üürike

[leidsin pööningult salapärase tolmunud käsikirja jne]

5. august

„meil tuleb saada säravaks valgeks. meil tuleb saada puhta lume uneks.“

tahaks osata oma hinge ihuda selliseks nagu kevadejää, selliseks nagu pleekinud linnuluu mere ääres. kõik üleliigse ära. ihuda. jjjihhhhhuda. mis ei tähenda... ihutustamist, ihu maha ihumist. ihu tuleks ka ihuda selleni, kuidas käsi on põlvel ja selg ja nägu on õhu sees labaselt ja mõttetult nagu kivid. hea küll, liiguvad ja tunnevad, aga olemine on nagu kividel. ja hinge olemine nagu kivil. mis on enda jaoks kerge ja seal, kus ta peab olema. kivi on enda jaoks kerge.

vahel mõtlen, et kui juba elust ära pöörata, siis peaks ju täielikult transtsendeeruma. mulle ei meeldi vireleda. asju halvasti teha. kuskilt elu serva pealt igatsevalt-kadetsevalt sisse vaadata. kui ei oska elada, siis ei oska. mitte et ma arvaks, et selline äraolev olek on õigem viis elada kui elu elamine (lause selge kui seebivesi, ah). mitte nagu seal Annuse artiklis Saadist. ei ole see surma poole olemine parem või õilsam midagi. mitte et ma saaks praegu otsustada, et hakkan elama. hakkan eeskujulikuks kodanikuks, võtan, nagu laulusalmis, laa-ap-see ja laps see võtab hoidja ja siis sulase ja siis me peame talu ja naeratame läbi õunapuuõite või mida veel. kahju-kahju, armas eesti riik, jään sulle sama ebaväärtuslikuks kodanikuks edasi. raha ka ei teeni, oleks siis, et maksaksin vähemalt palju makse laste saamise asemel. aga mis seal ikka, vähemalt on selgelt välja öeldud, et (pikemas perspektiivis või üldiselt) rohkem makse sisse toovad kodanikud on riigile väärtuslikumad ja kena on. pankur väärtuslikum kui õpetaja, itimees väärtuslikum kui puusepp. bussijuht ilmsel(gel)t väärtuslikum kui luuletaja. kes oleks veel vähem väärtuslik kui luuletaja? õige, ebaproduktiivne ilukirjanduse tõlkija võib vist pretendeerida küll.

lugesin midagi Oxfordi geograafia kohta otsides mingist kohalikust kollasepoolsest uudisteväljaandest, et üle linna tuntud ekstsentrik Botley Bag Lady on surnud. kellel olevat olnud matemaatika doktorikraad vms. elas ajalehtedega vooderdatud onnis ja sõi prügikastist, kelleltki midagi vastu ei võtnud. oli kuuldavasti selline rõõmus helge olevus, noh, korralik jurõdivõi niisiis. ei tundu, et ta oleks küll väga segast ullikesejuttu ajanud, lihtsalt eluviis oli ebakonventsionaalne. „Vendade Karamazovite“ lugemisest saadik mõtlen selle hullukese peale, oli vist seal? või oli „Idioodis“? no üks jurõdivõi, jajah, õndsake on „Idioodis“ kindlasti, eks ole. aga oli ka üks naine. Elizaveta vist. mõtlen sestsaadik tema peale ja sellele, miks mina ei tunne, et oleks võimalik sellist elu elada. liiga palju sidemeid eluga vist. ei taha kurvastada või häbi teha või.

ei tea, miks see ikka üldsusele nii jube tundub, kui keegi kuskilt surnuna leitakse, tükk aega hiljem. mis see talle enam teeb, kui palju ta haiseb või laguneb. teistele on jah ebameeldiv, kui on halvasti ventileeritud ja biolagunemiseks sobimatu koht nagu linnakorter. aga ikka on mingi mõte, et „ei tahaks, et naabrid peaksid ukse maha murdma“. no neile jah seda ei tahaks. peaks siis lihtsalt parajal ajal valmistuma, kolima kompostihunnikule lähemale, höh höh.

aga kas keegi suudab tegelikult oma hinge sädemete kiljumiseni lihvida. ja kas mina, mugavuselotakas, peaksin kunagi suutmiseni jõudma. no ma ei tea, mul on ju kõik nii hooti. hooti tundub isegi, nagu oskaksin või võiksin osata elada. hahaa. hooti tundub, nagu oskaksin või võiksin osata suremata elule surra. hahaa. eks need on pingetsükli erinevad osad. mõlemad pigem helged ja teisi, vähem helgeid on ka. sõltuvalt välis- ja sisepinge kokku- või lahkulangevustest vist. see praegune jurõdivõi-igatsuse hetk on välis- ja sisepinge nullfaasi kokkulangemine. ülekeeratud keel vedeleb lõdvalt maas, miski ei vibreeri. ja väljastpoolt ei sunni ka väga miski.

reigi pastoraadi lagedad helehallid värvimata seinad ja tühjad toad ja valged valged aknad. selline võiks olla selle elamiseta elu ruum.

oma tähelepanu ei tohiks kõrvale juhtida. ja oo, kuidas kisub kõrvale.

(kuigi võib-olla see asi seal kõrval on elu?)

aga ma ei mõtle seda, et ei tohiks kõrvale vaadata – et ei tohiks pilku ära pöörata hirmsalt.

mis sellest hirmsast ainiti jõllitada. ta ei ole ainus asi, mis on. pilku ei tohi selle eest peita, seda ei tohi pilgu eest peita. aga see ei ole ainus asi, mis on. ilus ja hea on ka ja pilku tuleb, õhh, avardada, nii et mõlemad paistaks ja neid poleks tarvis koondsummaks liita ja lahutada. ja võib-olla tuleb pilku ka pikendada, nii et hävimine poleks enam hävimine ja poleks enam nii kurb. ja miski poleks siis tähtis. see tundub valus, aga siis vist enam poleks valus? ei tohiks olla. mis tundub – ikkagi valus.

aga siis olekski nii, et poleks õnne, vaid rahu. ma ei saanud kunagi aru, kas see pidi Meistrile ja Margaritale karistus olema või. sõltub vist sellest, kas suudad ette kujutada igavesti püsivat muutumatut õnne. kui suudad, siis muidugi oleks karistus sellest ilma jätta. aga rahus poleks see tähtis.

pilved on nüüd hallid nagu pastoraadi seinad. õhk on hall. vist tuleb vihma.

tuligi.

6. august

täna käisime Emmaste surnuaial Leppe/Juhani endise pererahva haudu otsimas. Heini (Heinrich) ja Aliine. naine suri 22 aastat hiljem kui mees. mõtlesin Valentine’i ja Sylvia peale ja kuidas me tavaliselt vanade, vanemate inimeste leinast mõtleme. võib-olla pigem kui millestki praktilisest või siis väsinud igatsusest kokku saada. tohutust august soojas koduses harjumuses. aga seda, et pealt seitsmekümnene võiks nii kirglikult, nagu noore armastusega leinata (nagu STW), automaatselt kuidagi ei kujutle.

nojah, mõtlesin siis neist ja tundsin (surnuaialt lahkumise kohta ebatavalisel kombel), et jah, muidugi tuleb õnnele öelda jah, muidugi tuleb otsustada õnnelik olla ja armastada neid, keda on antud armastada, nii kõvasti ja hellasti kui võimalik. ja et õnnelik olla on võimalik ja et see ongi natuke ka otsuse asi. ja et on võimalik elada ja olla õnnelik ja pidada meeles, et tuleb saada puhta lume uneks ja ollagi kogu aeg see ka. sellele nii lähedal, kui võimalik. kõndida tavalises elus, palvetest rada järel. noh, Fanny de Siversil olid need palved. ja „kus kõnnid iganes, häid palveid loe“. aga võivad vast olla palved või laulud või muud sellised mäletamise, meelespidamise asjad. meeleharjutused. teadlikkuse harjutused. mis iganes. laulud. ikkagi lihtsalt helgelt läbi elu minna. ja vahel on see võimalik. lihtsalt mulle tundub, et vahel on see nii kuradima võimatu. kõik tundub lihtne, kui sul parajasti selleks jõudu on. ja teinekord ei saa aru, kuidas miski üldse kunagi kellegi jaoks on lihtne olnud või olla võib. teinekord on ainult see halb ja tume tahtmine ära kaduda ja kõik võivad oma palvete ja lauludega põrgusse kerida, „muide, olen ise valmis kaasa vajuma“ (kaasa kerima), või kuidas see oligi.

ja see on vist seotud selle labase valgustushetkega, mis sõnastas end nii, et (tahte)jõuga ei jaksa helge püsida. ja et helgena peab püsima. ja et see on (iga kord punastan sellele sõnale mõeldeski) hingejõud, mida peab olema, ja et seda saab ilust. et niimoodi ikkagi päästabki ilu põhimõtteliselt maailma. ju.

aga kuidas teha nii, et kogu aeg jaksaks ja kogu aeg mäletaks, mida teha, kui ei jaksa. ohh.

täienduseks

Ah jaa, seda tahtsin veel ka kirjutada, et eelmisel nädalal helistas vanaema mulle üheainsa väga tähtsa uudise edastamiseks: "Tead, see suur valge sirel siin platsi peal maja ees, tead, eks, see nüüd õitseb! See mis mul siin magamistoa akna taga on, see veel ei õitse, ta on natuke hilisem. Aga no kogu alev on nüüd sirelilõhna täis! See on kohe selline... uimastav!"
Jah.
Ja ma arvan, et kunagi kirjutan ma aprillikuu raamatutest ka, aga kõigepealt on vaja natuke teistsuguseid raamatuid "pidada". Armas Maksuamet. Kuidas teil läheb, kas ilm on ilus? Mulle meeldivad luuletused, lilled ja siilid. Matemaatikas olid mul viied, aga korda hoida ma ei oska ja tolmulappisid kardan. Mul on üks selline sahtel, kuhu ma tähtsad paberid tavaliselt panen, aga vahel vist unustan panna ka. Sellepärast pean käesolevaga teatama, et ma olen kuus ja pool tšekki 2017. aasta väljaminekute kohta ära kaotanud. Kui ma tahaksin rahapesu korraldada, siis ma ei teeks seda kolme euro kaupa, saate ju aru? Head kevadet *kaob kasteheina*

golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju?