ära mõtle elust steppides

Jälle üks postitus, mida ma olen üle nelja kuu muudkui kirjutanud ja täiendanud ja muutnud, aga ükskord peab lõpetama. 
Noh, jah. Tahtsin oma lugemispäevikut ikkagi vähemalt aasta otsa pidada, mitte et see poleks mingi meelevaldne mõõt, aga siiski. Aasta on nagu paras toober, millesse asju soolata. Raamatuid siis kokku: jaanuar 4, veebruar 5 (ja pool?), märts 3, aprill 3, mai-juuni 15, juuli 7 ja teine pool aastast, (millest ma siis alles nüüd allpool kirjutan) hale 15, aasta peale kokku 52. Võimalik muidugi, et unustasin midagi vahepeal ära ka.

Ega ma augustis ja septembris midagi väga ei lugenudki. Tegelikult sain suurema osa Byatti "The Children's Bookist" läbi (ja see ongi lihtsalt paks ja tihe ja võttis õigustatult kaua aega), aga sinna ossa jõudes, kus kõik surema hakkavad, ma ei jaksanud. Mitte et see oleks kuidagi ebadelikaatselt või ninaallahõõruvalt või sadistliku naudinguga kirjutatud. Vaid selline see aeg ju oligi. Ikka on raske taluda (seda enam?). Võib-olla hiljem loen lõpuni. Aga selles raamatus oli nii palju imelist psühholoogilist läbinägelikkust, nii usutavad tõelised inimlikud inimesed, et jahmuma pani. Kolmandas isikus vahelduv vaatepunkt käis läbi erakordse hulga tegelasi -- mitte nii nagu vahel, et on psüühikaga peategelased ja siis need ülejäänud; siin on muidugi neid ülejäänuid ka, aga peategelasi, ruumilisi sisuga tegelasi on ikka muljetavaldav hulk. Mul on tunne, et ma oleks nii paljude erinevate tegelaste pilgu läbi rääkivat raamatut viimati lugenud fantaasiažanris. Fantastikas (? on selline sõna?) on kuidagi tavalisem, et tegelasi on tohutu posu ja vaatepunkt vaheldub, sest kõik need tuhat tegevusliini keerlevad erinevate tegelaste ümber ja koonduvad siis mingites dramaatilistes kõrgpunktides. Iseasi, kui nüansseeritud nende tegelaste isiksused on. Jahmatav oli nende inimeste inimlikkus võib-olla seetõttu, et mingi raamistus pani alguses muinasjuttu ootama. See õdus maja, viljapuuaed, lastekari, imepäraseid esemeid täis muuseum, päästetud hulgus, kirjanikufantaasia paralleelmaailm maja ümber. Aga tegelased keeldusid olemast muinasjututegelased, üheselt head või pahad.
Tegelasterohkusega kaasnes ka minu jaoks natuke häiriv võte, nimelt vaheldusid detailsed sissevaated selliste kinoringvaatelike ülevaadetega, kus anti lühidalt teada, millega keegi vahepeal tegeles jne. Ma saan aru, et muidu oleks seda raamatut terve riiul täis, aga see mõjus ikkagi kuidagi rebestavalt. Või jah, tõesti just nii, et "muidu läheks liiga pikaks, kerime vahepeal edasi". Ja kindlasti oli see häiriv efektki kaalutletud jne.

Ja siis Mari Saadi "Mina ise", "Mida teha emaga", "Sinikõrguste tuultes", "Võlu ja vaim" uuesti. Nüüd on mul vist kogu ta ilmunud täiskasvanute proosa loetud? Lasteraamatuid on veel ja esseed ka. Sain kinnitust oma hüpoteesile, et keha-armastus ja vaistlik eluarmastus (vt Winterson) ja kehakummastus ja elukummastus (vt Saat) on seotud (Eedul "Võlus ja vaimus" olid need nii puust ja punaseks kirjutatud, et piinlik neid enam lahtikirjutamisväärseks mõtteks pidada). Ma olin eelmine kord "Võlu ja vaimu" lugedes ikka täiesti teine inimene vist? Rohkem mõistlik hästikasvatatud laps, kes tahtis, et kõik oleks kenasti õigesti ja heasti ja keda igasugu pimedad asjad ja nõidvanaemad hirmutasid (või noh, nagu praegu ei hirmutaks). Igatahes ei tahtnud see kunagine lugemiselamus mul üldse eelmise suve avastusvaimustusega seostuda. Või siis -- võimalik, et "Võlu ja vaim" ei ole kõige parem raamat Saadiga alustamiseks? -- aga ma kahtlustan, et just on, ja et asi oli ikka minus. "Mina ise" (see on lasteraamat) peategelane peegeldab natuke samu teemasid: kas saada selliseks, nagu isa või nagu ema? kas kehaline olemine pole mitte päris õudne? Sisaldab imepärast passaaži varvastest. Jälle veab keha alt:

"Varbad on pisikesed roosad ja ümarad. Nad oleksin end jala seest nagu selleks välja pistnud, et nalja teha. Ja kui ta vahel kõige tõsisemat juttu räägib, liigutavad nad end ja tuletavad meelde, et miski asi ei saa olla päris tõsine, sest keha küljes on varbad. 

Kui suureks kasvadeski varbad kaoksid! Aga ei kao! Ka isa jalgade küljes on varbad, isa suure keha kohta just niisamasugused väikesed ja ümarad.

Varbad näitavad seda, et keegi, isegi päris suur inimene, ei saa olla kunagi päris väärikas. Varbad naeravad kõigi üle!"

"Sinikõrguste tuultel" on tõesti erandlik peategelane, kes mõtleb kehast ja kehalisusest pigem soojusega ja tundub pigem vähemorbiidse inimesega, keda tabab ajutine kriis. Kuigi katse teha inimkeha sarnaselt sooja ja õdusat diivanit lõpeb küll pigem natuke morbiidselt. Üksikasjad on ammu meelest pühitud, aga Saat on endiselt nii paeluv ja häiriv ja tema raamatute lugemine on mind vist teistsuguseks inimeseks muutnud. Kusjuures mul pole tunnet (nagu Turgeneviga), et oleks ma neid varem lugema sattunud, oleksin parem inimene. Aga kes teab.
Läbi lugesin veel Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatud "Kröitsi". Mulle meeldib see vorm: igaüks ütleb nii, nagu talle asi tundub, ja keegi ei hakka eri perspektiive vägisi üheseks narratiiviks muljuma või midagi järeldama. Keegi daam võib ju väita, et read "meie öö, üks vaesemaid, mis iial olnud kahel" jne on just temast kirjutatud (jään ilmselt igavesti ebatäpselt tsiteerima jutustust sellest, kuidas "ronisin tema juurde voodisse, aga ei saanud talt ühte musu ka kätte!") -- ja võib-olla ongi, ja võib-olla ei ole, ja see on huvitav ja vabastav. Lugemispäevikusse kirjutaks: sain teada palju uut ja tekkis huvi lugeda kirjaniku teoseid. See huvi tekib mul enam-vähem iga aasta, aga kunagi ei jõua selleni. Võib-olla võrdlemisi veidral kombel on ta minu jaoks luuletajana päris oluline ja prosaistina lihtsalt selline... teadaolev.
Tõnis Vilu "Libaveret" lugesin oktoobri lõpus edas- ja tagaspidi ja see tekitas minus nii maniakaalse mõttekeerise, et tahtsin kohe arvustuse kirjutada. Aga siis tuli november jne, matsin plaani maha ja kaevasin nüüd välja ja kirjutangi. Paha lugu on ainult see, et mul on kuidagi raske raamatust endast kirjutada, sest sealt idanevad mõtted lähevad väga targutamiseks ära, kipub tulema rohkem essee teemal "mida ma maailma asjadest ja inimkonna saatusest arvan". Kusjuures ma sain raamatu endale juba suvel (augustis?), tigupostiga ja puha, ja tegin ta seal maal võrkkiiges lahti ja põrnitsesin nagu laepragusid, ei saanud üldse pihta. Sügisel proovisin uuesti ja kõik oli teisiti jne jne. Nii et tasub mitteavanenud raamatuid uuesti proovida, selle peaks endale meelde jätma.
"Libaverega" paralleelselt lugesin (jälle vist võrdlemisi veidral kombel) Marie Heibergi. Sest lause "käisin üksi tähte valgel" on mind peaaegu käibefraasiks saamiseni kummitanud, aga seda ükskord tsiteerides pidin tunnistama, et midagi peale pealkirja nagu päriselt lugenud eriti polegi. (Tegelikult on Heibergi tekstidest päris palju laule tehtud, nii et üht-teist mäletasin sedakaudu küll.) Ja ka nii kummalise paari vahel nagu Vilu ja Heiberg tekkis mingeid paralleele. Ikka need suuremad või väiksemad augud keele mugavas pinnas nagu tähed taevasametis. Kuigi R. kommenteeris üle õla lugedes: "see on nii geneeriline luule, kuidas keegi midagi sellist üldse lugeda saab?". Mis pole ka päris ebaõiglane märkus. Minu jaoks oli Heibergil siiski üllatavalt - eiteagi - kaasaegseid tundmusi ja mõttekäike. Umbes nagu mu üllatus Anna Haava üle. Ei ole nad üldse nii tolmused, kui millegipärast tunduma kipub, et ainult tasa kannelt helistavad.
Maarja Kangro auhinnaraamatut lugesin ka. Mõjus jälle nagu varemgi -- raske kirjeldada, kuidas, sest ta stiilis pole justkui midagi sellist, mida harilikult kirjeldatakse sõnadega "nõiduslik" või "paeluv", ega ka mingit erilist põnevusekruttimist (selles raamatus, novellides on muidugi narratiivset pinget palju, kuigi seda ei nimetaks vist ka ju põnevusekruttimiseks), aga mul tekivad tema raamatute lugemise ajal tõsised toimetulekuraskused, sest ma ei suuda muule elule eriti keskenduda, tahaks tagasi lugema. Ja ma pole muidugi originaalne selle nentimises, aga see pilgu teravus ja vankumatus on väga õudne ja imetlusväärne ja, ee, lahe. Mingi (ootamatu?) stiililine/mõtteline resonants on vist üks põhjus, millepärast ma nii seestunult loen. Nagu siis, kui avastad voodis ümisedes kogemata, mis lainepikkusega su madratsi veits lahtine vedru on (ma ei tea, mina olen vist siis vastupinisev madratsivedru selles võrdluses? või terve madrats? kellel on erinevaid vedrusid? palun vabandust, see võrdlus ei meigi vist üldse senssi, aga ma jätan ta siia puhtautokommunikatiivse pildina sisse. või no see, kui saad aru, et keel on nüüd täpselt hääles, sest sa kuuled sihukest õiget vibratsiooni ja ülemhelisid, see fookus, noh. aga see on juba teine võrdlus, siin ei pinise enam lugeja, vaid tekst -- noh, ikka see saledasse stroofi surutud elementide pime raev, lõpuni hirmuäratavalt stiilne.).
Mulle tõesti meeldis Johanna Rossi arvustus Vikerkaares, kus ta Kangrot ja Mutti võrdleb ja sõnastab väga täpselt (öeldes muudki tabavat, aga ma korjasin muidugi välja endale arusaadava / oma kinnisideedega haakuva): mõlema tegelastel on see eemalseisev vaatlejapilk, aga Kangro omad suudavad vaadelda ja päris hoogsalt tegutseda samal ajal, Muti omad pigem mitte.

Puhas kadumine. Annihilatsioon. Sellest on kohati meeldivam mõelda kui millestki muust. Kas poleks võimas: haihtuda äkki täielikult, koos kõigega, mis on su isikuga seotud? Üksainus välgusähvatus hävitaks kõik jäljed; kogu jama, mis sa oled siin teinud, kaoks murdsekundiga, ja mitte ainult maa pealt, vaid inimeste mälust samuti.
Kahtlemata oleks see snobistlik ja moraalitu, kui ainult mina saaksin niimoodi kaduda. Ebaaus teiste suhtes, kelle jäljed peavad jääma vedelema: mälestused, kujutised, asjad, teosed. Sest midagi peab järelpõlvedele jääma, Partridge'il on õigus. Pealegi, kas pole füüsilisest olendist üldse kõrk ihata täielikku annihilatsiooni? Olemas on ju oldud, füüsiliselt ja sotsiaalselt olemist nauditud, oma keskkond tekitatud, kuidas võiks nüüd äkki loota, et kõigest sellest saab ühe hetkega lahti?
Aga kui kõik ei hävi ja meie isikust peab mingi jälg jääma (rohkem kui ainult laip), siis olgu see juba uhke jälg. Ja olemegi tagasi seal, kus enne. See tähendab elus ja auahned.
(286-287)  

Annie Saumonti "Aeg elada ja teisi jutte" lugesin Tartu-Tallinn bussis ja suutsin teatud kohtadel vaevu hoida end valjusti õhku ahmimast / niutsumast / oigamast, nagu marionettnukk autori niitide otsas, tõesti, narratiivne ehitus on nii tõhus ja mõjus ja mõni lause on lihtsalt tahke ja sile ja ootamatu nagu mingi... kurikas.
Siis millalgi -- raske öelda, mis põhjusel -- diagonaallugesin enamjaolt tagant ettepoole läbi Piret Järvekülje mälestused "Ei ole halbdust ilma headuseta". Ilmselt kõige obskuursem raamat mu aastas, ja mul pole aimugi, miks see vanaema riiulis on, aga korra olen ma seda juba lugenud ja end nartsuks nutnud, ja seekord ka -- oli vist tahtmine nutta lihtsalt. Peale selle, et tal oli väga ilusast väga kiiresti väga kurvaks muutunud lapsepõlv, oskab ta tegelikult ka päris hästi kirjutada. Noh, ei ole just kirjandus, aga kuidagi armsalt siiras mälukildude jada (ja kummalisel kombel mõjuvad ka nende kildude loostamiseks kasutatud võtted ja mustrid, umbes nagu pealkirja vanarahvatarkus, kuidagi armsana). Ta ei tagantjäreletarguta eriti ja tal on väga hea mälu. Kui nüüd mõelda, siis selle raamatu võlu on natuke sarnane kellegi blogi lugemisega, tuled väikeste juppidena läbi tema elu. (või igatahes on sarnasus selles, kuidas need mulle mõjuvad. et võin üsna abitult nendesse kinni jääda kella neljani öösel.) Ainult et blogides pole üldiselt seda tagantvaates tervikutloovat pilku.
Jõulukingiks sain (ja ise kinkisin vanaemale) Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb". Hiilgav kingiraamat, tõesti. Ja no see on peaaegu väljakannatamatult nunnu, aga siiski mõnevõrra tempereeritud ka. Põhiliselt naljaga. Aga mulle tundub, et vastuvõtlikus eas ja /või olekus inimestele (või ka neile, kes ei tundu vastuvõtlikus olekus olevat) tasub ka sellepärast see raamat ette sööta,  et see on nagu selline... headuse virgutamise raamat. Tegime Hiiumaal õega piparkooke ja ema luges seda kõrval ette ja siis lähenes nunnusus küll juba kriitilisele piirile. Aga pärast pesi õde omal algatusel kõik nõud ära. :) Ma plaanisin seda küll hoida ja tasatargu tarbida nagu köhasiirupit, aga kogemata kallasin suurema osa juba uueks aastaks kõrist alla. Pealegi sisaldab see siile. Nimedega Päts ja Ernesaks. *heldimuspisar*
Toon Tellegeni "Kõik on olemas" (Vahur Aabramsi tõlgitud) on mul küll köhasiirupiks. Seda ma ei saa järjest lugeda mitte sellepärast, et läägeks läheks, vaid silmad muutuvad lihtsalt suurest õnnest uduseks ja kõrvad hakkavad kumisema. Sisaldab siile. Loomulikult.
Triin Paja "Nõgest" lugesin ka, BA preemia ja puha. Mulle meeldisid ta luuletused Värskes Rõhus, isegi väga. Oma reaktsioonist raamatule üritan siiamaani aru saada. Kõigepealt üllatas kaanekujundus. Kui ma Pajast midagi enne ei teaks, siis ma seda raamatut vist lähemalt ei vaatakski (?). Kaaned ei läinud üldse kokku minu kujutlusega tema luulest. Võib-olla millelegi muule oleks see kujundus hea. Ja luulest endast: ilmselt oli vale lugeda raamatut ühe õhtuga järjest sellise buldooseri järjekindlusega. Tegelikult vist ei peagi luulekogu seda välja kannatama, ei pea. Esimese muljena tundus mulle igal juhul, et need tekstid oskavad väga ilusasti mingeid närve puudutada, aga kui loed muudkui ühe teise järel, siis on oht, et see närv tuimeneb. Ja midagi on nende kujunditega -- kord tundusid imeliselt udused, kord natuke tüütult udused. Ja mõnikord nende kordamine töötab, mõnikord mitte. Mõnikord võngub staatika väga mõjuvalt, mõnikord mitte. Mõnikord see muutumatu meeleolu kõnetab intensiivselt, mõnikord mitte. Siis hakkasin kahtlustama, et ma olen viibinud selle raamatu lugemiseks liiga reipas ja elujaatavas meeleolus (imelik küll), võib-olla sobiks mu tavalisema surma-poole-olekuga paremini. Seal on mingi väga tuttav maailmast ja kirgedest ära pöördumise, kehatuse, peaaegu taimse rahu igatsemise tunne, aga mul on vahetevahel mingi probleem selle tunde vastuvõtmisega sellelt häälelt. Miks, ei saa aru. Aga mõnikord on väga ilus.

Hölderlin, tahan olla jasmiini väsinud valgus, mis ei lange, ei puuduta.

Jean-Paul Didierlaurenti „Ettelugeja 6.27-ses rongis” oli kontseptsioonilt ju tore, kuigi väheke mustvalge (paha, kole ja kuri raamatuhävitaja; õilsad, kuid majanduslikus sundsituatsioonis vaimsete huvidega sinikraed, kellel kirjandus aitab neid ümbritsevast hallist argielust kõrgemale tõusta). Aeg-ajalt on päris amüsantne (vanadekodu stseenid) ja leidlik (vanapaberimassi kadunud jalgade otsimine), aga kokkuvõttes võib-olla natuke liiga nunnu. Samas lugesin ta ikka läbi ja mõtlesin natuke trotslikult, et ma ei kavatse lasta snooblikul ninakirtsutamisel endalt ära võtta seda rõõmu, mis sellest raamatust saada on. 
Veel leidsin detsembris õe riiulist Valda Raua tõlkes Salingeri, mille nad isaga äraviskamisest päästsid (kogu meie Tallinna kodu näeb välja, nagu oleks sinna uppuvalt laevalt raamatuid päästetud, suvalised kuhjad igal pool jalus, ja peaaegu uppuva laeva stsenaarium oligi, ilus). Selles raamatus olid "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad", "Franny ja Zooey", "Kuristik rukkis" ja ports lühijutte. Ma olin mingis lapseeas (9. klass vms) lugenud "Kuristikku" ja lühijutte sellest eraldi ilmunud "Banaanikala" kogumikust. Ütleme nii, et lühijuttudest ei saanud ikka mitte midagi aru ja "Kuristikku" vaatasin vist enam-vähem samast vaatepunktist, kust Holdeni väike õde Phoebe. Et miks on vaja niimoodi pahandust teha ja teistele muret valmistada ja nagu jah, Holden, ma saan aru, et sa pole mitte pahatahtlik, vaid et sul on isiklikke probleeme ja traumasid ja õiglast kriitikat ühiskonna suhtes, aga see, kuidas sa käitud, ei ole ju ratsionaalne lahendus! Oh seda helget mõistuspärast lapsepõlve. Pealekauba hakkan mõtlema, et ma vist ei hinnanud selles vanuses üldse (?) õrnust. Mis mulle praegu Salingeri juures võib-olla kõige tugevamini mõjub. Ähh, sentimentaalne vanadus. Või siis on minust lõpuks saanud teismeline (Noor Emotsionaalne Inimene). "Puusepad" ja eriti "Franny ja Zooey" olid igatahes paras... jah. Mõjusid.

"Ma tean kõike, mis sa mulle räägid. Sa ei ütle mulle mitte ühtegi asja, mille üle ma ise mõelnud ei oleks. Sa ütled, et ma tahan Jeesus-palvelt midagi saada -- ja sinu sõnade järgi teeb see mu niisama kasuahneks, nagu on need, kes ihkavad endale soobelkasukat, või olla kuulsad, või mingil moel ilmatuma lugupeetud. Seda kõike ma tean! Sa heldus küll, kas pead mind päris nõdrameelseks või?" Ta hääl värises sedavõrd, et see muutus nüüd juba peaaegu kõnetakistuseks.
"Hea küll, rahulikumalt, rahulikumalt."
"Ma ei saa olla rahulik! Sa ajad mu päris marru! Mis ma sinu arvates siin selles tobedas toas teen -- võtan kaalust alla nii mis kole, ajan Bessie ja Lesi murest hulluks, pööran kogu maja ja kõik pea peale? Kas sa arvad, et mul ei ole niigi palju mõistust, et muretseda motiivide pärast, mis mind seda palvet lugema panevad. See just ongi, mis mind vaevab. Et ma olen eriti nõudlik selle suhtes, mida ma saada tahan -- antud juhul on see mitte raha ega lugupidamine ega kuulsus ega muud taolised asjad, vaid vaimuvalgus või rahu --, siis ei tähenda see veel sugugi, et ma oleksin vähem isekas ja omakasupüüdlik kui iga teine. Vastupidi -- olen seda veelgi enam! Ja ma ei vaja kuulsat Zacharias Glassi, et temalt seda kuulda!" Siinkohal ta hääl otsekui murdus ja ta hakkas Bloombergile jälle erilist tähelepanu osutama. 

471

"Kui sa ei suuda Jeesust näha täpselt sellisena, nagu ta oli, läheb sul kaotsi kogu Jeesus-palve mõte. Kui sa Jeesust ei mõista, ei mõista sa ka tema palvet -- see, mida sa kordad, ei olegi palve, vaid mingi organiseeritud silmakirjatsemine. Jumala eest! Jeesus oli ülivõimekas asjatundja, kes täitis äärmiselt tähtsat missiooni. Ta ei olnud mingi püha Franciscus, kellel oli aega palvelaulukesi ümiseda või lindudele jutlust pidada, või teha muid armastusväärseid asju, mis on Franny Glassi südamele nii lähedased. Nüüd räägin ma küll päris tõsiselt, pagan võtku. Kuidas sa seda ise ei näe? Sa võid kindel olla, et kui jumal oleks tahtnud töö jaoks, mis Uues Testamendis ära tuli teha, nii läbi ja läbi võluvat isiksust nagu Püha Franciscus, oleks ta valinud tema. Aga ei -- ta valis kõige parema ja taibukama, kõige vähem sentimentaalse ja täiesti järeleaimamatu meistri, keda üldse valida oleks saanud. Ja ma vannun sulle, et kui sa seda ei näe, siis läheb sulle kogu Jeesus-palve mõte kaduma. Jeesus-palvel on ainult üks eesmärk, üksainus eesmärk -- anda inimesele, kes seda loeb, Kristuse-tunnetus. Mitte aa soetada endale mugav mina-olen-sinust-parem nurgake kohtumisteks ja ligilitsumisteks jumaldatava püha isiksusega, et ta su oma käte vahele võtaks, su kõigist kohustustest vabastaks ning hoolt kannaks, et kõik sinu vastikud Weltschmerz'id ja professor Tupperid minema läheksid ja enam eales tagasi ei tuleks. Ja jumala eest, kui sa oled küllalt intelligentne seda nägema -- ja sa ju oled, kuid ometi keeldud sellele oma silmi avamast, siis sa ju kasutad seda palvet kurjasti, kasutad seda vahendina, et endale nõutada maailma, milles on ainult nukud ja pühakud ning ei ainustki professor Tupperit."
486-487 

"Kas tead, mida ta mulle veel ütles?" jätkas ta. "Kas tead, mida ta mulle kõigi pühakute nimel kinnitas? Eile õhtul ta jutustas mulle, et kui ta oli kaheksa aastat vana, jõi ta ükskord Jeesusega köögis ingverimõdu. Kas kuuled või?"
"Kuulen, kuulen... kullake."
"Ta jutustas, et ta istus -- need olid täpselt tema sõnad --, et ta istus üksinda köögilaua ääres, jõi ingverimõdu ja sõi soolaulki ja luges "Dombey ja poega", kui äkki Jeesus teisele toolile istus ja endale ka väikest klaasitäit ingverimõdu palus. Väikest klaasitäit, pane tähele -- need olid täpselt tema sõnad. Tähendab, ise ta räägib niisuguseid asju ja siis veel arvab, et tema on see õige minule nõu ja õpetust jagama ja muud taolist. Just see mind nii vihale ajabki! Et kas või sülita! Kas või sülita!"
501 

"Ah, sa ajad mind närvi, Franny! Anna andeks, aga ajad tõesti. Sa oled teinud suure, paganama jahmatava avastuse, et kogu näitlemise elukutse kubiseb ahnitsejaist ja käparditest. Ma mäletan, sa tegid isegi näo, nagu oleksid sa vapustatud, et kõik uksehoidjad ei olnud geeniused. Mis sinuga küll lahti on, tüdruk? Kus on sinu ajud? Kui sa oled saanud veidravõitu kasvatuse, eks siis kasuta seda, kasuta seda. Sa võid korrata oma Jeesus-palvet kuni viimsepäevani, aga kui sa sealjuures ei taipa, et lahtiütlemine on ainus asi, mis igasuguses usuelus tõeliselt loeb, siis ma ei usu, et see palve sind tolli võrragi edasi viiks. Loobumine, tüdruk, ja ainult loobumine. Soovidest lahtiütlemine. "Kõigi ihade kõrvaleheitmine." Kui sa seda kuramuse tõtt teada tahad, siis kõigepealt ihkamine ongi see, mis inimesest näitleja teeb. Miks ma pean sulle rääkima asju, mida sa isegi tead? Kusagil rea keskel -- ühes kuramuse inkarnatsioonis või teises, kui soovid -- sa ihaldasid mitte ainult saada näitlejaks, vaid ihaldasid saada heaks näitlejaks. Nüüd on see sul käes. Sa ei saa selle juurest, mida su ihkamine sinust on teinud, niisama lihtsalt minema kõndida. Põhjus ja tagajärg, tüdruk, põhjus ja tagajärg. Ainus asi, mida sa nüüd teha saad, ainus usuline tegevus sinu jaoks on näitlemine. Näitle kas või jumalale, kui tahad, ole jumala näitleja, kui tahad. Mis võiks veel kaunim olla? Sa võid vähemalt proovida, kui sa tahad -- selles ei ole midagi halba, kui sa proovid." Järgnes lühike paus. "Aga nüüd oleks sul aeg juba peale hakata, tüdruk. Iga korraga, mis sa end ringi keerad, jookseb see neetud liivakell tühjaks. Ma tean, millest ma räägin. Täna õnne, kui sa selles kuradima haruldases maailmas korra aevastadagi jõuad."
505 

Teisest otsast kostis uuesti hääl. "Ma mäletan oma umbes viiendat esinemist "Targa lapse" saates. Asendasin paaril korral Walti, kui ta ühes näidendis kaasa tegi -- kas mäletad, kui ta näidendis kaasa tegi? Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi niikuinii näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. Ma ei teadnud, mida põrgut see küll tähendas, aga Seymouril oli ehtne Seymouri-ilme näol, ja niisiis ma puhastasin kingad ära. Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin -- kõik need aastad, kus me sinuga koos esinesime, kui sa mäletad. Ma arvan, et ainult paaril korral jäi see mul tegemata, ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli mõtet."
Franny seisis nüüd püsti. Ta oli peo põselt ära võtnud ja hoidis nüüd toru mõlema käega. "Mulle ütles ta sedasama," lausus Franny torusse. "Ükskord ta ütles mulle, et ma katsugu Paksu Proua pärast hästi naljakas olla." Franny võttis ühe käe toru ümbert ära, pani selle hetkeks pealaele, siis hoidis toru jälle mõlema käega. "Mina ei kujutlenud kordagi, et ta oli rõdul, vaid et tal olid väga -- tead isegi --, väga paksud, laienenud veresoontega jalad. Ja ta istus hirmus koledas korvtoolis. Aga värk oli tal küll, ja raadio üürgas päev läbi! Minu omal ka!"
"Jah, jah, jah. Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... Kas kuuled või?"
Franny, kes näis olevat äärmiselt pinevil, noogutas.
"Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või televisioonis, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse -- kas sa kuuled mind? Nende hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kaasa arvatud professor Tupper, sõbrake. Ja veel tosinate kaupa tema kuramuse onupoegi. Mitte kusagil ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea -- kuula nüüd mind -- kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on? ... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake."
Franny rõõm oli nii suur, et ta suutis vaevalt toru hoida, kuigi tegi seda mõlema käega.
506-507

soojenduseks

ma veel kirjutan raamatutest ka, aga --

ema: "kuule, sul on veel õueriided seljas, kas sa tooksid mu Dostojevski autost ära?"
isa: "hrmh!! ega ma mingi idioot ei ole!"
*üldine itsitamine*
isa, õpetlikult: "vaata kui hea, kui oled klassikat lugenud -- saad ennast kaitsta!"

Meesteta juuli

Eelmises postituses oli ka juba mõni juulikuu raamat sees, aga siin on ülejäänud. Nagu näha, kukkus kogemata välja meesautoriteta juuli.

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Siri Hustvedt, "Meesteta suvi"
Jeanette Winterson, "Why be happy if you could be normal" (audioraamat)
Sylvia Townsend-Warner, "Scenes of childhood"
A. L. Kennedy, "The blue book"
Mari Saat, "Laanepüü"
Valentine Ackland, "For Sylvia. An honest account"

Hakkasin 1. augustil tublisti kirjutama, et kuuarvestusega jälle järjele saada, aga siis valutasid mul kolm päeva järjest mingid enneaimamatud punktid silmade vahel (võib-olla sellest, et ma lõin midagi saltolaadset tehes pea mürtsuga vastu merepõhja, aga võib-olla lihtsalt ülepingest) ja ma kujutasin juba ette, et ei saa enam elus sõnagi lugeda, ja vältisin tükk aega üleliigset arvutisse vaatamist ja jõllitasin selle asemel rohelisi kaugusi. Aga nüüd on need hirmud juba unustatud, nagu näha.
Muidu olen hakanud muretsema, et kas mulle meeldivadki nüüd lihtsalt kõik raamatud? Igatahes kehtis mul silmavahejuhtumini endiselt konveirirežiim, raamatute vahele ei tohtinud eriti mõtlemisruumi jääda.

Winmani, Hustvedti ja Kennedy raamatut lugedes mõtlesin muuhulgas oma praeguse tõlke juures esineva probleemi peale. Nimelt on mul -- ja minu meelest üldse eesti keeles -- raske kirjeldada, ee, suguelundeid ja suguelu ilma kaldumata labasusse, kliinilisusse, sentimentaalsetesse eufemismidesse, nilbevõitu klišeedesse, hämaratesse vihjetesse või igasugu muudesse võsadesse. Noh, ma ise olen ka natuke selline nunnakoolikasvandik (ma mõtlen seda kujundina. pealegi ma ei usu, et keegi koolist nende asjade kohta hea mõistliku keelekasutuse õpib). Igatahes on mul tekkinud kahtlane tunne, et Winman traageldab igasse raamatusse ühe või paar seksistseeni sisse, sest selline on ometi tänapäevase eelarvamusteta ja selgepilgulise kirjaniku viis. Ja see kahtlane tunne ütleb ka, et võib-olla on neis midagi õige pisut liiga püüdlikult täiskasvanulikku ja poeetilist-aga-mitte-kõrvalepõiklevat ka inglise keeles. Hustvedtiga seda kahtlast tunnet ei teki, sest irooniaga saab asjad kergeks teha, aga samas on see iroonia seal piisavalt sõbralik ja täiskasvanud, mitte madaldav ega labane peldikuseinakritseldus. Aga kui muigavat kõrvalpilku ega irooniavirvendust ei ole, kas siis ongi kohe ebamugav? Kennedy raamatus ei olnud. See oli päris muljetavaldav. Kennedy raamatus oli väga palju muljetavaldavaid asju. Kõik sõnad olid nii pingule tõmmatud, et natuke raske oli lugeda. Mitte keeruline või pingutav, vaid pinges. Sest tegelasteks on inimesed, kes ei suuda lihtsalt rääkida ja kellel kõigi tähenduste taga, kõrval ja küljes on lõputult teisi. Ja kui nad lõpus siis suudavad justkui lihtsalt rääkida, on see päris muljetavaldav. Osa sellest lihtsalt rääkimisest toimub (minu meelest) ka voodistseeni kestel. Lugesin paari ametlikku ja ka amatööriarvustust (Goodreadsist) ja "The blue booki" puhul kohe lausa läbivalt mainitakse erootilisust. Ahsoo. No vot, seda tõlgitud ei ole ja ma ei saa šnitti võtta, aga see pole ka samamoodi kirjutatud nagu Winmani voodiolukorrad. Pole nii eraldi tükina vahele õmmeldud ja sõnad ei ole ebamugavad. Aga võib-olla ma olen Winmani suhtes siiski ebaõiglane ja lihtsalt ise saamatu ja peenutsev.
Praegu loen Byattit, kus üks tegelane võtab asja kenasti kokku: "This is - as sex always is, my dear - both ludicrously comic, and passionately important."

Wintersoni ja Townsend-Warneri lapsepõlvemälestused kõlksusid vahepeal huvitavalt kokku. Eriti nende emad moodustasid mu peas mingi paari ja sinna lisandusid veel Acklandi lapsepõlv ja ema. Winterson ja STW tunduvad ka oma vaistlikult ellujaatava suhtumise poolest sarnased, Ackland on samas pigem lõpututesse enesekirjeldamise ja urgitsemise keerdudesse kaduv ja näitlikustab igasugu kategooriliste, olemuslike enesekirjelduste ohtusid ("ma olen nii halb / ma olen nii arg / ma olen nii nõrk / nii andetu" -- ja siis ei saagi justkui hea, vapper, tugev ja andekas olla, isegi kui oled). Oh seda draamat. STW seevastu teeb nalja, vahel ka päris kipitavate olukordade üle, nagu tal vist kombeks on. Winterson on muljetavaldavalt ebadramaatiline ja matter-of-fact ja mingid kirjeldused jäävad kummitama ja ühel toredal hetkel laulis ta seal lapsepõlve lemmikhümni "Cheer up, ye saints of God!" sellisel reipal torutaval toonil. Hea laul, väga kasulik. "You'll be sorry you worried at all in the morning!" Aga neist raamatutest ei mäleta ma tegelikult enam kuigi paljut. Konveierlugemise pärast ja muidu ka.

Saadi „Laanepüüs“ on jälle selline elust ära pöörduv/-nud peategelane, nagu paljudes ta juttudes. Aga nagu kõige huvitavamad ja sümpaatsemad elust ära pöördujad, on ka Mart selline... eluga kõhklemisi ja vastutahtsi nõustuv, kõhklemisi ja vastutahtsi elama nõustuv. Kui Winterson ütleb elule „Jah!“, siis Mart ja temataolised (ja mina) ütlevad elule midagi sellist nagu: „Ahsoo... no hea küll siis, võib-olla tõesti, vaatame.“

Kui siin juba ennist kehadest ja kehaosadest ja nende kasutamisest juttu tuli, siis Saadi kahvatut tüüpi tegelased tunduvad vaatavat neid eluavaldusi samasuguse kummastunud pilguga nagu kõike muud. Ilus see inimkeha nüüd just ei ole, halb otseselt ka mitte. Selline „ah selline see kõik siis ongi või, nojah, tohoh“-pilk. Samas mitte päris klassikalise kõrgelennulise keha-vaimu vastanduse moodi. „Laanepüü“ alguses oli see küll lausa päris häiriv, kuidas kõik naised olid kuidagi olemuslikult inetud, parimal juhul labasevõitu või, ma ei tea, natuke deemonlikud, südametud, haiglaselt iharad või omakasupüüdlikult salakavalad (kui keegi loeb ja kõigile neile epiteetidele kandjaid ei leia, siis... ma ekstrapoleerisin). Nii ebasümpaatseid eluinimeste negatiivse külje esindajaid polegi Saadi raamatutes justkui näinud, kui „Udumäe kuninga“ joobnud tegelase õudsed nägemused jaaniööl kõrvale jätta. Siin on ka muidugi tegu tegelase vaatepunktiga, aga seda ei moonuta siin mingid meelemürgid. No ja (nagu ma olen juba sada korda kirjutanud?) mul hakkab alati kõhe, kui keegi sellise kibeda või isegi tigeda pilguga vaatab. Hea küll, Mardi pilgus on võib-olla pigem selline jahmunud-hajameelne põlgus. Nagu ka tema armastus on jahmunud-hajameelne. Pärastpoole ilmub ka selliseid tegelasi, kes ei siple selles haisvas elumudas. Kuigi päris säravalt ja punapõsiselt elada oskab neist võib-olla ainult üks või kaks.

Mõtlen ikka selle Epp Annuse Saadi-artikli peale, kus on vastandus tõelise ja võltsi elu vahel. See, et punapõsiste (nagu ma seda tüüpi tegelasi „Udumäe kuninga“ järgi oma peas kutsun) elu on tegelikult ikkagi ka mingi (enese)pettus ja silmamoondus (nagu võiks vast enam-vähem Annuse artiklist järeldada), ma endiselt päriselt ei usu. Kui ma vahepeal üritasin välja mõelda, mis nende elus siis võlts, valesti või puudu on (sest ega selles ei saa neid süüdistada, et teised elada ei oska ja nende õnn on ebaõiglane), siis tuli pähe, et võib-olla on surm nende elust välja lülitatud ja ära peidetud, samas kui need niigi pidevalt, teadlikult või teadmatult, surma poole olevad hädised mõtlikud tegelased on surmaga kohtumiseks paremini valmistunud. Noh, see ei pea küll paika. Ma ei mäleta küll, kas Saadil on kuskil punapõsiste ja surma suhetest pikemalt juttu, aga raamatuid me kasutame ikka pärismaailma peale laotamiseks, eks ole, ja minu meelest saavad sellised päriselt punapõsised inimesed surmaga hakkama küll, aga teistmoodi. Mitte et nende peredes õnnetusi ei juhtuks või kannatusi ja vanadust poleks, aga seal on see lahendatud kuidagi elu jätkuvuse kaudu. Kahvatupõsksed ei oska end võib-olla sellise üleinimliku voo osana tunda, vähemalt mitte lohutaval moel.

Mul on nüüd tahtmine hakata mingeid skeeme ja süsteeme joonistama, aga kuigi selline tegevus on väga haarav ja huvitav, tundub see aina mõttetum ja ebaõiglasem. Ja samas see ikkagi aitab paremini aru saada. Ja samas ikkagi takistab paremini aru saada. Oh häda. Peab igal juhul meeles pidama, et alati on kuskil mõni samas ikkagi.

Mulle paistab, et punapõsiseks otsusega hakata ei saa. Selliseks, kes elule vaistlikult „jaa“ ütleb. Võib-olla väga pika harjutamisega, kuigi ma seda küll hästi ette ei kujuta. Öelda elule „nojah, hea küll siis“ tundub aga küll otsusena, sellise hämarast kohusetundest kantud hämaralt eetilise, aga mitte vaistliku, loomupärase otsusena. Võib-olla saab elule ka kaalutletult ja mittevaistlikult „jah, raisk“ öelda, võib-olla.

"Kuhu selle tööga jõutakse!" sõnas ta viimaks nagu pahaselt. "Selleks, et elada, tuleb vähem toota ja vähem tarvitada - niikaua, kui see keskmise inimese arusaamiseni ei jõua, saab minna ainult hullemaks..."
"Kuule," küsis ta siis äkki selginenud ilmega, "mis sa arvad, kui teha selline ülesanne, kus ühiskonna sihiks on inimese täiustumine? Aga täiuslikumaks lugeda sellist inimest, kes vähem toodab, vähem tarvitab ja rohkem mõtleb. Kas sealt ei võiks huvitavaid asju välja tulla?"
Ilma ei osanud selle kohta midagi kosta.
"Aga mina küll kärbseid tapmata ei jäta," ütles ta hoopis, "eriti kui laps sünnib! Ei või lasta kärbestel lapse peal jalutada!"
"Ah, muidugi," nõustus Mart, "ma rääkisin niisama rumalust! Küll ma neid ka tapan, kui vaja..."
"Ainult... mul on nii paha tunne, kui pean midagi elavat katki litsuma," lisas ta seejärel, ise sealsamas oma ülestunnistuse üle kohmetudes.
(101)

Ü-R: Selles uues tassis on kohvil kohe teine maitse! Väikestest asjadest peab ikka rõõmu tundma.
vanaisa: Nojaa... [kavalalt] need väikesed asjad võivad olla ka väikesed raamatud!
Ü-R: Jaah, nagu see sinu Schopenhauer! [see 1720-leheküljeline]

Ei, mind ei ole kirjutamast takistanud Schopenhaueri lugemine. Lihtsalt pole jaksanud muljete läbimõtlemiseks ja üleskirjutamiseks aega võtta, ja mida rohkem ma vahepeal juurde loen, seda kauem sellest kirjutamiseks justkui kuluma peaks, ja seda vähem tõenäoline on seda aega leida jne. Aga noh, nüüdseks on alumised kihid juba kenasti komposteerunud, ei mingeid eredaid üksikasju, jääb ainult ähmane mulje. Mida pole ka muidugi kerge kirjeldada.
See on nüüd mai ja juuni ja natuke juulit kah.

Carolina Pihelgas, "Pimeduse pisiasjad"

Jüri Kolk, "Kuu ja kirves"

Tõnis Tootsen, "Nukumeister"

Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed"

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa, "Kaks armastuslugu"

Kätlin Kaldmaa, "Õnn on otsuse küsimus"
Maarja Kangro, "Klaaslaps"

Hanneleele Kaldmaa, "Oliver"

Kaus, Koff, Koldits, Täht, Vahtrik, "Stiiliharjutused"
Maarja Kangro, "Dantelik auk"

Marjan Satrapi, "Persepolis" 
Claire Harman, "Sylvia Townsend Warner"
Kätlin Kaldmaa, "Väike terav nuga"
Helen Oyeyemi, "Härra Fox"
Maarja Kangro, "Hüppa tulle"


Sylvia Townsend Warneri elulugu oli vinge. Alguses tundus mulle, et pärast Woolfi biograafiat ei tundu enam ükski teine sama hea (muidugi mitte sündmuste põnevuse, vaid kirjutamise stiili ja hoiaku poolest), aga selle mõtte unustasin üsna kiirelt. Oli küll hea ja ajas palju naerma. Selline kongeniaalne niisiis. Pealegi on nii tore lugeda raamatut, mille naispeategelane on erilise iluta ja liiga pikk (nagu ta ema talle ette heidab), aga ei lase sellel oma elu segada. Muidugi, nagu biograaf ühes jutuõhtusalvestuses ütles, on STW võimekust peaaegu et raske taluda. Mitte ainult kirjanduse kõik žanrid romaanist libretoni, vaid ka muusika, kastanimoosid jm majapidamine, õmblemine, aiandus, kõnepidamine jne. Ja üsna geniaalne huumorisoon. Eriti muljetavaldav oli see lõputu elurõõm. Tema (eestlase seisukohast) natuke naljakas kommunismiusk sai ka kuidagi osaks tema iseloomust, mida koos kõige selle jäärapäisusega on vist ikkagi raske mitte imetleda. Lugesin suure osa läbi jaaniööl (lõket tegin ja mere ääres tuult vaatamas käisin ka, aga siis läksid kõik magama) ja mõtlesin, kui vanalt on liiga hilja eluhirmu elurõõmuks ümber kasvatada.

Sylvia was used to efficiency in housekeeping and would not throw away half a tomato, enjoying thrift as it should be enjoyed – as a vice. Valentine, on the other hand, had been conditioned to despise such behaviour as indicative of poverty, and thought that Sylvia demeaned herself with housewifely fidgetings, when in fact she was exercising her ingenuity. Sylvia made efforts to suppress her worst excesses, but the habit was so ingrained and so sensible that she could not lose it altogether and she resigned herself to cultivating extravagance alongside it, which she mastered very quickly and well.

‘I have had a small touch of rheumatism in my shoulder, a painful nuisance, but no more; and [Valentine] has tended and cured me with such exquisite delicacy and sureness of touch that I look back on it as a really happy experience, as a luxury. Other women may go to the opera. I had rheumatism.’

‘I bethought me that I inhabit my body like a grumbling caretaker in a forsaken house. Fine goings-on here in the old days: such scampers up and down stairs, such singing and dancing. All over now: and the mortality of my body suddenly pierced my heart. [...] '

 She appreciated fine things, good food, good wine, but spent little on herself. Old habits die hard; even in her wealthy old age Sylvia was more likely to put on more and more layers of clothes in the winter than light another fire. A friend of hers wrote that ‘Sylvia, with an air of boasting, sometimes said she liked luxury, by which she often meant no more than clean sheets or a hot water bottle.’ [...] She still prided herself on the ingenuity which could make an old pair of curtains into a tablecloth, or a tablecloth into a dress, or a dress into the appliqués on a cushion cover. A garment of hers survives in which one can almost see her train of thought in composing it: in front of her was a thick old Paisley cloth, in her head the idea of the warm dress it would make. Launching in with scissors and a needle (she never used a pattern and always sewed by hand), she arrived at her goal; a winter dress with panels in unexpected places, superlative darns where there had been holes and an elaboration round the collar which is the essence of afterthought.

'A strange thing is, that we took the miracle almost for granted; heaven was our daily wear, at times, hell, too, but never completely; there was always, even in our worst afflictions and perplexities, a lining of comfort in each other.'

‘I am cultivating a new Vice for my old age,’ she wrote to Joy Chute. ‘I go to bed early – 10.30 or so, eat half an orange, read about the Tractarians and go to sleep. The cats flock to bed with me, & see how much of them can sleep on my face. By compression and involution they manage quite a high quota. There are not enough poems in praise of bed – and rather too many of them are taken up with epithalamiums.’

'Hoisting my misshapen fat clumsy body with constipation and bad toes out of my bath this morning, I thought of past love and pleasure and wished it dead, so that I could escape it.

But all the wings of my spirit, love and beauty and the sea and music and art and all knowledge and enlightenment and sorrow and pleasure and joy ALL came to it via the body I was wishing dead. My body was the hostess. And even now my sight totters to my eyes to see the wind and the sunlight on the sea.'

Ja ta tegi klaasseintega talveaiast endale vannitoa. Ja ma tahan teda tõlkida.

*

Õnnepalust ja Kangrost rääkisin ükskord H.-ga. H ütles, et tema ei taju Õnnepalu juures just mingit erilist kibedust, eks see on lihtsalt selline depressioonis kirjutatud tekst. Aga et Kangro hirmutab teda kui meest. (Ma alustasin "Klaaslast" umbes samal ajal, kui "Inglise aeda" lõpetasin, mitte tal ei tulnud see võrdlus iseenesest pähe.) Vaat siis, kui huvitav. Hakkasin alles nüüd ise mõtlema, et sarnane illusioonitus ja natuke küüniline pilk on ju neis mõlemas, aga töötab minu peal hoopis erinevalt, millest see on? Esiteks muidugi saab Kangrot lugedes naerda, isegi "Klaaslapsega". Ja samas mitte pisendavalt. Selline sardooniline naer tundub üsna imetlusväärse saavutusena, inimolu kõrgem aste. Teiseks on tema tekstides ikka mingi hämmastav reipus, muidugi on kõik tühine ja lõppude lõpuks viljatu pusklemine ja kõik see on alati teadvustatud, aga tahe on sellegipoolest tugev. 

Igatahes saan aru, miks ema Õnnepalu raamatu pooleli jättis. Ta on selline üldiselt päris terve inimene, milleks tal vaja midagi sellist elu segama. Mulle mõjusid need vanameheohked vahepeal lohutavalt, teinekord jälle ärritavalt, sõltuvalt enda meeleolust ilmselt. Kangro mõjus kuidagi... ee, tugevdavalt. Natuke on selles tema raamatute naerus muidugi raudrüüd ka, aga õnneks mitte ainult. Minu meelest. STW elulugu mõjus ergutavalt, kuigi tükk aega käisin ma ka ringi ja mõtlesin, kuidas kõik surevad kohe ära ja kuidas ma siis edasi elan, sest tema suurt leina oli ka väga mõjuvalt kirjeldatud. 

Kui nüüd ühelauseliste paikapanekutega jätkata, siis. Oyeyemi mõjus natuke psühhedeelselt, aga võib-olla poleks pidanud seda alapalaviku ja kurguvalu ja ala-/ülemagamise deliiriumis lugema. Lisaks lõbustas ja lohutas mind väga kogenud tõlkija aps (keegi oli joonistanud märkmikusse "laua"  (table) ja kirjutanud sinna kahe valiku pluss- ja miinuspooli). "Stiiliharjutused" mõjusid ootamatult lõbusalt ja ambitsioonitult (käisin vaatamas ka). Pihelgas mõjus väga hämaralt, vahel see hämarus kujustus millekski mulle mõistetavaks, vahel mitte, mul on temaga vist alati nii. Kolgi luuletustest sain paremini aru ja paremini ka kui tema proosast. Täitsa meeldis ja veenis. Satrapi raamat oli vist esimene graafiline romaan, mida ma olen paberkujul lugenud. Seal oli natuke vähem pildi ja sõna koosmõju naudingut kui ma tavaliselt koomuskitest tunnen, aga nagu alati, kustutavad mõned räige vägivalla kohad kõik ülejäänu ära. See pole kriitika, seda vägivalda ei oleks pidanud välja tsenseerima, selle kujutamine ise ei olnud üldse räige, aga mu psüühika lihtsalt on selline, et muust mäletan vähe. "Nukumeister" mõjus natuke nagu "Esimese päeva" beetaversioon ("Peetrikese unenäo" osa) + üht-teist, millest ma vahepeal mõtlesin ja nüüd olen selle mõeldu kuskile kõrvale ära pannud. Et peab osav olema, kui tahad inimese väiksust ja suurust korraga näidata. Lugu tehisintellektist, kes otsustab, et inimkonda elus pidada pole ratsionaalne (kui ma nüüd õigesti aru sain), kummitas kaua ja kõhedalt, seda lugesin miskipärast esimesena, veel talvel, ja siis ei julgenud tükk aega enam kätte võtta. "Oliver" ei töötanud minu jaoks nii terviklikuna, kui mõne arvustaja jaoks kuuldavasti, osa tekste mõjusid, osa mitte nii väga. Kätlin Kaldmaa lapsepõlvejutud olid väga hirmsad. Kui ma neist A.-ga rääkisin, ütles ta, et hakkas mõtlema, mida tema lapsed temast suurena arvavad ja milles teda süüdistavad. Noh, hääle tõstmisel ja tapeedikepiga kolkimisel on siiski vaks vahet. Eks KK jõudis ka kaastunde ja andeksandmiseni. Natuke poolik tunne jäi sest ikka, mainimisi olid ju kuskil ka need seelikuõmblemise ja Islandi-juttude hetked, vahepeal oli ju ka rahulik? Eh, aga mida ma enne just ütlesin, räige vägivald võib vabalt ülejäänu kustutada ja tühjaks teha. Ja see on imetlusväärne, kui keegi neist päranduvatest mustritest välja lipsab. Ja et samast lapsepõlvest saab välja võtta ka sellise raamatu nagu "Halb tüdruk on jumala hea olla". Enne novellikogu lugemist lugesin hulk maad selle kohta, kuidas KK kirjutab (ühest Loomingust loomepäevikut ka veel). Ja tõesti, hästi kirjutab. Tore.

Ma nüüd loen edasi.

kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö

No ma proovin ikka meelde tuletada, mida aprillis lugesin, enne kui päris hilja. Vist polnudki muud kui:

Rainer Maria Rilke, "Malte Laurids Brigge ülestähendused"

Stefan Zweig, "Eilne maailm. Eurooplase mälestused"

Kristel Algvere "Merehurmarohi"

Aprilli alustasin tegelikult Õnnepalu "Valede kataloogiga", aga siis heitsin ta kõrvale ja hakkasin Austria kirjanikke lugema, Zweigi ja Rilket. Sest jah, tähelepanelik lugeja, ma käisin ju Viinis. Zweigist sai mingisuguse Viini-tunde kätte küll, kuigi ta on ju selline maailmakodanik ja rändur, et paljukest ta seal pärast täisealiseks saamist enam passis. Aga ülbete gümnaasiuminolkide kultuuriharrastused olid ka omajagu huvitavad lugeda. Ostsin Viinis antikvariaatidest paar Hoffmansthali näidendit, sest mind hakkas huvitama, mis see wunderkind siis kokku kirjutas. Noorepõlvegeniaalsusi, mida Zweig nii ülistavalt kirjeldas, kahjuks ei leidnud. Lugeda pole ka muidugi jõudnud, eesti keelde on teda vähe tõlgitud ja seda ka päris ammu. Aga minu saksa keel, olgem ausad, peab ilmselt veel natuke arenema (loodetavasti iseenesest, onju), enne kui saab Hofmannsthali lugeda.

Zweigi lugedes sai mu (kehv ja nüri) ajalootunnetus jälle mingi sopi natuke valgemaks, umbes nagu Woolfi elulugugi lugedes. Et kuidas sealpool need sõjad ja asjad kõik tundusid. Austria pole minu jaoks vist üldse eriti eristuv entiteet olnud, mingi saksakeelne maa, hea küll, Austria-Ungari impeerium oli neil, ja kõik. Aga kui 30ndad on eesti-keskselt olnud minu jaoks ikka mingi suht helge arbujate aeg, siis Austrias oli (eriti juudil muidugi) ikka paganama jube vaadata kõrvalt Saksamaa natsistumist 30ndatel ja kui tigedalt Hitler just eriti Austriale oma varasemate alanduste eest kätte maksis. Loogiline küll, aga tunnetuslikult polnud seni pärale jõudnud.. Noh, kogu selle sõdadejutu puhul üritan mitte võimalikele  kaasaegsetele paralleelidele mõelda. Kas või sellele mitte, kuidas mõlema maailmasõja eelne suvi olevat eriti ilus olnud. Keegi just arvas, et inimesed on tänapäeval nii hästi ühendatud, et meie-nemad vastandus peaks inimkonna seest ära kaduma, ei saa ju sõtta minna naaberriigiga, kui tead nende juutuubereid ja lauljaid ja ajad foorumis endasugustega juttu. Noh, Zweigi põlvkond arvas vist ka, et inimkond on sellise labasuse nagu sõdimine igaveseks minetanud, elatakse vendluses ja mõistmises, tõlgitakse ja tutvustatakse üksteise rahvastele üksteise surematuid teoseid. Aga siis selgus, et näiteks inglise maainimesed võivad keiser Wilhelmi kinolinal nähes raevust sõlme minna. Ah, vendlus oli ainult kulturnike, nende va isamaatute kosmopoliitide vahel ega ulatunud sealt rahva sügavamatesse kihtidesse. Ses asjas räägib ta endale küll ka vastu, nimelt, nagu ta teisal tunnistab, läksid ka paljud kulturnikud üsna räigelt sõjapropagandaga kaasa (põhiliselt I maailmasõja algul) ja siis oli ka nende vahel vaenu. Ja pärast sõda kirjutab ta jälle liigutatult, kuidas mingis endises vaenlasriigis võõrastemajapidaja teda nii sõbralikult vastu võttis, sest lihtrahvas on ju alati ikka südamlik ja sõbralik oma naabrite vastu ega lähe tobeda sõjavaenuga kaasa. Nojah, nojah. Zweigi mätas on (II maailmasõjani) üks üpris kõrge ja mugav mätas ja eks ta sealt ka pööbli käitumist vaatab ja hindab. Ja mitte iga asi, mida tema taandarenguna näeb, pole seda ilmselt kõigi kihtide jaoks (nt kurdab ta, et reisides pidi üks hetk hakkama mingeid dokumente ajama, passi näitama, kujutage ette! -- aga see oli ühtlasi aeg, kus Euroopas said esimest korda hakata ringi reisima juba pisut laiemad massid).

Stiil on Zweigil (ja/või Jaan Krossil) selline valgepuudlilikult (st võõrsõnarohkelt) pompöösne ja väheke tüütu, aga see mõjus (ilmselt mitte taotluslikult) hoopis natuke lõbustavalt ja kergendavalt kogu selle (taotlusliku) saatuslikkuse maigu kõrval. Senise maailma lõpp, meie kultuuri üllaste saavutuste hukk -- aeg-ajalt oli just parajalt selline paatos, et sõltuvalt meeleolust võis seda lugeda omapoolse irooniaga või tõsiduse ja hirmuvärinaga. Ja noh, ühelt poolt kestis maailm pärast Zweigi surma siiski edasi, ja teisalt, ega sa ei taha kultuuri üllaste saavutuste võimalikule hukule päris tõsiselt mõelda, kui väljas on soe suveilm ja kõik puud õitsevad korraga ja pargid on täis õnnelikke inimesi.

Rilkest rääkis Zweig ka, enam-vähem kui mingist ebamaisest sülfiidist. Siidpaber raamatute ümber, hõljuv jala-ast, niimalbe-niimalbe pilk ja kõne... Igatahes mitte päris inimene. Rilke enda kirjutamises on ikka päris inimest ka, kuigi eks ta on küll kohutavalt õrn. Igasugu eluheidikute kirjeldused olid hirmus liigutavad ja meenutasid Walserit. Mõned naljakohad ka. Igatahes oli mul "Malte Laurids Brigge ülestähendustest" palju kasu. Istusin lennukis, mõtlesin, et "noh, mina olen igatahes surmaks valmis" (ja muidugi irvitasin selle peale enda üle), ja lugesin õhkutõusmise ajal seda kohta:

See suurepärane hotell on väga vana, juba kuningas Chlodovechi ajal surdi seal mõningates voodites. Praegu surrakse 559-s voodis. Loomulikult nagu vabrikus. Nii tohutu produktsiooni korral ei ole võimalik iga üksikut surma väga hästi teostada, kuid see pole ka oluline. Tähtis on mass. Kes maksaks tänapäeval veel midagi hästi viimistletud surma eest? Mitte keegi. Isegi rikkad, kes võiksid endale seda luksust lubada, hakkavad muutuma hooletuks ja ükskõikseks; soov isikliku surma järele muutub üha haruldasemaks. Veel mõni aeg ja see on sama haruldane kui isiklik elugi. Mu Jumal, kõik on ju olemas. Inimene tuleb, leiab eest täiesti valmis elu, on vaja ainult see selga tõmmata. Tahab ta lahkuda või on ta selleks sunnitud – ei mingit pingutust: „Voilà votre mort, monsieur.“ Surrakse, kuidas parasjagu juhtub; surrakse surma, mis kuulub haiguse juurde, mida põetakse (sest sellest ajast peale, kui kõiki haigusi tuntakse, teatakse ka, et erinevad letaalsed lõpud kuuluvad haiguste, mitte aga inimeste juurde; ja haigel ei ole niiöelda midagi teha).

Sanatooriumides, kus surrakse ju nõnda meelsasti ja nõnda suure tänutundega arstide ja õdede vastu, surrakse ikka üht raviasutuse määratud surmadest, see on teretulnud. Kui aga surrakse kodus, on loomulik, et valitakse paremate ringkondade viisakas surm, mis on juba ühtlasi esmaklassilise matuse alguseks ja millele järgneb terve rida imekauneid kombeid. Nõnda siis seisavad vaesed nende majade ees ja vaatavad oma isu täis. Nende endi surm on muidugi banaalne, ilma igasuguse tseremooniata. Nad on rõõmsad, kui leiavad mingisugusegi, mis enam-vähem sobib. See võib olla ka pisut suurem – kasvamise jagu. Aga kui ta rinna pealt kinni ei ulata või kaela ümbert poob, siis on lugu täbar.

Tiiu Relve tõlge on. See on selline raamat, kuhu tükib iga lehe vahele järjehoidja, et pärast midagi välja kirjutada.

No näiteks veel

Et mu teadvusesse näiteks ka kunagi varem pole jõudnud, kui palju on nägusid. Inimesi on terve hulk, aga veel rohkem on nägusid, sest igaühel on neid mitu. On inimesi, kes kannavad üht nägu aastaid. Muidugi see kulub, määrdub, läheb kortsu, venib välja, nõnda kui nahkkindad, mida on reisil kantud. Need on lihtsad, kokkuhoidlikud inimesed; nad ei vaheta nägu, nad ei lase seda isegi puhastada. See olevat hea küll, väidavad nad, ja kes võiks neile vastupidist tõestada. Nüüd tekib tõepoolest küsimus, et kui neil on mitu nägu, mida nad siis ülejäänutega teevad. Nad hoiavad need alles. Nende lapsed peavad neid kandma. Aga tuleb ka ette, et nende koerad käivad nende näoga väljas. Miks ka mitte? Nägu on nägu.

Teised jälle vahetavad nägusid kohutavalt kiiresti, järjepanu, ja kannavad ära. Neile näib algul, nagu jätkuks neid igavesti, aga vaevalt on nad nelikümmend täis, kui juba ongi viimane käes. Selles on muidugi oma traagika. Nad ei ole harjunud nägusid hoidma, nende viimane on nädalaga läbi, auke täis ja mõnest kohast õhuke nagu paber, ja siis ilmub järk-järgult nähtavale alus, mitte-nägu, ja nad käivad sellega ringi.

*

Praegu, kui nii paljud asjad muutuvad, tahavad nemadki teiseks saada. Nad on juba loobumas iseendast ja peaaegu juba mõtlevadki endast nii, nagu mehed neist isekeskis võiksid rääkida. Neile näib, et nad teevad edusamme. Nad on juba peaaegu veendunud selles, et otsitakse naudinguid, ikka uusi ja ikka suuremaid naudinguid; et elu selles seisnebki, kui ei taheta seda lasta tobedalt kaotsi minna. Nad on juba hakanud ringi vaatama, hakanud otsima; nemad, kelle tugevuseks on alati olnud, et nad lasid end leida.

Ma arvan, et see tuleb sellest, et nad on väsinud. Aastasadu on nad teinud armastuse tööd, on alati mänginud dialoogi mõlemaid osi. Sest mees ainult kordas järele ja tegi sedagi halvasti. Ja tegi neile selgeksõppimise raskeks oma hajameelsuse ja hooletuse ja armukadedusega, mis on samuti omamoodi hooletus. Aga nad pidasid vastu päeval ja ööl ja kasvasid armastuses ja kannatuses. Ja lõputu häda sunnil tulid neist võimsad armastajad, kes meest hüüdes ulatusid temast üle; kes temast välja kasvasid, kui ta enam tagasi ei tulnud, nagu Gaspara Stampa või portugallanna, kes ei loobunud enne, kui nende piinast oli saanud karm, jäine suursugusus, mida enam miski ei peatanud. Me teame neist, nii ühest kui ka teisest, kuna on olemas kirjad, mis otsekui ime läbi on säilinud, või raamatud süüdistavate või kaeblevate luuletustega, või pildid, mis meid vaatavad mõnes galeriis läbi nutu, mis maalikunstnikul õnnestus jäädvustada, kuna ta ei teadnud, mis see on. Aga palju rohkem on olnud neid, lugematul hulgal, kes oma kirjad ära põletasid, ja neid, kellel enam jõudu polnud kirjutada. Vanad naised, kes olid kalestunud, sügaval sisemuses oivaline tuum, mida nad varjasid. Vormitud, paksuks läinud naised, kes läksid paksuks kurnatusest´, kes väliselt lasid end paista meestega sarnastena ja kes sisemuses olid neist täiesti erinevad, seal kus oli teinud tööd nende armastus, pimedas. Sünnitajad, kes enam sünnitada ei jaksanud, ja kui nad lõpuks kaheksandal sünnitusel surid, siis oli nende liigutustes kergus nagu tütarlastel, kes rõõmuga armastust ootasid. Ja nood, kes pidasid vastu märatsejate ja joodikute kõrval, kuna olid leidnud vahendi, kuidas olla iseendas nendest nii kaugel kui üldse võimalik; ja kui nad inimeste hulka tulid, ei suutnud nad seda tagasi hoida ja nad särasid, nagu käiksid nad läbi üksnes õndsatega. Kes oskab seda öelda, kui palju neid oli ja kes nad olid. Otsekui hävitanuks nad juba ette sõnad, millega neid võidaks kirjeldada.

Aga praegu, kui paljud asjad on teiseks saamas, kas ei ole nüüd meie käes kord muutuda. Kas me ei võiks proovida end pisut arendada ja tasapisi enda peale võtta oma osa armastuse tööst, vähehaaval? Meid on säästetud kogu sellest vaevast ja nõnda on see meil libisenud meelelahutuste hulka, nii  nagu mõnikord satub lapse mänguasjade kasti tükk ehtsat pitsi, ja see meeldib talle ja siis enam ei meeldi ja lõpuks vedeleb see seal katkiste ja tükkideks lammutatud asjade hulgas, halvem kui kõik muu. Kergelt saadud naudingud on meid rikkunud nagu kõiki diletante ja me jätame mulje meisterlikkusest. Aga kui põlgaksime ära oma saavutused, kui hakkaksime päris otsast peale õppima armastusetööd, mis on alati meie eest ära tehtud? Mis oleks, kui hakkaksime algajaiks, nüüd, kui paljud asjad on muutumas?

*
Pole tõsi, et tahaksin end nendest eristada, kuna käin ringi paremates riietes, mis algusest peale on minu omad, ja panen rõhku sellele, et kusagil elada.

*

Lehitsege oma päevikuid eestpoolt. Kas te ei leia, et kevade paiku oli alati aeg, mil puhkev aasta tabas teid kui etteheide? Teis oli tahtmine olla rõõmus, ja ometigi, kui astusite välja avarusse, siis tekkis seal õhus mingi võõrastus ja te muutusite edasiminekul ebakindlaks nagu laevalael. Aed alustas; teie aga (see see on), teie tõite kaasa talve ja möödunud aasta; teie jaoks oli see parimal juhul vaid jätkamine. Sellal kui te ootasite, et teie hing hakkaks osalema, tundsite korraga raskust ihuliikmetes ja teie avatud eelaimdusesse tungis midagi haigeksjäämise võimaluse taolist. Te panite selle oma liiga kerge riietuse süüks, võtsite salli ümber ja jooksite alleed mööda kuni lõpuni välja: ja siis seisite peksleva südamega laial ringteel, kindla otsusega olla kõige sellega üks. Aga lind rõkatas ja oli üksi ja salgas teid maha. Ah, kas oleksite pidanud surema siis?

Võib-olla. Võib-olla on see uudis, et me selle üle elame: aasta ja armastuse. Õied ja viljad on küpsed, kui nad maha kukuvad; loomad tunnevad end ja heidavad ühte ja on rahul. Meie aga, kes me oleme Jumala ette võtnud, meie ei saa omadega hakkama, lükkame oma loomuse vajadusi endast eemale, me vajame veel aega. 

Võtke heaks. Ja siis selle Kristel Algvere raamatu lugesin lihtsalt ühel hommikul Tartus läbi. Sobis täpselt ja tegi vaikselt rõõmsaks. Mõtlesin lugedes, et näe, üks rõõmsalt vaikne hääl. Ei ole pretensioonikas, ei karju üle, aga pole selline allasurutult või passiivagressiivselt vaikne. Teab, mis mõtleb. Tore. Ilus vaadata. Sobiks ka vanaemale kinkida (kleeps kaanele raamatupoes). Päris kõik luuletused ei olnud  huvitavad, mõni ei teinud nagu väga midagi seekordsel lugemisel, sel hetkel, eks ole, sellest ei saa üldistada. Aga needki võisid seal raamatus väga hästi olla, ei teinud olemist pahaks ka. Ja teised jälle olid huvitavad, tegid midagi head küll.

[...]
mõtted on nagu väikesed lapsed
kes tahavad, et elu põnev oleks
võiks ju olla mõttelasteaedu
kuhu neid teinekord viia
teiste mõttelastega mängima
päris elust jalust ära
[...]

*

VÕSA JA TOLM

elu on rohimine ja koristamine
vähemalt mõnel inimesel
siis on teistsuguseid inimesi
kelle jaoks elu on võsa ja tolm
oo jaa, võsa ja tolm!

puhusin raamatult tolmu - seda oli
ragistasin kummargil võsas
nagu väle ja erk metsloom
trampisin ülaseid sodiks
astusin kummikutega solgikraavi
ja üks kummik oli korraga vett täis

aga minul nägu naerul

  No tore ju.