Jeebus, kuidas mind häirib sõna 'patustama' kasutamine söömise tähenduses. "Üritan ikka tervislikult toituda, aga täna patustan oma 8-aastase poja küpsetatud koogiga," kirjutab (muidu kindlasti tore ja tubli) perearst. Poja küpsetatud koogiga. PATUSTAN. Issand halasta. Ja Erik Orgu (miks tal on minu aadress ja miks ta arvab, et ma tema reklaamkirju lugeda kavatsen) saadab mulle meili pealkirjaga "Kas ja kuidas patustada?" Lihtsalt. Mida. [palun hinnake mu vaevaga vaoshoitud kirjavahemärgikasutust]
Tõsi ta on, et 'patu' sõnal polegi nagu eesti kultuuris päris normaalset konteksti... kunagi tõdesime istusklemissalongis, et eesti kultuuris on väga tugev süü mõiste, aga pole eriti lunastuse mõistet, nii et põhimõtteliselt olla eestlane tähendabki olla igavesti süüdi ja igavesti teisi süüdistada. :) Aga 'patt' - keskmine eesti pagan ei kasuta seda iial muus tähenduses kui irooniliselt või siis dieedist rääkides. Ma arvan, et siin oleks materjali toredaks kultuurianalüüsiks, kui mul oleks enam mingeid kultuurianalüütilisi ambitsioone. Mis muud öelda kui tule taevas appi ja veel mõned religioosse taustaga hüüatused.
Showing posts with label jaburdus. Show all posts
Showing posts with label jaburdus. Show all posts
14.4.20
10.7.19
lüüriline iga
leidsin 2010. aasta 24. maisse dateeritud faili pealkirjaga "ilus luuletus jaa". noh, võib vist öelda, et midagi päris sellist ei ole ma ei enne ega pärast kirjutanud. oh seda teismelise-elu küll, või nagu öeldakse, "noorus on aeg".
ma tulen teatrist vaatan iseennast kõrvaltoh nurmenukud kullerkupud karukellakesedma surun hambad noorde kasetüvveneid pigistan, et voolaks kibe sappoh tulbid roosid kukerheinad mimoosidma armastan nii ennast et võiks tapp-a ennaston asfalt niiske läigib paistes kuuma viskun teele tule prügiautooo tule kiirelt magusvõigas surmhahahaarrrrrhahaaaarr njühhnjühnjühnjühhent viskumise käigus kerge muhu sain ma pähenüüd koju lähenvõtan hõbelusikaja hoolega end ravin et ei jääks mu sügavatest heitlustestei sinist plekki järeleei paiset.mind kahtlustavalt trammis seirab reisisaatja veelja näenäe juba jõuan koduukselemis kuldne kuma soe ja mõnus helkpoen ruttu nägupidi teki vaheleja topin näpud kõrva ärge tulgemind segama nüüd mõtted ja muud sääsedte pinin lõikab tüütul kombel ajjulöön vastu klaasi laiaks teideks tulge teine kordki läbinüüd ainult naeran iseennast loiultmhühühühühü
8.4.17
Põlenud mägi
Oehh. Ma pean endale ikka meenutama, et on olnud ka paar Vanemuise etendust, mille puhul ma pole mõelnud "issand, miks ma siia tulin" või "hea, et vähemalt pileti eest maksma ei pidanud". Draamaetendustest meenub vist ainult üks selline. Dramaturgia on pooletoobine, helikujundus pooletoobine, enamikul näitlejatest on sees mingi poos ja selline spetsiifiline näitlejaintonatsioon, seekord ei saanud tekstist ka aru (see segas päris põhjalikult), samas, EI OLE VAJA NII VALJUSTI KARJUDA, see pole mingi suvelavastus; aga ennekõike see dramaturgia, oh jah. Üllatusega tõden, et kujunduse kohta polegi mul midagi halba öelda, isegi päris tore oli see riiulitest mobiilne ehitis treppide ja lugemislavatsiga.
Iseenesest on ju tore, et tehakse lavastus raamatuarmastuse õhutamiseks ja raamatute kiitmiseks. Aga jah, mind ei veennud ja oli piinlik. Võib-olla ma olen liiga küüniline. Aga see meenutas neid tumblri-blogisid, kus on hästi palju ilusate retrofiltritega pilte raamaturiiulitest ja avatud raamatutest teetassi kõrval ja sügavamõttelisi tsitaate, ja mida siis raamatulugemise asemel lõputult rullitakse. (Kava oli nagu lõik sellisest tsitaadiblogist.) Selline raamatulugemise-esteetika. Eetika pool jäi väheke nõrgaks. Tegelased olid kuidagi lamedad: vanaisalikult näppuviibutav erudeeritud muhemees professor, täiesti ebausutava "olen-kogu-aeg-mölakas-ja-järsku-hakkan-võlumäge-lugema-ja-avastan-et-elus-on-enamat"-arenguhüppe sooritav projektijuht, sõjaväenaljade ja ausameelse harimatu jutu peale üles ehitatud erukapten, neiu ja noormees, kes mängisid oma minu jaoks üsna lootusetut suhet (mis lõpuks muidugi täiesti meelevaldselt häppilõppes) läbi tsitaatidega -- äge, eks ole, ainult et oleks siis kuulnud, mida nad ütlesid, ja oleks need tsitaadid, mida ma kuulsin, kuidagi seostatumad olnud. Ja mulle meeldivad tsitaadid, tõesti. Aga seal tundusid need liiga tihti nagu köögikombainist läbi lastud. Kui tsitaadi ära tunned, on enamasti veel valusam kuulata. Ja keset noorpaari tüli ingliskeelne feministlik tiraad, millest ka mina diktsiooni tõttu aru ei saanud, rääkimata 60+ publikust. Või oligi see kõik nii mõeldud, et vaataja saaks lihtsalt aru: ahhaa, tsiteerivad, järelikult haritud, lugenud inimesed? Mitte et mida siis täpselt ja kust siin mõttelõng läheb. Nagu geeniusetsevad geeniused filmides (te ei peagi aru saama, mida ta teeb, ta on lihtsalt teiesugustest keskpärasustest hästi palju targem). Kuigi Isabella tsitaadivormis mõttearendused oleksid võinud väga huvitavad olla, mängida välja seda vastuolu romantiku ja feministi vahel, mida ühes arvustuses kiideti (alatu desinformatsioon!!). Võib-olla oli see huvitav osa muidugi selles osas tekstist, millest ma aru ei saanud. Loomaarst Mari oli ainus tegelane, kelle kujutamine päris närvi ei ajanud -- peale hommikumantlis vanamehe, kes lihtsalt tukkus ja luges ega teinudki suud lahti; see vanamees oli tore.
Jah, need lamedad vastandused. Homo legens on välja suremas, nüüd on märgata hoopis teistsuguseks kasutuseks evolutsioneerunud pöialdega isendeid, oh neid tänapäeva kiirustavaid projekti-inimesi, elu mõtte üle nad ei arutle, tahavad kõik raamatud ära põletada, mis neist kasu on, "tõmba endale alla see raamat"; ja teiselt poolt professor, kes riiulite vahel jalutleb ja õõnsal häälel filosofeerib: "Mis on aeg? "Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu..."" Ja lõpuepistel raamatute vanadekodust, kus nad saaksid "segamatult narmendada" ja valgetes kinnastes töötajad loeksid neist vahetevahel ette ja ei paneks neid kunagi nägupidi padja peale... Tjah, võib-olla olen ma tõesti liiga küüniline. Kuigi samas ei usu ma, et niipea peaks palkama spetsiaalsed inimesed, kes üldse veel raamatuid avavad. Projektijuht tõdes ka lõpuks, et Eestis loetakse veel liiga palju, ei saa hääbuvate kommete toetamise tõukefondist raha vms. Höö-höö.
No ja nagu R ütles, piinlik on vaadata lugemist teesklevaid inimesi.
Ma olen ise ka üllatunud, et ma millestki nii halvasti kirjutan. :(
Siiski, üks hea nali oli ka: et raamatute peale hakatakse varsti samasuguseid silte kleepima nagu sigaretipakkidele: kõver kael, paksud prillid...
Lõpetuseks näide tegelaste teksti veenvusest:
Iseenesest on ju tore, et tehakse lavastus raamatuarmastuse õhutamiseks ja raamatute kiitmiseks. Aga jah, mind ei veennud ja oli piinlik. Võib-olla ma olen liiga küüniline. Aga see meenutas neid tumblri-blogisid, kus on hästi palju ilusate retrofiltritega pilte raamaturiiulitest ja avatud raamatutest teetassi kõrval ja sügavamõttelisi tsitaate, ja mida siis raamatulugemise asemel lõputult rullitakse. (Kava oli nagu lõik sellisest tsitaadiblogist.) Selline raamatulugemise-esteetika. Eetika pool jäi väheke nõrgaks. Tegelased olid kuidagi lamedad: vanaisalikult näppuviibutav erudeeritud muhemees professor, täiesti ebausutava "olen-kogu-aeg-mölakas-ja-järsku-hakkan-võlumäge-lugema-ja-avastan-et-elus-on-enamat"-arenguhüppe sooritav projektijuht, sõjaväenaljade ja ausameelse harimatu jutu peale üles ehitatud erukapten, neiu ja noormees, kes mängisid oma minu jaoks üsna lootusetut suhet (mis lõpuks muidugi täiesti meelevaldselt häppilõppes) läbi tsitaatidega -- äge, eks ole, ainult et oleks siis kuulnud, mida nad ütlesid, ja oleks need tsitaadid, mida ma kuulsin, kuidagi seostatumad olnud. Ja mulle meeldivad tsitaadid, tõesti. Aga seal tundusid need liiga tihti nagu köögikombainist läbi lastud. Kui tsitaadi ära tunned, on enamasti veel valusam kuulata. Ja keset noorpaari tüli ingliskeelne feministlik tiraad, millest ka mina diktsiooni tõttu aru ei saanud, rääkimata 60+ publikust. Või oligi see kõik nii mõeldud, et vaataja saaks lihtsalt aru: ahhaa, tsiteerivad, järelikult haritud, lugenud inimesed? Mitte et mida siis täpselt ja kust siin mõttelõng läheb. Nagu geeniusetsevad geeniused filmides (te ei peagi aru saama, mida ta teeb, ta on lihtsalt teiesugustest keskpärasustest hästi palju targem). Kuigi Isabella tsitaadivormis mõttearendused oleksid võinud väga huvitavad olla, mängida välja seda vastuolu romantiku ja feministi vahel, mida ühes arvustuses kiideti (alatu desinformatsioon!!). Võib-olla oli see huvitav osa muidugi selles osas tekstist, millest ma aru ei saanud. Loomaarst Mari oli ainus tegelane, kelle kujutamine päris närvi ei ajanud -- peale hommikumantlis vanamehe, kes lihtsalt tukkus ja luges ega teinudki suud lahti; see vanamees oli tore.
Jah, need lamedad vastandused. Homo legens on välja suremas, nüüd on märgata hoopis teistsuguseks kasutuseks evolutsioneerunud pöialdega isendeid, oh neid tänapäeva kiirustavaid projekti-inimesi, elu mõtte üle nad ei arutle, tahavad kõik raamatud ära põletada, mis neist kasu on, "tõmba endale alla see raamat"; ja teiselt poolt professor, kes riiulite vahel jalutleb ja õõnsal häälel filosofeerib: "Mis on aeg? "Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu..."" Ja lõpuepistel raamatute vanadekodust, kus nad saaksid "segamatult narmendada" ja valgetes kinnastes töötajad loeksid neist vahetevahel ette ja ei paneks neid kunagi nägupidi padja peale... Tjah, võib-olla olen ma tõesti liiga küüniline. Kuigi samas ei usu ma, et niipea peaks palkama spetsiaalsed inimesed, kes üldse veel raamatuid avavad. Projektijuht tõdes ka lõpuks, et Eestis loetakse veel liiga palju, ei saa hääbuvate kommete toetamise tõukefondist raha vms. Höö-höö.
No ja nagu R ütles, piinlik on vaadata lugemist teesklevaid inimesi.
Ma olen ise ka üllatunud, et ma millestki nii halvasti kirjutan. :(
Siiski, üks hea nali oli ka: et raamatute peale hakatakse varsti samasuguseid silte kleepima nagu sigaretipakkidele: kõver kael, paksud prillid...
Lõpetuseks näide tegelaste teksti veenvusest:
[ajab näpuga rida "Võlumäest]: ""Kes me oleme? Kus me oleme?" Ma polegi selle peale varem mõelnud!"
9.5.16
kuidas raamat üle elada
Viimasel ajal läheb lugemine justkui aina rohkem kahte lehte:
ühel pool tekstid, millele ma keskenduda ei suuda, nii et loen ühte ja sama lauset uuesti ja uuesti;
teisel pool need, mis mind niimoodi erutavad, et süda hakkab liiga kiiresti lööma, hingetõmbed muutuvad lühikeseks ja pinnapealseks ja ma ei saa edasi lugeda, vaid panen raamatu maha ja jõllitan kaugusesse;
osa teeb muidugi mõlemat (Musil näiteks).
Vanasti ma pigem kugistasin raamatuid, uputasin end kiire sukeldumisega sügavale sinna sisse ja siis tulin sama kiiresti pinnale, enamasti mingeid tuukrihaigusi kannatamata (v.a "Jane Eyre'i" puhul, mis oli võib-olla lihtsalt liiga paks ühe hommiku jaoks), et järgmisesse hüpata. Nüüd on sedasorti lugemist väheks jäänud, ehk ainult lasteraamatutega õnnestubki, mõne muuga veel ka, aga enam ei saa justkui nii sügavale.
Meelde ei jää nagu ka enam midagi. Jäävad mingid hägused muljed. Ainsad, mis jäävad teravalt, on mingid kujuteldamatu valu kohad. Nende ümber jääb meel keerutama, silmi kissitama, püüdma siiski ette kujutada, kartma, et see õnnestub, kartma, et ma saan kunagi päriselt teada, mis tunne see on, võbisema süü- ja õudusesegusest kergendusest, et ma veel ei tea, imestama, miks mind veel säästetud on. Need kustutavad kõik ülejäänu ära. Need ei pea olema mingid võikad ja detailsed kirjeldused (ehkki need teevad ka nii). Mida vihjelisem, seda jubedamgi, seda suurem lõks. Nii et ma ei mäleta neist tekstidest midagi muud kui neid kohti, ma ei oska neist tekstidest tervikuna midagi arvata, need ei jäta mulle mingit muljet väljaspool seda lugemistraumat. Näiteks sellised tekstid nagu Kalda "Jumalate aritmeetika", Pihelgase ja Kaldmaa kirjad"Kolmeteistkümnes kirjas" (ja mitu teist kirja sealt veel, kuigi nende peale ma ei mõtle enam nii palju), Lepiku kiri, kus mainitakse tuttavat, kellel "jalad ikka valutavad, sellest ajast saati" (koos Sirbi artikliga, kus on kritiseeritud, et teadmatumale lugejale pole seletatud, miks teatud ajast saati teatud inimestel jalad valutasid, aga pole sealgi seletatud), Piret Järvekülje mälestused (mis asju mu vanaemal küll riiulis on) "Korallid Emajões", "Pühapäevalaps", ja mingi raamat (krimka?), mille pealkirja ega autorit ma ei mäleta, kus kellelgi maksa muditi.
Nii et raamatutega tuleb olla ettevaatlik.
Või lugeda tuimestusega (?)
ühel pool tekstid, millele ma keskenduda ei suuda, nii et loen ühte ja sama lauset uuesti ja uuesti;
teisel pool need, mis mind niimoodi erutavad, et süda hakkab liiga kiiresti lööma, hingetõmbed muutuvad lühikeseks ja pinnapealseks ja ma ei saa edasi lugeda, vaid panen raamatu maha ja jõllitan kaugusesse;
osa teeb muidugi mõlemat (Musil näiteks).
Vanasti ma pigem kugistasin raamatuid, uputasin end kiire sukeldumisega sügavale sinna sisse ja siis tulin sama kiiresti pinnale, enamasti mingeid tuukrihaigusi kannatamata (v.a "Jane Eyre'i" puhul, mis oli võib-olla lihtsalt liiga paks ühe hommiku jaoks), et järgmisesse hüpata. Nüüd on sedasorti lugemist väheks jäänud, ehk ainult lasteraamatutega õnnestubki, mõne muuga veel ka, aga enam ei saa justkui nii sügavale.
Meelde ei jää nagu ka enam midagi. Jäävad mingid hägused muljed. Ainsad, mis jäävad teravalt, on mingid kujuteldamatu valu kohad. Nende ümber jääb meel keerutama, silmi kissitama, püüdma siiski ette kujutada, kartma, et see õnnestub, kartma, et ma saan kunagi päriselt teada, mis tunne see on, võbisema süü- ja õudusesegusest kergendusest, et ma veel ei tea, imestama, miks mind veel säästetud on. Need kustutavad kõik ülejäänu ära. Need ei pea olema mingid võikad ja detailsed kirjeldused (ehkki need teevad ka nii). Mida vihjelisem, seda jubedamgi, seda suurem lõks. Nii et ma ei mäleta neist tekstidest midagi muud kui neid kohti, ma ei oska neist tekstidest tervikuna midagi arvata, need ei jäta mulle mingit muljet väljaspool seda lugemistraumat. Näiteks sellised tekstid nagu Kalda "Jumalate aritmeetika", Pihelgase ja Kaldmaa kirjad"Kolmeteistkümnes kirjas" (ja mitu teist kirja sealt veel, kuigi nende peale ma ei mõtle enam nii palju), Lepiku kiri, kus mainitakse tuttavat, kellel "jalad ikka valutavad, sellest ajast saati" (koos Sirbi artikliga, kus on kritiseeritud, et teadmatumale lugejale pole seletatud, miks teatud ajast saati teatud inimestel jalad valutasid, aga pole sealgi seletatud), Piret Järvekülje mälestused (mis asju mu vanaemal küll riiulis on) "Korallid Emajões", "Pühapäevalaps", ja mingi raamat (krimka?), mille pealkirja ega autorit ma ei mäleta, kus kellelgi maksa muditi.
Nii et raamatutega tuleb olla ettevaatlik.
Või lugeda tuimestusega (?)
6.4.15
Tõlkisin teksti peibutushinnast ("Jaemüüja eeldab, et tüüpiline klient ostab peibutuskauba järele tulles samal poeskäigul ka teisi, suurema juurdehindlusega kaupu.") ja kirjutasin kogemata "peibutushing". See on nagu see Dostojevski mutike, kes sandile sibulavarre andis, ja kui Jeesus läheb mutikest sibulavart pidi üles sikutama, "päästab ta samal põrguskäigul ka teisi, suurema patukoormaga hingi". Noh, et "kui sai juba tuldud", teate küll.
Subscribe to:
Posts (Atom)