegelikkuste ja mustrite küsimused huvitavamad ja olulisemad tunduma küll. Ja küllap on ju ka mu armastus etümoloogiliste „suurte, hämarate ja mitte mingisugust praktilist väärtust omavate seoste“ vastu maailma asjade vahel sama tõmbe ilming.

Ja ühiskonda (üldist või praegust või ekstrapoleeritut) kirjeldades on see raamat täpne ja tabav, vaimukas ja hirmus. Ja see kummaline, alguses võõrastavana tunduv poeetilisus, tegelaste ja jutustaja algriimilembus, näitlikes kohtades suud avav Luuletaja... See ei ole nagu kevadlillelõhnaline õhuvärskendaja „Mustas muinasjutus“. Riim on kajadele ja kordustele nii palju tähelepanu pööravas tekstis lihtsalt... autometakirjeldav, öeldakse vist. Seal on veel väikseid peidetud muigeid ja osutusi ja kummastusi, mis tunduvad üksikuna lihtsalt märkamisrõõmu jaoks tehtud olevat, aga on küllap ka sama mustrikanga osad. Nagu mustad viinamarjad ja valged liiliad Alveril: ebaoluline, aga lülitub järjekordse lülina mustriritta.
Noh, küllap ma lugesin seda raamatut üsna lihtsameelselt. Nagu kõike.

*

Järgmises osas: EW Valga kuldne noorus, privileegipimedus, emantsipatsioon ja supluskombed ehk Valve Saretoki "Läbi uduliniku"! Jääge kuuldele!