Must muinasjutt

See on vist teine selle aasta LR-idest, mille ma olen korralikult otsast otsani läbi lugenud, teised ma tassin alati laiali, lõpuks jõuavad nad voodisse, kukuvad kandle alla ja vajuvad unustusse. Aga selle Ollikaineniga oli tunne, et tuleb kiiresti läbi lugeda, siis äkki ei jää see süngus nii hirmsasti kummitama. Võtaksin raamatu kokku kahe lausega: 1) soomeugrilane jääb ikka paganaks; 2) mees olla on ikka raske. Nagu ikka sellised tegelased, ajavad nad vihale ja tekitavad kaastunnet korraga. Nii abitud, nii õrnad, nii vastutustundetud, need "ehmunud väikese poisi silmadega vanamehed". Naised on ainult mingid erutavad varjud taustal, toimivad mingi läbipaistmatu mehhanismiga. Kõik on üsna pime ja märg pluss päikeselised lapsepõlvemälestused, mida varjutab mäletajate teadvuses järgnev duum ja üleüldine allakäik, ja selle peal on aeg-ajalt mingit ehmatavat lüürikat, mis mõjub natuke nagu "kevadlillede"-lõhnaline õhuvärskendaja kuivkäimlas. Ma ei teagi, kas just halvas mõttes (ega samas ka, missugune see hea mõte oleks).

"Kase võra lõi päikesevalguse katki nagu klaasanuma, killud vajusid valguslaikudena üle mänguväljaku, kiigele ja liivakasti. Pingi seljatoele maandus liblikas. Tema tiibade värvid olid liiga ilusad, et neid mitte puudutada, napsasin liblika sõrmede vahele ja tõstsin silmade ette. Ta vehkis hädas teise tiivaga. Panin ta maha, aga lendu ta enam ei tõusnud."
[*lugeja: lollakas! ise oled täiskasvand inimene.]

"Papa vaatab korraks isa naljakalt altkulmu, aga keskendub siis pääsukestele.
"See on täitsa nagu tants."
"Tuleks nende pesad ära hävitada," ütleb isa.
"Ei tea mispärast?"
"No pasandavad seina täis."
"Pasandagu. Pesi ei puutu," teatab papa.
Isa turtsatab ja läheb sauna tagasi.
"Seal [sõjas] ma nägin, et inimene oskab halb olla, kui tahab. Aga vaata neid linde, kuidas nad tantsivad."
"Kas inimene oskab papa meelest üldse hea ka olla? Need pääsukesed, muide, peavad jahti."
"See on keerulisem, hea pärast peab pingutama. Ja küllap ma toitumisahelast ikka aru saan. Et ega need lõokesedki alati ainult mängi."
[sõjamälestus saksa reamehe pussitamisest]
Papa vaikib ja paistab nii, et ta ei mäleta enam, kas peaks hingama sisse või välja. Pääsuke vilksatab mööda ja papa saab jälle hingamise rütmi kätte. Ta vaatab mind ja naeratab kummaliselt hellalt.
[...]
"Aga seda tuleb vaadata kui tantsu. Looduses on nii palju ilu, kui ainult oskad õigesti vaadata."
Ma mõtlen, kas papa mõtleb pääsukesi või pussi südamesse torkamist samal ajal, kui härjapaarina viimasele valsile minnakse.
[ja siis saab isa südamerabanduse. *lugeja: oehh.*]

golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju? 

ja veel üks "kõige kurvem lause" Turgenevilt:

"Kui ootamatult! Mismoodi sa siia sattusid?" kordas ta, siblides mööda tuba nagu inimene, kes kujutleb, et tunneb rõõmu, ja katsub seda igati välja näidata.