Mõtlesin korraks (toimetamise käigus tekkinud väikeses protektsionismipuhangus), kas Talviku tiitli -- Habsburg -- mainimine ingliskeelses, ingliskeelsele maailmale suunatud tekstis oleks sama kohtlane-kolkalik kui Promenaadi tänava tituleerimine "Tartu Broadwayks" (mida, tuleb täheldada, ei ole Kaubahalli ajalugu tutvustavas ingliskeelses tekstis tehtud. Eesti keeles on ja see ei tundu nii väga suurustlev, inglise keeles oleks see pisut piinlik).
Ei oleks. Kuigi ega sest aru vast saadaks.
Parrest idealiseerib (mitte erinevalt minust):
Ühelgi juhul ei tundu tõsi olevat, et sellest on juba oma paarkümmend aastat ja rohkem, kui Heiti Talvik resideeris Tuglaste väikese maja väikeses ärklitoas Tallinna tänaval. [...] Igatahes, Talvik mitte ei "elanud" ega "elutsenud" ega ammugi mitte ei "elunenud" seal, vaid sobivaim on just öelda: resideeris. Ei olnud ka sobiv nimetada teda Heitiks, isegi mitte Talvikuks, vaid sõbrad hüüdsid teda lühidalt ja karmi asjalikkusega toonis: Habsburg. See kõlas rohkem Hapsburg ta enda suus. Ei olnud meil vajagi lisada, et prints või nii.
Kes nüüd hilisemate generatsioonide liikmeist või muidu asjatundmatuist arvaks, et Talvikut hakati vanade Austria ja Saksa rahve püha Rooma riigi keisrite ning Hispaania kuningate nimega nimetama tema kõrgi või kuidagi silmatorkava käitumise pärast, see jällegi eksib. Niisuguste meeste hindamisel ja mõistmisel on eksitused täiesti inimlikud. Kui Talvik akadeemilise nooruse hulgas silma paistis, siis just oma põhimõttelise ja sissesündinud püüdega mitte silma paista, oma lõpmatu heatahtlikkusega ja koomilisuseni küündiva viisakusega. [...]
Niisiis oligi Heiti Talvik ilmne prints, vaimulaadi esindaja eesti Parnassil, kus muidu on enamasti silma paistnud vaid energiline trügimine ja konjunktuuri kasutamise oskus või siis solvunud suuruse mängimine.
[...]
On tõsiselt kahju, et neid isesuguseid meeleolusid ja mõtteharrastusi, mida oli Talviku tuba täis ta noorpoeedi-aastail, ei saa enam kuski järele teha inimestele õpetuseks.
[...]
Igal juhul meie Talvikuga oma päevi Kuperjanovi partisanide pataljonis ei kahetsenud. Üks ülevamaid juhtumeid seal oli see, kui haritlasrühm löödi esimest korda oma uutes mundrites ja täies hiilguses ülevaatuseks rivvi. Kes vaatas aga kapten Vasele otsa särgiväel, trakside rippudes seljataga ja mingi vana tekk üle käe? See oli esimese kompanii esimese rühma esimese jao esimene reamees Heiti von Habsburg. Kapteni tuju oli ülev kogu päev pärast seda.
No comments:
Post a Comment