tartu vesi

vedasin Annelinnast viimaseid raamatuid ja muid kodinaid. tuli meelde, kuidas ma seal esimest korda käisin, emakeeleolümpiaadi ajal vanaisa juures ööbimas. korter oli väike ja paksu raamatuvoodriga ja selles mälupildis intensiivselt pruun. pimedas peegeldas suur aken selle pruuni kahekordseks. vanaisa tegi mulle diivanile voodi üles, lükkas virna raamatuid ette, tegi teed ja andis suure šokolaaditahvli (ma ei mäleta, kas tal midagi muud ka seal süüa oli, võileiba vast ikka, või pirukaid (sest näiteks kartuleid koorima õppis ta alles möödunud sügisel suure maaleminekukihu ajel (kui ühtki naist polnud kaasa võtta, kes kooriks))) ja ma polnud kunagi varem näinud katlakivihelbeid niimoodi tassis ujumas.

võiks ju mõelda mitte nii, et igasse eluasemesse jääb minust tükike maha, vaid et igast eluasemest tuleb minuga tükike kaasa. "Ja kuna me elame mälestused endistest eluasemetest taas läbi unelustena, siis on need mineviku eluasemed meis hävimatud."

kevad ei tule ja tulla ei tohi

läksin vallikraavi tänavast alla ja korraga oli suur hirm sõja ees ja suur hirm kooli lõpetamise ees.
et Tartu poleks siis enam sama.

kuigi miski pole kunagi sama, ju

meeleolud Tammelinnas

"Mis puu see seal on? Ah kastan? Tõesti? Ta on nii täis... ma vaatasin kaugelt, et õunapuu. Eks ta vist on siin teiste puude varjus kasvand, et tal võra kah selline on. Jah, õunu on sel aastal ka ikka väga palju. Kui ma hommikul bussiga sõitsin, siis vaatasin, inimesed olid igal pool pannud tee äärde tooli ja kastiga õunad peale. Ja neid on ikka ka, kes võtavad. Need on ikka puhtad ju, ma arvan, mitte kuskil tänava ääres kasvatatud? Jah, ei tea, mis aasta see küll selline on, õunu ei jõua keegi ära korjata, marju oli ka nii palju, kas ikka sõda tuleb?"

Korjasin eile õhtul need raamatukaaned koos röövikuga hangest üles ja paigutasin väljasulanud mättale. Mingil põhjusel.
Röövik oli hommikul kadunud!
Muud ei midagi.

Mitte-eriti-aga-natuke-maagiline realism

Leidsin Toome nõlvalt hangest tumesinised kuldse ornamendiga (tugevate niiskuskahjustustega, lausa porised) raamatukaaned. Kaante vahel polnud raamatut. Oli heleroheline röövik.
Ma ei teagi mis siis.

paralleelmaailmad ja juhuse väikesed naljad

Antikvariaat Riia mäel.
Tere, ma tahaks neid Dostojevski "Sortside" köiteid vaadata.
Olge lahke.
 Kas.. muidu... ainult selle teise köite saaks ka osta? Või ikka ainult koos esimesega.

***maailmade hargnemine***

- Päris maailm (kevad 2013):
Eeei, me müüme ikka komplektis. Kesse muidu seda üksikut esimest osa tahab.
Ahah. Ma siis võtan mõlemad.

 - Unenäomaailm (poolteist aastat hiljem):
Antikvaar, kes on vahepeal märkamatult muutunud kahtlaselt Peter Pettigrew sarnaseks, läheneb pikki kollaseid küüsi klõbistades:
Ah et ainult teist köidet? Noh, tütarlaps, see läheb teile maksma teie hinge raskuse kuhja hõbedat.

***maailmade ühinemine***

Linnaraamatukogu mahakantud raamatute riiul.
Sirutan näpu.
Tõmban välja väikese valge raamatu.
"Valged ööd".

Mõtlesin, et mis see on: kogu aeg on uni, külm ja nälg.
Ah jaa.

soojussurma talumatu kergus

ma mõtlen jälle, et linnaraamatukogu üritustel peaks tihemini käima sisust täiesti sõltumata, lihtsalt selle rahva pärast, kes sinna ilmub. rõõmsavärvilised ja määramatut karva kampsunid, sakris habemed, psühhedeelse mustriga fliismütsid, lambavillaimitatsioonvestid, kammitud hõbelokid, triigitud siidpluusid, pressitud viigipüksid - kõik nad ilmuvad kuskilt korteritest või majaputkadest välja, saavad seal saalis kokku, mõned sahistavad, nahistavad ja kihistavad nagu kooliplikad 1. septembri klassijuhatajatunnis, kes terve suvevaheaja jooksul üksteist näinud pole, teised heidavad neile noomivaid pilke ja poleerivad prille, tädid ja onud võtavad lõpus sõna ja pistavad mõne vahele kah ("tellised lagunevad küll!"). raamatukogu kui kultuuriasutuse tänuväärsus lööb neil korril tõepoolest lausa hiilgama, inimesed on korraks üksindusest väljas ja Mikita "Lapsepõlve" parafraseerides, ruum on vaka all hoitud narratiivi pungil täis, kuhu näpu torkad, sealt kohe purskab. sealt purskab ka, kuhu näppu ei torkagi. juudid Tartu ülikoolis, laulukoorid, võru keel vahetunnis, EPA-tudengid, ülikoolileht, Juri Lotman ja tema müts, Leningradi intelligendid üldiselt ja mis kõik veel.
aga Mikita puhul on mind alati hämmastanud see rõõmus, peaaegu ülemeelik toon, millega ta võib rääkida väga kurba juttu, see muie, mitte kibestunud ja küüniline, vaid peaaegu buddhalik seismine iseenda seljataga. või natuke hoopis, nagu Galsworthy, "oma südame kuldpuuris"? ei tea, sisse ei näe. Kaplinski hääles polnud päris sellist lõbusust, küll aga teatav rõõmus kergus, kui nad rääkisid asjadest, millest viimasel ajal küll ka muidu ohtralt räägitakse, mispuhul pole paljuks peetav ka ahastav toon. et ega võru keelel ikka eriti lootust ei ole (noh, me, intelligendid, ikka kirjutame, aga...), 50 aastat tagasi, oleks siis veel... aga nojah, siis ei lubatud vahetunniski võro kiilt pruuki (selle peale psühhedeelse fliismütsiga naisterahvas eestreast sosistas: "mina rääkisin küll vahetunnis!"). et kuna Eesti on rahvuslusest ja avatusest kui kahest kokusobitamatust väärtusest valinud teise (kuigi põhiseaduse preambul kõlab, nagu oleks siia reservaat asutatud), siis selle avatuse tulemus on, et maalt lahkuvad kõigepealt ajud, siis käed... "ja praegu on jäänud mingi torso, mis hoiab varvastega pankrannikust kinni". ja kui rahvuse aluseks on see, et omavahel suheldakse rohkem kui teistega, siis mis juhtub, kui rahvuse kandev osa hakkab suhtlema rohkem üle maailma läbi interneti teistega kui omavahel? ei tea, mis saab... eh, jah. naeratus. Kaplinskil on väga kena naeratus.
ei noh, see kõik on ju vana asi: või siiski, Sysiphos, sul kahju tühjast tööst? need päevad otsas on. nüüd tunne rõõmu ööst. ei lähe meie vagusalt sinna lahkesse öösse. janiiedasi. aga öö tuleb ikkagi ja minul on külmavärinad, kui ma kuulen tarku inimesi kõnelemas nostalgiaga käesoleva vastu.
ah, ja Kaplinski rääkis ka juudi legendist, et jumal tegi maailma loomisel kaheksa katset, esimesed seitse käkerdas kohe kokku kui nurjunud, viimasest sai praegune (või esimesed kaheksa, mis juhul praegune on üheksas - Kaplinski ei mäletanud, aga võimalik, et jumal ise kah ei mäletanud). selle viimase puhul sai taevataat kah mõne aja pärast aru, et üritus läks nihu, aga seda on juba raskem prügikasti toppida, nii et meil lastakse hävida "nii nagu astrofüüsikud seda ennustavad".
kuid vägitöö on leina naerdes kanda
kuid vägitöö
on - vilistades käia Lethe randa
kui langeb öö

ega tegelikult nii masendav ei olnud. pealekauba sai näpunäiteid soomeugriliste sõnade leiutamiseks (vastavalt Kaplinski maitsele siis, ja mitte keelefuturistide omale): eesti keeles mäel on selg, jalg ja rind; jõel on suu, maal on nina ja selliseid somaatilisi metafoore tuleks julgemalt ekspluateerida. mis tarindid ja taristud! "võtame mingi... sääre või... kanna!"