pu-si-ja-lik-ku-se pit-ser

Mul on tunne, nagu ma oleks täna kõik sõnajoobe astmed läbinud, kuigi võrdlus on kogemuse puudumise tõttu ilmselt ebaadekvaatne, eks ole. Terve päeva tõlkisin pisikest ilusat-ilusat katkendit ühest raamatust. Alguses oli elevus ja kihisev rõõm ja ind, aga praeguseks on süda paha sellest, et nii palju sõnu on olemas ja nad on suures osas nii pealetükkivad ja vänged marraskile nühitud keeletaju jaoks ja pea ei suuda enam neil vahet teha ega isegi sõnu mitte-sõnadest eristada. Ja kõiki neid sõnu ja fraase ja lauseid võiks lõputult omavahel vahetada ja ikkagi pole ükski see (absoluut? – joobnud müstitsism). Ja küsimine, et kas ma siis pole seda juba varasematest kordadest õppinud. Hõkk.

sada aastat tõlkimist

And time yet for a hundred indecisions,
And for a hundred visions and revisions,
Before the taking of a toast and tea.

good point

 As pointed out earlier, the “I” is an emergent response to the generalized other; and the “me” is that phase of the self that represents the social situation within which the individual must operate. Thus, the critical capacity of the self takes form in the “I” and has two dimensions: (1) explicit self- criticism (aimed at the “me”) is implicit social criticism; and (2) explicit social criticism is implicit self- criticism. For example, the criticism of one’s own moral principles is also the criticism of the morality of one’s social world, for personal morality is rooted in social morality. Conversely, the criticism of the morality of one’s society raises questions concerning one’s own moral role in the social situation.

http://www.iep.utm.edu/mead/