24.5.18

täienduseks

Ah jaa, seda tahtsin veel ka kirjutada, et eelmisel nädalal helistas vanaema mulle üheainsa väga tähtsa uudise edastamiseks: "Tead, see suur valge sirel siin platsi peal maja ees, tead, eks, see nüüd õitseb! See mis mul siin magamistoa akna taga on, see veel ei õitse, ta on natuke hilisem. Aga no kogu alev on nüüd sirelilõhna täis! See on kohe selline... uimastav!"
Jah.
Ja ma arvan, et kunagi kirjutan ma aprillikuu raamatutest ka, aga kõigepealt on vaja natuke teistsuguseid raamatuid "pidada". Armas Maksuamet. Kuidas teil läheb, kas ilm on ilus? Mulle meeldivad luuletused, lilled ja siilid. Matemaatikas olid mul viied, aga korda hoida ma ei oska ja tolmulappisid kardan. Mul on üks selline sahtel, kuhu ma tähtsad paberid tavaliselt panen, aga vahel vist unustan panna ka. Sellepärast pean käesolevaga teatama, et ma olen kuus ja pool tšekki 2017. aasta väljaminekute kohta ära kaotanud. Kui ma tahaksin rahapesu korraldada, siis ma ei teeks seda kolme euro kaupa, saate ju aru? Head kevadet *kaob kasteheina*

22.5.18

sosipuu

vanaisa: jah, seal linnas hakkab ikka see jutt peale, et kehv on olla, tuleb minna maale puid lõhkuma. mul on selline teooria ka. et oma alumist... kondistikku ma kõndimisega liigutan. Aga ülakehal pole linnas mingit tegevust!

*

vanaisa: ei tea, millal need naabrid meid kohtusse kaebavad... ma seal maja ees juurisin kunagi seda sosipuuhekki ja viskasin neid juurikaid võib-olla siin üle aia. (viipab käega kiviaia taguse enelasevõsa poole) nii et see on siin kõik minu tegu! 





vanaema oma sünnipäeval:
(et kuidas tema lapsepõlves sünnipäeva tähistati): ma ei mäleta midagi! no Raivol [naabripoisil ja eluaegsel sõbral] oli minust üks päev hiljem sünnipäev, võib-olla meil siis koos tähistati natuke. aga mingit suurt sünnipäeva lastekarjaga ei olnud küll. ma ei mäleta ühtegi sünnipäeva, isegi kahekümnendat mitte. ega siis ka polnud mingit suurt... just sel ajal oli vanaisa haiglas ja suremas. ta ikka palus mind, et... (pehme, kurva väsinud häälega): pai laps, tee mulle rohtu, mis mind terveks teeks.

17.5.18

elamine maine

Ei tea, kas minus ärkas esiemade vaim või sai määravaks soov läbi akna paremini õunapuu õitsemist näha, igatahes jõudsin ma täiskasvanuelu sellesse etappi, mida märgib iseseisvalt ja omal algatusel akna (või, ütleme, 2/3 aknast) ära pesemine. Kodukeemia aset täitis kiiresti halliks värvunud kraanivesi sortsu äädikaga (siis ei pidavat triipe jääma -- nojah?) ja töövahendiks kraanikausi alt leitud lapid. Nüüd võin ma kõigi teiega, armsad lugejad, jagada rahuldustpakkuva aknapesu saladust: jätke aken/aknad vähemalt kolmeks aastaks* pesemata, siis võite kindlad olla, et pärast pesemist paistab klaas rohkem läbi kui enne (vt ka "negentroopiline töö = ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse").
* juhul, kui aken avaneb mõõduka kuni suure liikluskoormusega tänava poole; selleks puhuks, kui aken vaatab õue poole või asub lausa maal, pole ma veel vajalikku alammäära tuvastanud

andestage mu pimestav fotograafia-alane osavus

Boonusena ka väike majapidamisnipp emalt:

 - seal Sõru puurkaevuvees on ikka mingit sodi.
 - no sellepärast tulebki sellest tehtud teed vahukoorega juua. [pöördub kaamera poole, saatejuhilikul häälel]: serveerige hägune vesi alati läbipaistmatute jookidena!
 

---


Kui on juba koduperenaise-veerg, siis olgu ka ilu- ja moelehekülg:

- [vaatab peeglisse] mul on praegu Gogoli soeng. kui välja kasvab, siis muutub jälle Kristjan Jaak Petersoniks.
- mõtle, kui oleks selline kirjanduslik juuksur. mida teile täna: Puškin? Lermontov?
- Koidula!
- või hoopis... Foucault!!!? oi-oi.