24.10.16

näe süttib ikka veel

kempsus on see Sirp lahti, kus Blackburn küsib "Mis on tõde" ja vaatab mind läbi paberirulli pappsüdamiku.
ei tea, kas sellest tõukudes, otseselt igatahes mitte, taipasin järsku, mis on üks asi (muuhulgas?), milleks luulet vaja läheb (no võib-olla proosat ka): selleks, et öelda asju, mis on suurest ütlemisest juustuks muutunud, nii et poleks juust.
(ja et ma ise pole selleks piisavalt julge.)
(see oli tõehetk küll.)

21.10.16

Mitmiktaju ummistus

on see, kui köögikubu undab nii kõvasti, et söögi maitset pole tunda.

10.10.16

eluloolised küsimused

"Kas Alliksaar oli siis metsavend või?"
"No minu meelest ta juba tüübilt pole metsavend, ma ei kujuta teda küll ette... Võib-olla varjas end kuskil, aga metsavendlus on ikka midagi muud."
"Aga igal pool kirjutatakse, et oli...?"
Hiljem:
"Haa, no vot, Merilai kirjutab:
Juba enne vangistamist metsavendles ta Läänemaal koos kahe teise luulesõbraga -- Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega."
"No metsavendlemas kahe luulesõbraga kujutan ma teda küll täpselt ette."

Jürissaar kirjutab muidu, et temal ja Sepal käis ta tõepoolest punkris külas ja nimelt külas. Luulesõprade metsavendlemine nägi välja selline:
Ja nii ta hakkaski meid külastama regulaarselt ja need päevad ja nädalad olid meie kolme õnnelikud loomepäevad -- Rein kirjutas romaani, Artur luulet ja mina muusikat. Arturi külaskäigud Lõhmussillale olidki vaid külas käigud. Viibis vahest ka paar nädalat, mõnikord nädala ja ka kolm päeva. Kuulu järgi ta rahutu vaim kandis teda kõikjale me maal.
[...]
Nojah: ja siis kirjutasime me kolmekesi ooperi!

Ühevaatuseline lühiooper "LÕHMUSSILLA"

Libretto - Rein Sepp
Aariate tekstid - Artur Alliksaar
Muusika: Ottniell Jürissaar

[...]

Niisiis, läks aega mis ta läks, aga asja sai. Meile tundus, et see kehval mullal sooäärne talu oli nagu toonase sõjajärgse Maarjamaa vasturinde sümbol. [...]
Aga: esietenduse jaoks toodi peremehe õe poolt nende esiisade vana jalgpedaalidega harmoonium Lõhmussillale, mis asendas ooperi orkestrit, mistõttu selle ooperi etendamine muutus erakordselt pidulikuks sündmuseks.
Peretuppa kogunes kuulajaskond: peale oma talu rahva olid tulnud ooperit kuulama ka sugulased ja usaldusväärsed naabrid -- kokku nii umbes paarkümmend teatrisõpra. Etendusel oli ka üks unikaalne omapära: kuna härrased Rein ja Artur ei pidanud lauluviisi ilma pudelita, said nad osaleda vaid retsitatiivide ettekandmisel ja mina, vaene mees, pidin laulma kõiki partiisid ihuüksinda. Etendus oli menukas. Meie kõik -- kolm asjameest -- käisime kolm korda kummardamas ja pidasime siis koos publikuga korralikku koduõllepidu koiduni.
Niipalju siis ühest surnult sündinud ooperist, mida etendati vaid üksainus kord. Sellest unikaalsest loomistööst pole säilinud ainsamatki nooti ega kirjarida.

8.10.16

Amatöörtoimetaja suurushullustus

Mingitel õndsatel toimetamishetkedel on selline tore tunne, et ma oskan (eesti) keelega ümber käia nii nagu mõned inimesed kangaga või taimedega, saviga või pärmitaignaga või, ee [mõtleb välja midagi maskuliinset, mörinal:] karburaatoritega. Et puudutad ja teed pussaläinud töö õigeks, silud piruka või poti ilusaks, potilill kosub, mootor nurrub. Et materjal kuuletub. See tunne on, jah, vahepeal. Mitte näiteks siis, kui toimetad kellegi endast targema teksti või, hoidku, ise midagi kirjutad, näiteks õppejõule kirja (tegin (esimest korda pärast algkooli?) tahtmatu KOMAVEA).
Ja ei, see pole see tunne, et liigutan võlukeppi ja ükssarvik kappab üle vikerkaare udupärlites metsa kohal. Seda on vahel lugedes tunda, et keegi niimoodi lauset teha oskab. Mina üldiselt mitte, v.a mingites joovastustes või kellegi teise poeetilise keelekasutaja võnkesagedusele tahtmatult ümber lülitudes, aga pärast on sel juhul tavaliselt natuke veider enda juttu lugeda. Mul on (neil headel toimetamishetkedel) rohkem selline praktilise vilumuse tunne. Näen kedagi armsalt ja püüdlikult lausega pusserdamas, silitan korraks käega üle, öeldis läheb õigesse kohta, pistan koma sinna, kus ta käib, vaata kui kena siis, nüüd läheb pirukas ahju.

7.10.16

paremad (luulet)ajad Vargamäel

Mõtlesin korraks (toimetamise käigus tekkinud väikeses protektsionismipuhangus), kas Talviku tiitli -- Habsburg -- mainimine ingliskeelses, ingliskeelsele maailmale suunatud tekstis oleks sama kohtlane-kolkalik kui Promenaadi tänava tituleerimine "Tartu Broadwayks" (mida, tuleb täheldada, ei ole Kaubahalli ajalugu tutvustavas ingliskeelses tekstis tehtud. Eesti keeles on ja see ei tundu nii väga suurustlev, inglise keeles oleks see pisut piinlik).

Ei oleks. Kuigi ega sest aru vast saadaks.

Parrest idealiseerib (mitte erinevalt minust):
Ühelgi juhul ei tundu tõsi olevat, et sellest on juba oma paarkümmend aastat ja rohkem, kui Heiti Talvik resideeris Tuglaste väikese maja väikeses ärklitoas Tallinna tänaval. [...] Igatahes, Talvik mitte ei "elanud" ega "elutsenud" ega ammugi mitte ei "elunenud" seal, vaid sobivaim on just öelda: resideeris. Ei olnud ka sobiv nimetada teda Heitiks, isegi mitte Talvikuks, vaid sõbrad hüüdsid teda lühidalt ja karmi asjalikkusega toonis: Habsburg. See kõlas rohkem Hapsburg ta enda suus. Ei olnud meil vajagi lisada, et prints või nii.
Kes nüüd hilisemate generatsioonide liikmeist või muidu asjatundmatuist arvaks, et Talvikut hakati vanade Austria ja Saksa rahve püha Rooma riigi keisrite ning Hispaania kuningate nimega nimetama tema kõrgi või kuidagi silmatorkava käitumise pärast, see jällegi eksib. Niisuguste meeste hindamisel ja mõistmisel on eksitused täiesti inimlikud. Kui Talvik akadeemilise nooruse hulgas silma paistis, siis just oma põhimõttelise ja sissesündinud püüdega mitte silma paista, oma lõpmatu heatahtlikkusega ja koomilisuseni küündiva viisakusega. [...]
Niisiis oligi Heiti Talvik ilmne prints, vaimulaadi esindaja eesti Parnassil, kus muidu on enamasti silma paistnud vaid energiline trügimine ja konjunktuuri kasutamise oskus või siis solvunud suuruse mängimine.
[...]
On tõsiselt kahju, et neid isesuguseid meeleolusid ja mõtteharrastusi, mida oli Talviku tuba täis ta noorpoeedi-aastail, ei saa enam kuski järele teha inimestele õpetuseks. 
[...] 
Igal juhul meie Talvikuga oma päevi Kuperjanovi partisanide pataljonis ei kahetsenud. Üks ülevamaid juhtumeid seal oli see, kui haritlasrühm löödi esimest korda oma uutes mundrites ja täies hiilguses ülevaatuseks rivvi. Kes vaatas aga kapten Vasele otsa särgiväel, trakside rippudes seljataga ja mingi vana tekk üle käe? See oli esimese kompanii esimese rühma esimese jao esimene reamees Heiti von Habsburg. Kapteni tuju oli ülev kogu päev pärast seda.

1.10.16

meeleolud Tammelinnas

"Mis puu see seal on? Ah kastan? Tõesti? Ta on nii täis... ma vaatasin kaugelt, et õunapuu. Eks ta vist on siin teiste puude varjus kasvand, et tal võra kah selline on. Jah, õunu on sel aastal ka ikka väga palju. Kui ma hommikul bussiga sõitsin, siis vaatasin, inimesed olid igal pool pannud tee äärde tooli ja kastiga õunad peale. Ja neid on ikka ka, kes võtavad. Need on ikka puhtad ju, ma arvan, mitte kuskil tänava ääres kasvatatud? Jah, ei tea, mis aasta see küll selline on, õunu ei jõua keegi ära korjata, marju oli ka nii palju, kas ikka sõda tuleb?"

mitteenesestmõistetavused

"Mul kasuvanaisa oli siin Hiiumaal erusõjaväelane, tema sai ükskord kaheksakümnendate alguses banaane osta. Täiesti rohelised olid... me sõime ja kiitsime, aga maitsesid ikka õudselt!"
"Mul tuleb nüüd meelde, meil oli seitsmendas või kaheksandas klassis Moskva-ekskursioon... ei, see oli ikka Leningrad, sest mul jäigi Ermitaažis käimata, poolel klassil jäi käimata, sest keegi müüs tänava peal banaane! Kujuta ette, terve suure pundi banaane said osta tänavalt. Seal vist oli mingi piirang ka, kui palju üks inimene osta sai. Seisime seal riburadapidi järjekorras."
"Ma mäletan, kui ma esimest korda Soome sain, seal jättis mulle kõige suurema mulje puuviljalett. Seal oli ikka... apelsine, ananasse, viinamarju, õunu... see oli nagu muinasjutt. Eestis polnud sel ajal isegi sellist asja nagu puuviljalett."
"Olid need kauplused, mille nimi oli "puu- ja köögiviljad". Aga seal olid ikka ainult kapsad ja kaalikad. Sügisel olid õunad ka. Aga ma olin vist kuskil kuue-seitsmene, kui mu tädi käis Sotšis ja tõi sealt sellise korvitäie, mul on see korv siiamaani alles, seal oli igasugu puuvilju, aga ma mäletan siiamaani neid virsikuid. Need virsikud olid sellised... No ma ei tea, kaua sealt sõidab rongiga, päris pikk tee on, pooltoorelt võib-olla pandi sinna korvi, aga kohale jõudes olid nii küpsed... et ma siiamaani mäletan neid virsikuid."
"Mul isa oli vana purjetaja, nii et olümpiaregati ajal talle pakuti sellist tööd, et ta oli kuskil kruiisilaeva peal ja kommenteeris võistlusi. Nii et ta oli ka nagu seal olümpias osaline ja sai... võib-olla sai osta neid asju, mis olid sinna välismaalaste jaoks toodud. Ta tõi neid Marli mahla pakke... ma mäletan, me pesime need korralikult puhtaks ja hoidsime alles. Mahl ise oli päris jube."
"Meil olid, mingi sugulane tõi kuskilt välismaalt selliseid mangomahla pakke. Ei, purgid olid, sellised peenikesed, nagu Red Bull. Mulle ka see üldse ei maitsend, aga purgid pesime ära ja mitu aastat seisid puhvetkapis klaaside juures.
Ja naabril oli õde Rootsis, tema saatis siis talle pakke, vahel pakkus ta meile ka komme. Ükskord olid lagritsakommid, siis ma olin küll pettunud, aga hambad ristis sõin ära, välismaa kommid ju! Aga see õde saatis talle ju igasugu riideid ka, neid ta muidugi, tal oli omal mitu last, kommi ta mõnikord andis meile ka, aga ega ta meile neid riideid ei andnud, aga neid meile näidati! Ja see teksaseelik... ma oleks oma hinge ära andnud, et seda endale saada! Aga ükskord käisime nende pool saunas ja õde oli talle saatnud Head and Shouldersi pudeli, peale oli silt kleebitud: "PEAPESUKS". Et äkki me siin, matsid, poleks muidu aru saanud, šampoon, misasja. Seal oli see palsam siis ka sees, me polnud siin mingist palsamist kuulnudki! Ma seal saunas salaja pesin siis naabrimuti šampooniga pead ja millised mu juuksed pärast olid! Ma ei pesnud pärast mitu nädalat vist pead. Järgmisel päeval läksin kooli, nii uhke olin..."
"Aga jah, vaata kui lihtne oli nõuka ajal õnnelik olla."