Mingitel õndsatel toimetamishetkedel on selline tore tunne, et ma oskan (eesti) keelega ümber käia nii nagu mõned inimesed kangaga või taimedega, saviga või pärmitaignaga või, ee [mõtleb välja midagi maskuliinset, mörinal:] karburaatoritega. Et puudutad ja teed pussaläinud töö õigeks, silud piruka või poti ilusaks, potilill kosub, mootor nurrub. Et materjal kuuletub. See tunne on, jah, vahepeal. Mitte näiteks siis, kui toimetad kellegi endast targema teksti või, hoidku, ise midagi kirjutad, näiteks õppejõule kirja (tegin (esimest korda pärast algkooli?) tahtmatu KOMAVEA).
Ja ei, see pole see tunne, et liigutan võlukeppi ja ükssarvik kappab üle vikerkaare udupärlites metsa kohal. Seda on vahel lugedes tunda, et keegi niimoodi lauset teha oskab. Mina üldiselt mitte, v.a mingites joovastustes või kellegi teise poeetilise keelekasutaja võnkesagedusele tahtmatult ümber lülitudes, aga pärast on sel juhul tavaliselt natuke veider enda juttu lugeda. Mul on (neil headel toimetamishetkedel) rohkem selline praktilise vilumuse tunne. Näen kedagi armsalt ja püüdlikult lausega pusserdamas, silitan korraks käega üle, öeldis läheb õigesse kohta, pistan koma sinna, kus ta käib, vaata kui kena siis, nüüd läheb pirukas ahju.
No comments:
Post a Comment