mida mu silmad peavad...

päeva valestilugemine:
"Patsutajat piinatakse põrgus ajaga"

(mida põrgut ma loen? - oma kunagist referaati Unduski "Maagilisest müstilisest keelest".)

Tatitopp taskupöhjas

Vahel asendab aju kuskil mõne sõna ära millegi rütmiliselt ja teatud määral ka foneetiliselt sarnasega ja ma ei saa sellest enne aru, kui välja ütlen. Tänane:

Heeringad valvavad talu,
üle ussaia vaatavad kopli.

Vanaisa helistas ja ütles, et tema isa, kes raamatuid armastas ja ka vanaisa raamatuid armastama õpetas, oleks kindlasti uhke, et tema lapselapsed ja lapselapselaps on... noh, humanitaarid. „Mina näitasin talle oma raamatuid küll ka, aga need olid füüsikaraamatud, need polnud ikka päris see.“

Mulle jõuab alles ajapikku kohale, kui ilus see on.

Vähemalt keegi on, kes ei mõtle, et ma oleks ju võinud oma eluga midagi targemat peale hakata, eks ole. See võtab ausalt öeldes hinge kinni. Ja mul hakkab piinlik, et ma oma... töösse (kuigi kas see on just seda nime väärt) nii.. kuidagi.. üleolevalt, peaaegu lausa põlglikult suhtun. Mina saan endale lubada ilukirjanduse tõlkimist. Miks peab olema selline neetud kaitserefleks, et jajaa, ma tean ise ka, et see on kõik mõttetu (ja) pask (see on termin, termin, intertekstuaalne), ühiskondlikult kasutu töö. Ach. Mis väärtused! Sihukese õõnestamisega ei saa mitte kuristikest sillad, vaid sildadest kuristikud.

Tahaks osata paremini armastada, seda ma jõuluööl proovisin paluda, kui olin juba kord kirikus ja puha, ja ega muud vist polegi mõtet paluda. Rahu maa peal inimestest hea meel.

mis koltub meis kui vana tapet

Ma kipun usukuulutajatega pikemalt vestlema jääma. Esiteks on tunnen ma neile natuke kaasa. Teisalt tunnen osalt siirast, osalt nõmedalt patroneerivat uudishimu. Kuidas inimene saab nii veendunud olla, et ta on ära tundnud universaalse tõe? Ah, mis tunne on küll nii lihtsate vastustega maailmas elada? Ah et sina oled rahu leidnud? Ah et sa tahad issanda rõõmusõnumit kuulutada? Jajaa, pole neilgi ju nii lihtne midagi, aga teate küll, valge habemega antropoloog eksotiseerib. (Ja kui ma niimoodi muigan, siis kas ma olen kuidagi parem neist, kes usukuulutajad lihtsalt kuu peale saadavad?) Osa sellest siiramast huvist on tahtmine nii tugeva ja kõhklematu usu toimimist inimelus teiste peal läbi katsuda. Ja just selliste... (oeh) keskmisemate inimeste näitel (aga eks nad olegi tihti kohe päris otsesõnu "inimesed tänavalt") -- selles mõttes, et ma saan paremini aru, kuidas toimib pühade hullude ja munkade-nunnade usk. Noh, igatsev ketser ja uhke askeet, see on ka iseasi. Aga Byatti "Children's Bookis" ei saa üks tegelane aru, kuidas inimesed saavad 1. pidada end kristlaseks, 2. lugeda sõnu "müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!", ja 3. elada oma hubast heakodanlikku elu üsna samamoodi edasi nagu enne. Mul tekib vahel mõneti sarnane lühis. Siin on vist jälle see mõõdukuse voorus mängus, mida ma hästi ei taba. Tundub, et peaks kui juba, siis juba!

Nojah, kui sa oled tõesti kindel, et sulle on ilmutatud rahu, õnne ja lunastuse saladus, siis loomulikult ei olegi teist valikut kui üritada seda kinkida mossis eesti inimestele poristes parkides või hämarates trepikodades. Sinu moraalne kohus on ju ka neile see võimalus anda. Selles mõttes ei saa neile ju neid kohmakaid jutuajamisi pahaks panna. Aga alati ei ole aega ja tahtmist. Oli periood, kui ma kasutasin peletustaktikana katoliku koolile viitamist. (Üldse oli mul vahepeal kombeks nii eksperimendi korras tutvustada end kristlasena kahte sorti inimestele: neile, kes tahtsid mulle väga agaralt mu armastavat taevast isa ja päästjat tutvustada ("Jajah, ma olen piiblit lugenud küll."), ja neile, kes tulid jutuga, et kõik kristlased on idioodid ja tõprad (eriti, kui kiruja oli enne pikalt südant puistanud ja (joobnud) sümpaatiat avaldanud. "Ahsoo, vaat kui huvitav seisukoht, ma olen ka muide kristlane" *särav irve*).) Jehoovatunnistajate peal see vist üldiselt ei tööta, mingi oikumeeniline enam-vähem-sama-suund neid ei rahulda, kohe hakkavad jõulukuusest rääkima jne. Aga täna, kui ma olin just kahe mormooniga põgusalt rahu allikast vestelnud ja kätelnud ja saanud komplimendi oma tihaseprossi eest ja komplimenteerinud nende eesti keelt (mis oli tõesti üllatavalt paindlik), ja siis järgmisel tänavanurgal jälle kaht tumedais rangeis rõivis kogu kuidagi silmatorkavalt tolgendamas märkasin, tõstis minus pead mingi õeluseuss. Nägin vaimusilmas selgelt, kuidas nad ütlevad küsivalt tere, ulatavad mulle käe, mina surun seda, vaatan neile sügavalt, samas sõbralikult silma ja sõnan malbelt: "On teil hetk vestelda? Olete ehk kunagi mõelnud, kas me oleme siin planeedil põhjusega? Või miks on see maailm ühtaegu nii kaunis ja kohutav? Kas teil ei ole kunagi tulnud mõtet, et ehk on saatanal meiega mingi plaan?"
Aga tumedais rõivis meesterahvad, raiped, surusid hoopis omavahel kätt ja läksid tänavaristil kumbki oma teed. Ei olnudki "kõik puhuvad" tüüpi jumalakuulutus-reid.

suurt ja lunastavat märtsi

- märtsikuu raamatud

27. märtsil tõdesin, et olen selle kuu jooksul läbi lugenud üheainsa raamatu, mis ka vaevu raamatu mõõdu välja annab (LRi Zola). Ei tea, mida ma kogu see kuu tegin (tõlkisin?). Aga noh, veebruar võttis märtsilt võlgu ja märts jälle aprillilt, nii et tänaseks on mul juba kolm raamatut läbi:

Émile Zola "Kuidas surrakse" (tlk Heete Sahkai)

Robert Walser "Õed-vennad Tannerid" (tlk Liisi Rünkla)

Aare Pilv "Kui vihm saab läbi"

Zola kohta pole suurt midagi öelda. Olin läinud mingilt kirjandusürituselt raamatupoodi Walserit otsima ja Zola raamatu pealkiri klappis meeleoluga. Lugesin seal Rahva Raamatu õrrel istudes kaks surma (kaupmehenaine ja töölisklassi poiss) juba läbi, see mitte vast päris telegramm-, vaid pigem, ütleksin, "eh, nojah"-stiili mõju oli meeldivalt nüristav. Koju jõudes lugesin ülejäänud surmad ka läbi ja jäin poole (mitte sugugi ebahuvitava) saatesõna pealt magama nagu laip (höh), raamat näppude vahel, hambad pesemata (juhtub üsna harva). Oli selline väga lühike kohtumine ja väga lühikese mõjuga. Mulle talupoja surm küll nii tohutult idülliline või ideaalne ei tundunud (nagu kuuldavasti pidanuks), aga eks ta vist selline kõige loomulikum aineringesse tagasisuubumine oli. Võib-olla siis tõesti. Ehk on asi selles, et ennast ma niimoodi suremas ette ei kujuta. Või üldse ei kujuta end ette vana ja austusväärse ja aupaklikest järeltulijatest ümbritsetuna. Vanana ja hädisena... ja muude atribuutidega... kujutan küll.

Walserit tuli lugeda aeglaselt ja hellalt. Umbes selline raamat, et kui suvalisest kohast lahti teha, leiab ikka koha, mida tahaks välja kirjutada. Lõpetasin esimese ülestõusmispüha hommikul (või teise? igatahes järgnes unine munasöömine) ja tundsin end pühalikult küll. Või õndsalikult. Õndsakeselikult. Sest eks ta sellist õndsakese-eluviisi propageerib. Ma mõtlen jurodivõi-õndsakest (vaatasin praegu, et "õndsake" esineb ainult sünonüümisõnastikus surnu tähenduses). Niisiis, mingitpidi, raamat toeks neile, kes ei taha/suuda ühiskonnale kasulikuks korralikuks inimeseks hakata (?). Või ehk isegi enam neile, keda korralikuks inimeseks hakkamise surve ahistab ja maadligi surub. Või kes on küll hea meelega korralikud ja kasulikud ühiskonnateenrid, aga natuke väsinud ja tahaks jalgu sirutada ja pilvi vaadata vahepeal.

Mind hoiatati enne, et kuskil keskel peaks raamatu pooleli jätma. :) Nojah, kuskil poole pealt hakkasin tundma seda tunnet, kui midagi ilusat hakkab paratamatu lõpu poole tüürima ja sellest on kahju ja tahaks, et lummus kestaks edasi. Ainult et siis kestiski, pool raamatut tuli veel. Ja kui päris lõpp tuli, oli tunne, et tõesti, nüüd aitab kah, aga mitte tüdinult, vaid rõõmsalt, et me raamatuga nii kenasti üheaegselt lõpetamissoovini jõudsime. Keel nagu soe tuul ja raske joovastav toomingalõhn, vahepeal natuke totakas nagu seesama mu lause.

Jah, umbes nii oli asi:

Metsalagendikel nähti valget, unistavat, laiska taevast, mis tundus nagu alla vajuvat ja hõiskavat, nagu hõiskavad linnud, väikesed linnud, keda kunagi näha ei ole ja kes nii loomulikult loodusesse sobivad. Tuli mälestusi, ja ometi ei soovitud neid lahti võtta ja lõpuni mõelda, ei suudetud, sest see tegi magusat valu, aga inimene oli liig laisk, et ühtki valu päris läbi tunda. Kõnniti ja jäädi jällegi seisma ja pöörati ringi ja vaadati igasse ilmakaarde, vaadati kaugusse, üles, tagasi, alla, edasi ja maha ning tunti jahmatust kõige selle õitsemise roidumusest. Sumin metsas ei olnud nagu sumin varjudeta lagendikul, see oli teistmoodi ja kutsus jälle uutele unistustele. Ikka tuli sellega võidelda, seda trotsida, vaikselt tõrjuda, kaaluda ja kõikuda. Kõikumist oli kõiges, pingutust ja enese nõrgaks tunnistamist. Aga nii oligi kena, ainult kena, pisut raske, ja siis jällegi pisut kitsi, siis silmakirjalik, siis kaval, siis enam ei midagi, siis päris rumal; lõpuks läks päris raskeks veel midagi ilusaks pidada, ei suudetud end selleks enam sundida, istuti, kõnniti, uidati, tõtati, joosti ja viivitati niisama, inimene oli muutunud tükikeseks kevadest. Kas võis sumisemine omaenda sumisemisest ja kudrutamisest ja laulmisest võlutud olla? Oli siis rohule antud omaenda ilusaid kõikumisi vaadelda? Kas oleks pöök võinud omaenda väljanägemisse kiinduda? Ei väsitud, ei igavletud, aga kõigel lasti nõnda olla, nõnda minna, nõnda siia ja sinna kõikuda. [...] Mõisteti luuletajaid, ei, õieti ei mõistetud neid, oldi ju niiviisi kõndides liig laisad, et mõelda, nagu neid mõistetaks. Ei olnud vaja midagi mõista, kõike seda ei andnudki kunagi mõista ja jällegi mõisteti seda kõike päris iseenesest, lahustudes mõne kõla kuulatamisse või kaugusse vaatamisse või meeldetulekusse, et nüüd on õigupoolest aeg koju minna ja täita mõnd kohustust, olgu ka päris tähtsusetut, sest kohustused ootavad täitmist kevadelgi. [98-99]

Noh, ma päris tervet raamatut siiski ümber ei kirjuta, aga:

Enamikul puudub julgus tervitada õnnetust kui midagi, milles saab pesta hinge, nagu vees pestakse käsi-jalgu. Vaadatagu kord ometi ennast, kui on võetud riidest lahti ja seistakse alasti: milline toredus -- alasti, terve inimene! Milline õnn -- enam mitte millessegi rõivastatud olla, alasti olla! Juba siia maailma tulla on õnn, ja kui ka ei tule mitte ühtki muud õnne peale terve-olemise õnne, juba see on õnn, mis särab ja hiilgab rohkem kui kõik vääriskivid, kõik ilusad vaibad ja lilled, paleed ja imed. [...] Seesuguse hiilguse ja õnne külluse juurde, kui ollakse tõesti valmis vaatama paljaid, pingsaid, liikuvaid, sooje, maisesse ellu kaasa saadud ihuliikmeid seesuguse küllusena, on vaja mingitki vastukaalu: õnnetust! See takistab meid üle keemast, see kingib meile hinge. See harjutab meie kõrvu kuulama, kui ilusasti see kõlab, kui hing ja keha omavahel segunenuna üksteiseks üle minnes üheskoos hingavad. See teeb meie kehast midagi kehalist-hingestatut ja kinnitab meis hinge nõnda, et kui tahame, tajume oma keha üleni kui hinge: jalg on jooksev hing, käsi kandev, kõrv kuulav, silm nägev ja suu suudlev hing. [148]

Midagi imelist on selles, kui oled pääsenud varasest noorusest; sest see ei ole sugugi vaid ilus, armas ja kerge, pigem sageli raskem ja mõtlikum kui mõnegi vana mehe elu. [202]

Selles on siiski midagi: elada, nagu elab enamik inimesi. Mind hakkab juba pahandama, et ma nõnda jõude ja erandlik olen. Toit ei maitse mulle enam, jalutuskäigud väsitavad mind, ja mida suurt ja meeliülendavat siis on selles, kui lased end palavatel maanteedel kärbestest ja parmudest torkida, kõnnid läbi külade, hüppad mõnelt järsult kaljuservalt, jõlgud rändrahnudel, toetad pea kätele, alustad mõne raamatuga ega suuda lõpuni lugeda, siis ujud mõnes, kui ka ilusas, ometi kõrvalises järves, paned end jälle riidesse ja asud koduteele, ja siis leiad kodust Kaspari, kes laiskusest enam ei tea, millisel jalal seista ja millise ninaga mõelda, või milline sõrm mõnele oma ninale asetada. Seesuguse eluga saadakse kergesti palju ninasid ja soovitakse päev otsa oma kümne sõrmega oma kümmet nina otsida ja mõelda. Seejuures naeravad omad ninad vaid mõtleja üle ja teevad talle pikka nina. Ja mida jumalikku on selles, kui nähakse, kuidas kellegi kümme või enam nina pikka nina teevad. Selle jutuga illustreerin ma vaid tõsiasja, et hulkurieluga muutub inimene totraks. [62]

Ma tahan elada, mitte mõnd suurejoonelist karjääri taga ajada. Ja mida ongi selles suurejoonelist: varakult kõver selg liiga väikese puldi taga seismisest, kortsus käed, kahvatu nägu, kulunud tööpüksid, värisevad jalad, paks kõht, rikutud magu, kiilad laigud pealael, kurjad, urisevad, nahksed, tuhmunud, särata silmad, kurnatud laup ja teadmine, et oled kohusetruu narr. Ma tänan! Ma jään meelsamini vaeseks, aga terveks, loobun teenistuskorterist odava üüritoa kasuks, olgu see ka kõige pimedamas kõrvaltänavas, elan pigem rahapuuduse piinades kui painajas, et kuhu mul küll suviti reisida tuleks, et oma rikutud tervist turgutada, minust peab lugu küll üksainus inimene ja see olen ma ise, aga selle inimese lugupidamisest sõltub minu jaoks kõige rohkem, ma olen vaba ja iga kord, kui paratamatus nõuab, võin ma oma vabadust mõneks ajaks müüa, et hiljem jälle vaba olla. Vabaduse nimel tasub vaeseks jääda. Sööma peab, aga mul on annet saada kõht täis väga vähesest. Ma lähen ikka endast välja, kui minu juurde tullakse sõna ja nõudmisega, mis sisaldub sõnades "hea töökoht". Ma tahan inimeseks jääda. [...] Ma olen usin ja töökas, kui mul on ülesanne täita, aga oma elamise rõõmu ma kellegi meeleheaks ei ohverda [...]. [157-158]

Teised noored äriametnikud reisivad enese harimiseks kaugele välismaale ja tulevad siis terve kotitäie teadmistega jälle koju, kus neile hoitakse auväärseid kohti. Mina aga, teadke, jään ikka kodumaale. Ma just nagu kardaksin, et mujal ei paista päikest, või paistab see kuidagi keskpäraselt. Olen kui kinni seotud ja näen aina vanas uut, seetõttu ehk lähengi nii tõrksalt edasi. Käin siin alla, ma näen seda hästi, ja ometi tundub mulle, et pean hingama oma kodupaiga taeva all, et üldse elada võiksin. Minust peetakse küll vähe lugu, mind peetakse kergemeelseks, aga see ei tee mulle midagi, mitte kõige vähematki. Ma jään ja jään kindlasti. Nii kena on jääda. Läheb siis loodus välismaale? Kas siis puud rändavad, et endale mujal rohelisemaid lehti kasvatada ja siis koju tulla ja end kiideldes näidata? Jõed ja pilved lähevad küll, aga see on teistsugune, sügavam minek, see ei tule enam tagasi. See ei ole ka õieti minek, pigem vaid lendav ja voolav rahu. Seesugune minek on ilus, arvan ma! Ikka vaatan ma puid ja ütlen endale, et nemad ju ka ei lähe, mispärast ei tohiks siis mina jääda? Kui viibin talvel mõnes linnas, siis tunnen ahvatlust näha seda ka kevadel, samuti mõnd puud, et kuidas ta kevadel särab ja oma esimesi hurmavaid lehti laiali laotab. Kevade järel tuleb ikka suvi, seletamatult ilus ja tasane nagu hõõguv suur roheline laine maailma sügavikust, ja suve tahan ma ometi siin nautida, mõistate, mu härra, siin, kus olen näinud kevadet õitsemas. [156-157]

[Klara:] Päeval kesk päikesepaistet minnakse metsa nagu õhtusse, hääled on seal selgemad ja tasasemad ja lõhnad niiskemad ja lähemal, seal saab puhata ja palvetada. Metsas palvetatakse tahtmatult, ja see on ka ainus paik maailmas, kus on jumal lähedal; jumal paistab olevat metsad loonud, et seal palvetataks nagu pühas templis; üks vaid palvetab nii, teine teisiti, aga palvetavad kõik. Kui lebatakse kuuse all ja loetakse raamatut, siis palvetatakse seal, kui palvetamine on seesama kadumine mõtetesse. Olgu jumal seal, kus ta iganes on, metsas aimatakse teda ja antakse talle vaikses hurmas natukene usku. Jumal ei taha, et temasse nii väga usutaks, ta tahab, et ta unustataks, teda rõõmustab koguni see, kui teda teotatakse, ta on üle igasuguse arusaamise hea ja suur; jumal on paindlikum kõigest, mis maailmaruumis leidub. Ta ei koosne, millestki, ei taha midagi, ei vaja midagi. Midagi tahta, see on meie, inimeste jaoks, aga tema jaoks ei ole see midagi. Mitte midagi ei ole tema jaoks. Ta rõõmustab, kui tema poole palvetatakse. Oo, see jumal on lausa hurmatud ja ei oska suurest õnnest end kokkugi võtta, kui ma nüüd lähen ja teda tänan, õige natukene, päris pealiskaudselt. Jumal on nii tänulik. Tahaksin teada, kes võiks olla veel tänulikum. Ta on andnud meile kõik, nii ettevaatamatu, nii hea, ja nüüd on asi nii, et tal tuleb rõõmustada, kui tema loodu pisutki tema peale mõtleb. [60]

Kui mõistatuslik see on, magama heita, ei, esmalt väsinud olla, siis magama heita, ja siis ärgata ja tunda end kui uuesti sündinud. Iga päev on meile sünnipäev. Naug tõustakse vannist, nii tõustakse öö looride vahelt sinise päeva lainetesse. [...]Milline igatsus, milline ime õhtust hommikusse, keskpäevast õhtusse, ööst hommikusse. Kõik tunduks imeline, kui tuntaks kõike, sest ei saa ju üks olla imeline ja teine mitte. [61]

Kokkuvõtlikult:

Simon oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. [12]

Pilve raamatu ostsin suvel Haapsalu Apollost, et, noh, et keegi sealt selliseid raamatuid ka ikka ostaks. Lugesin natuke Varblas ja ei saanud nagu otsa peale, kuigi teoreetiliselt oli väga soodus keskkond. Nüüd, kui ta sai need preemiad, võtsin riiulist jälle välja. Ja sellega on tõesti nii, et peab olema õiges seisundis. Mul oli enne pühi pingelangusest (pärast naljakat auhinnavärki) kuidagi eriti surmväsinud ja tühi tunne ja ma tundsin esimese osa tekstide eest suurt tänulikkust (eriti "Piimakoore" eest). Selline valge, tühi tuba jälle, aga mitte steriilne ja pannkoogivaenulik, vaid rahulik puhkamise koht. Vaikne hääl. 

"Lülitite" võte meeldis mulle ka, ainult et teksti ennast oli raske lugeda, kohe hakkasin oma erinevaid kodusid ja nende lüliteid ette kujutama. Kusjuures enne Koplisse kolimist on mu mäletustes kõik toad alati juba valged, nagu ma poleks kunagi lüliteid kasutanudki. Aga tegelikult ei mäleta ma sellest ajast ka nt ukselinke. Pigem mingeid üksikuid pilte: tubadevahelist valgeks värvitud klaastahvlitega ust, pliidiukse arusaamatute sõnade "VÕIT TARTU" vaatamist ja seletuse küsimist, öösärgis köögiuksel seismist ja läbi tagumise koja tagauksest paistva valge suvehommiku nägemist, köögilaua ääres ühe kartuliviiluga taldriku taga istumist, kraanikausi ees verekaotusest minestamist (ja mõtlemist, et see pole ju üldsegi romantiline, nagu ma ette kujutasin), kempsus rappuva pesumasina hirmutamist, isa poolt vildikaga köögipaberirullile kirjutatud poeemi lahtirullimist (!!! mis sellest küll saanud on?).

Aga järgmine kord, kui olin jälle väsinud ja tahtsin vaikust ja puhast vett, tulid Jaan Ajaliku luuletused ja kuigi need on nüüd kainema pilguga vaadates ka võrdlemisi vaikse häälega kirjutatud, tegi satiir sel hetkel haiget. Vale hetk.

Mind hakkas kuidagi segama, mu tähelepanu kõrvale juhtima, et see raamat on justkui nii ebaühtlane, mõni tekst kuidagi päris suvaline. Aga võib-olla olin hoopis ise ebaühtlane ja suvaline, kindlasti olingi. Samas on seda raamatut vist 7 aastat kirjutatud ka. Ma ei tea, pärast seda "Piimakoort" olid mul mingid idealiseeritud ootused, et nüüd valgustun. Ei, aga edasi oli ka valgustav. Ja mäletan, et mõnda Jaan Ajaliku osast olin varem kuskilt (blogist?) lugenud ja heameelt tundnud. Ja lõpupoole hakkas filosoofiline rahu tagasi tulema nii mulle kui raamatule vist. Päris lõpuks hakkas mul jälle hea ja valge.

Aga tavaliselt ma ei loegi luulekogusid järjest läbi, algusest lõppu sirgjoones (või enam-vähem). Võib-olla oli viga hoopis selles taotluses. Ja üldse, raamatult ei peaks ootama, et ta on pehme voodi, aken puuokste ja taevaga ja suvel maitsev limonaad. Las teeb oma asju, loe õigel hetkel. Kõik see, mis ma siia kirjutasin, on üldse päris ebaadekvaatne.

me lapsed jooksime läbi selle lahtise ja maheda maitänava uksest väravani, need kaks punkti hoidsid meid oma turvalistes sulgudes, huilgasime midagi, kärarikas kihutamine. selles oli mingit laia maailma rändamise maiku ning kergust, mis oli talutav vaid seetõttu, et see lõppes kohe väravani jõudmisega ära. tegelikult pole mul selle helguse kirjeldamiseks sõnu.

*

kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges -- alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hooviväravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses, kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas -- ehe ja pidulik loomulikkus -- puhas tõlgendamata rõõm.

[18-19]

Ja veel üks lugemiselamus: "Fantaasia" saate alguskõlli kuulates hakkas kummitama Alveri "Abrakadabra": "Fantaasia! Fantaasia! Me hüüdsime su nime /  ja hospidalist korraga kõik õue holpsasime." Otsides ülejäänud luuletust, leidsin, et see on ilmunud 1969. aastal Loomingus, seltsiks näiteks novell raamatupidajast, kes "rehkendas vatipükste kulumisprotsente" ja keda õiged rakkus kätega töömehed kiusasid jms, aga numbri avatekstiks on imeliselt halvad tõlked kolmest imeliselt halvast luuletusest Lenini teemal (no hästi, üks tõlge [mitte äratoodu muidugi] on isegi vormiliselt päris korralik, aga sisu ikka jabur).

Kus Lenin?
Mausoleumis lamab.
On medalil, aumärgil ta.
Kus Lenin?
Juubelid ja kavad . . .
Kuid siiski Lenin? Kus on ta?

[...]

Kus Lenin on?
Kui õhtu saata
taas unehõlma tahab meid,
ta äkki aknast sisse vaatab
ja küsib: kas kõik tehtud teil? 

***

Ühtlasi leidis R., et selle blogi nimi peaks olema hoopis "Räme esteetika ja obskuurselt huvitav" (sõnad, mida ma tarvitasin, iseloomustamaks seda, mis ühe anonüümseks jääva autori luuletused minu meelest ei ole). Aga siin toimub piisavalt nabauurimist ka, jäägu ikka omphaloskepsis.

pu-si-ja-lik-ku-se pit-ser

Mul on tunne, nagu ma oleks täna kõik sõnajoobe astmed läbinud, kuigi võrdlus on kogemuse puudumise tõttu ilmselt ebaadekvaatne, eks ole. Terve päeva tõlkisin pisikest ilusat-ilusat katkendit ühest raamatust. Alguses oli elevus ja kihisev rõõm ja ind, aga praeguseks on süda paha sellest, et nii palju sõnu on olemas ja nad on suures osas nii pealetükkivad ja vänged marraskile nühitud keeletaju jaoks ja pea ei suuda enam neil vahet teha ega isegi sõnu mitte-sõnadest eristada. Ja kõiki neid sõnu ja fraase ja lauseid võiks lõputult omavahel vahetada ja ikkagi pole ükski see (absoluut? – joobnud müstitsism). Ja küsimine, et kas ma siis pole seda juba varasematest kordadest õppinud. Hõkk.

dixit angelus ad Mariam

unes nägin, et mu äratuskella numbrilauale oli kirjutatud:
POLE HULLU! TEADUSARTIKLI ÜLESEHITUS ON TÄPSELT SAMA MIS INGLI KUULUTUSEL

hunnik tsitaate häbitult vähese sideainega, kuigi parem oleks tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis

Ma just mõtlesin sellele, et B&L kirjeldavad, või õigemini Schütz kirjeldab unenägusid, kunsti ja muid sääraseid kahtlaseid kogemusi kui "tähenduse lõplikke provintse" (finite provinces of meaning), mis on konklaavidena igapäevareaalsusest, selle kõige ärksamalt tajutust, ümbritsetud; ning kuna keel juurdub igapäevareaalsuses, läheb neid provintse kirjeldades alati midagi, paljugi tõlkes kaduma. Ja et see osutab küll ühitamatutele loogikatele, aga ei kajasta kuigivõrd seda, kuidas inimesed unenägudele vahel reaalsusest reaalsema tähenduse annavad.
(Teate küll. Nagu Dostojevski... jutustaja

Mõnikord näeb inimene imelikke unenägusid – võimatuid ja ebaloomulikke; ärgates on unenägu selgesti meeles, ja üks kummaline tõsiasi paneb teid imestama. Te mäletate kõigepealt, et teie mõistus töötas kogu selle pika unenäo kestel; te mäletate, kui äärmiselt kaval ja loogiline oli teie tegutsemine kogu selle pika-pika aja jooksul [...]. Aga kuidas võis teie mõistus samal ajal leppida nii ilmsete absurdsustega ja võimatustega, mida teie unenägu muide otsast otsani täis oli? Üks teie tapjatest muutus teie silma nähes naiseks ja naisest väikeseks, kavalaks, vastikuks kääbuseks – ja teie võtsite seda lihtsalt nagu toimunud tõsiasja, ilma selle üle eriti imestamata, kusjuures teie mõistus tegi ometi teisest küljest tohutuid pingutusi, ilmutas erakordset energiat, kavalust, taibukust ja loogikat. Ja miks te üles ärgates ning juba täiesti tõelusse tagasi tulles tunnete peaaegu iga kord, ja vahel äärmiselt tugevasti, et unenäoga koos tuli teil lahkuda millestki seletamatust? Te muigate oma unenäo mõttetuse üle ja tunnete samal ajal, et nende mõttetuste põimingus peitub mingi mõte – ja nüüd juba tõeline mõte, mis kuulub teie tegelikku ellu, olemasolev ja teie südames alati olemas olnud mõte; teie unenägu oleks teile nagu öelnud midagi uut, prohvetlikku, oodatut; see tunne on tugev, see on rõõmustav või piinav; aga mis selles peitub ja mis sõnum see on, seda ei suuda te mõista ega meelde tuletada.

või nagu Lessing...i tegelane, teistmoodi

Viimaste hulluse- ja ajatusenädalate jooksul oli mul olnud üksteise järel niisuguseid „teadmisehetki“, ometi ei saa sellist teadmist kuidagi sõnadega väljendada. Need hetked on aga olnud nii võimsad, nagu valgustushetked unenäos, mis püsib meeles veel ärgateski, et see, mida ma olen neist teada saanud, mõjutab surmani minu elu kogemise viisi. Sõnad. Sõnad. Ma mängin sõnadega, lootes, et mingi kombinatsioon, kas või juhuslik kombinatsioon ütleb mulle, mida ma tahan. Võib-olla on muusikaga parem? Aga muusika ründab mu sisekõrva nagu vastane, see ei ole minu maailm. Tõsiasi on see, et tegelikku kogemust pole võimalik kirjeldada. Ma mõtlen mõrult, et tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis oleks parem. Või mingi sümbol, võib-olla ring või ruut. Ükskõik mis, ainult mitte sõnad. Inimesed, kes on käinud seal, selles paigas nende enda sees, kus sõnad, seaduspärad, kord lahustuvad, saavad aru, mida ma mõtlen, kuid teised ei saa. Aga kui sa juba oled seal korra käinud, siis on seal hirmus iroonia, hirmus õlakehitus ning küsimus ei ole mitte sellega võitlemises ega sellest lahtiütlemises või selles, kas see on õige või vale, vaid lihtsalt teadmises, et see on seal jäädavalt olemas. Küsimus on, kuidas sellele omamoodi viisakalt nii-öelda kummardus teha, nagu kummardatakse põlise vaenlase ees: olgu peale, ma tean, et sa oled seal, aga me peame formaalsustest kinni pidama, eks ole. Ja võib-olla sõltub sinu olemasolu just nimelt sellest, et me säilitame formaalsusi, loome seaduspärasid – kas sa sellest oled kunagi mõelnud? 

)

Lugesin edasi ja leidsin nagu vastusena oma mõtetele

Primary socialization internalizes a reality apprehended as inevitable. [...] But even when the world of everyday life retains its massive and taken-for-granted reality in actu, it is threatened by the marginal situations of human experience that cannot be completely bracketed in everyday activity. There is always the haunting presence of metamorphoses, those actually remembered and those only sensed as sinister possibilities. There are also the more directly threatening competing definitions of reality that may be encountered socially. It is one thing for a well-behaved man to dream of unspeakable orgies in nocturnal solitude. It is quite another to see these dreams empirically enacted by a libertarian colony next door. Dreams can more easily be quarantined within consciousness as 'nonsense' to be shrugged aside or as mental aberrations to be silently repented; they retain the character of phantasms vis-à-vis the reality of everyday life.

Ei tea, mis tingimustel inimene enam ei lükka unenäo nonsenssi kõrvale kui fantasmi, vaid näeb selles mingit sügavamat reaalsust; kas need tingimused on isiklikud või kultuurilised, ja kuidas nad seostuvad sellega, kui tihedalt ja tugevalt on inimene tunnistajaks teist sorti reaalsusedefinitsioonide väljamängimisele. Nabokov, või tema jutustaja, samas pöörab selle nõnda:

Veel üks asi, mida meil pole ette nähtud teha, on seletada seletamatut. Inimesed on õppinud elama musta murekoorma all, suure valutava küüru all: eeldusega, et "reaalsus" võib olla vaid "unenägu". Kui palju kohutavam oleks, kui see teadmine ise, et oled reaalsuse unenäolisest olemusest teadlik, oleks samuti unenägu, loomupärane hallutsinatsioon! Tuleks siiski meeles pidada, et pole olemas miraaži ilma kadumispunktita, nagu pole olemas järve ilma kindla maismaa suletud sõõrita. 

Hmm. Ma ei oska kahjuks kõike eelnevat mingiks suurepäraseks sünteesiks või süsteemiks kokku keeta. Jutu väärituks lõpuks ütlen ainult, et nägin hiljuti unes täiesti geniaalset uut kontseptsiooni aja ja olemise seosest, see oli palju "loomulikum" kui meie argireaalsuse oma ja palju parem kui Heideggeri oma (rõhutan, et mõlemat mõtlesin unes, seega unes teadsin nähtavasti ka Heideggerist rohkem kui ärkvel olles), ja aeg oli seal kuidagi tagurpidises suhtes olemisega, aga mitte lihtsalt ümber pööratud muidugi, vaid kuidagi, nojah, täiesti teisiti, ja kummisem. Kahjuks ei mäleta ma midagi täpsemat isegi selle kontseptsiooni tõlgitavast osast, kui niisugune osa eksisteeriski. Ah. Nüüd ma ei saa enam üldse aru, millest ma kirjutasin või kirjutada tahtsin. Liiga palav.

märts on frankofooniakuu

On varemgi täheldatud, et keelenäidete ja lingvistikaharjutuste temaatika kaldub kangesti vägivaldsusesse ("Mees viskab koera kiviga. Koer hammustab meest. Mees tapab koera. Pedro mõrvab hullu. etc etc"), nüüd sigines siis ka prantsuse keele õpikusse, mis tegeles muidu haigutamaajava kontoriteemaga ("Non, mademoiselle, je ne signe pas cette lettre. Vous êtes bête comme le pied de la table!" oskan ma nüüd öelda puhul, kui mul peaks kunagi olema kirjaoskamatu sekretär), kriminaalne süžee ja ma pidin töövihiku jaoks otsima sõnu "röövimine", "pommiähvardus", "terroriakt", "sissemurdmine", "mõrv" jne (olgu, osa neist ei pidanud tegelikult otsima, aga ma sain natuke valesti aru). Huvitav asja juures oli see, et "inimröövile" leidus kaks vastet, ja kumbki neist sõnadest tundus alguses väga kahtlane. Google Translate, teadagi, pakub vahel imelikke asju. Kuid ei, päriselt, see keel ongi selline. Niisiis, "inimröövi" kohta käib (vähemalt) kaks sõna: enlèvement ja ravissement. 
Sõna enlèvement esmasem tähendus on üsna otsene  ja loogiline (lever) "üles tõstmine, tõusmine" (Enlèvement d'un ballon). Edasi haagivad sinna otsa "ära viimine" ja "eemaldamine"  (- enlever, ära viima, röövima), nt kasvaja: Enlèvement d'une tumeur. Inimrööv on seega loogiline tuletus: tõstad müsjöö Dupuis õhku, vinnad üle õla ja eemaldad ta sündmuskohalt. Sobiv kujutluspilt on siin "Sabiinitaride  enlèvement". Aga samast tõstmise-tõusmise tähendusest tuletatakse ka teises suunas, nimelt - see allikas ütleb küll, et tegu on harva kujundliku väljendiga, aga minu sõnastik esitas selle igasuguste kommentaarideta - rapture. Tõlkigem EKI sõnastikuga: "ekstaas, ülim õnnetunne". Või ka "lummus", "vaimustus". Noh, juba rapture ise on üks kole sõna, millega seoses lubage tutvustada ilmselt samast tüvest pärinevat "inimröövi" tõlkevastet, sõna ravissement, mis tähendab nii õhutransporti, röövimist, ekstaasi, teadvusekaotust kui... ma ei saanud alguses täpselt arugi, mis prantslaslik sentiment, sündmus või toiming see nüüd olema pidi, igatahes seoses surma  ja armastusega, nagu kõik muugi prantsuse keeles, isegi kontoritarbed: "Fait d'être enlevé par la mort à l'affection de ses proches." Google Translate pakub poolele sellest fraasist armsa vaste "death by the love of his family", aga kõige veenvam tõlgendus, mis pähe tuleb, oleks ehk see juhanliivide (ja ka kõigi teiste) tavaline iroonia ("Oih, ära suri! Läind! Kui nüüd mõtlema hakata, siis ta oli ju nii tore, miks me temast varem ei hoolinud?"), mille moodi kõlab ka sealsamas ära toodud Valéry tsitaat: "Depuis ce jour [de la mort de Mallarmé], il est certains sujets de réflexion que je n'ai véritablement jamais plus considérés. J'avais longuement rêvé d'en entretenir Mallarmé; son ravissement brusque les a comme sacrés et interdits pour toujours à mon attention" (Valéry, Variété II, 1929, p. 169). 
Eks ingliskeelne ravish on samasugune kahe otsaga sõna: ravish, rapt, rape. 

RAVISH:

c.1300, "to seize (someone) by violence, carry (a person, especially a woman) away," from Old French raviss-, prp. stem of ravir "to seize, take away hastily," from Vulgar Latin*rapire, from Latin rapere "to seize, hurry away" (see rapid). Meaning "to commit rape upon" is recorded from mid-15c. Related: Ravished; ravishing.

RAVISHING:

 "enchanting," early 15c., from prp. of ravish (v.). The notion is of "carrying off from earth to heaven."

Normaalne paralleel, eks ole? Oled vaimustatud, võlutud, ekstaasis, maast taevasse tõstetud, üles tõstetud, haaratud, ära viidud, kinni seotud või kotti topitud ja üle õla heidetud, röövitud, vägistatud. Umbes üks ja sama asi!
Edasi, rape ja rapture on sellestsamast rapere-tüvest, mis tähendas ladina keeles küll röövimist, aga vägistamist harva, selle jaoks oli teine sõna (stuprum - häbi, aukaotus, lubamatu seksuaalvahekord).

RAPTURE: 

c.1600, "act of carrying off," from Middle French rapture, from Medieval Latin raptura "seizure, rape, kidnapping," from Latin raptus "a carrying off" (see rapt). Originally of women and cognate with rape (v.). Sense of "spiritual ecstasy" first recorded 1620s.

RAPT:

c.1400, "carried away" (in an ecstatic trance), from Latin raptus, pp. of rapere "seize, carry off" (see rape (v.)). Sense of "engrossed" first recorded c.1500. As a pp. adjective, in English it spawned the back-formed verb rap "to affect with rapture," which was common c.1600-1750. The figurative sense is from the notion of "carried up into Heaven (bodily or in a dream)," as in a saint's vision.

RAPE:

rape (v.) late 14c., "seize prey; abduct, take by force," from Anglo-French raper (Old French rapir) "to seize, abduct," a legal term, probably from pp. of Latin rapere "seize, carry off by force, abduct" (see rapid). Latin rapere was used for "sexual violation," but only very rarely; the usual Latin word being stuprum, literally "disgrace." Meaning "to abduct (a woman), ravish;" also "seduce (a man)" is from early 15c. Related: Raped; raping. Uncertain connection to Low German and Dutch rapen in the same sense.

rape (n.1)"forceful seizure; plundering, robbery, extortion," mid-14c., from Anglo-French rap, rape; see rape (v.). Meaning "act of abducting a woman or sexually assaulting her or both" is from early 15c., but perhaps late 13c. in Anglo-Latin.

Ka "ekstaasi" algosakesed tähendavad umbes "valesse kohta panema, välja tõstma". Sel on hirmu, meeletuse ja kangestuse, ühesõnaga, jah, loogiliselt, kontrolli puudumise maik man. 

ecstasy (n.) late 14c., "in a frenzy or stupor, fearful, excited," from Old French estaise "ecstasy, rapture," from Late Latin extasis, from Greek ekstasis "entrancement, astonishment; any displacement," in New Testament "a trance," from existanai "displace, put out of place," also "drive out of one's mind" (existanai phrenon), from ek "out" (see ex-) + histanai "to place, cause to stand," from PIE root *sta- "to stand" (see stet). 
Used by 17c. mystical writers for "a state of rapture that stupefied the body while the soul contemplated divine things," which probably helped the meaning shift to "exalted state of good feeling" (1610s). Slang use for the drug 3,4-methylendioxymethamphetamine dates from 1985.

Kõik see kokku annab inimloomuse kohta nukraid signaale. Kui hästi vaadata, siis see on kuidagi väga muusikaline, nietzschelikult, musillikult, mannilikult, kunnuslikult muusikaline (eks?). Vaene jõuetu inimene, jäetud mingite mõistusetaguste hoovuste solgutada, tõsta, heita, pillutada! Pelk poripiisk tantsimas plaadil, mille serval liigub viiulipoogen (kelle käes?); "vintsutab mind tundmata jõud, nagu oleksin laastuke voogaval veel või kaeralibleke tuulisel rehealusel". Ei ole inimesel kontrolli muusika üle, muusika mängib inimesega. Ekstaas ja hullumeelsus on põhimõtteliselt sama. Küllap Stepihunt eksis, kui pidas seda "ühtaegu liigutavat ja fataalset suhtumist muusikasse" ainult saksa vaimsuse kurvaks staatuseks - see on üldine indoeuroopa (kui mitte kõigi hoomosaapiensside) meelehaigus.
See tume, hirmutav pool ei paista igapäevases keelekasutuses (tundub mulle) niivõrd lihtsalt kätte ja ajab (ajas mind, ajab mind) esialgu segadusse. Need on ju toredad asjad, eh, vaimustus, ekstaas - ülim õnnetunne? Ausalt öeldes tajusin ma alles Tammsaare "Varjundeid" lugedes päriselt (kuigi oleksin ilmselt varemgi pidanud aru saama), kui meeleheitlik võis olla Pascali hüüatus "the heart has its reasons which reason does not know". Tähendab jah, ma oleks ilmselt pidanud sellest ammu aru saama (ja võib-olla mingil distantseeritud moel natuke ka sain, Kunnust lugedes muidugi), aga et seda meeleheidet ise tunda, läbi tunnetada, nagu armastatakse öelda, selleks oli vaja ilmselt veel mõndagi pikemalt läbi mäluda. Näiteks prantsuse keelt. 
Pascal jätkas sellega, et süda tajub jumalat, mida mõistus ei suuda. Kui jumal võrrandist eemaldada, paistab asi muidugi üleni süngena (poognat hoidev käsi ei kuulu mingile heale tahtele ega teeni mingit kõrgemat eesmärki, ega ole ka mingit "kõrgemat" poognat kui see, mis tantsitab kõiki kividest loomadeni mingi mõttetu, sihitu, igavese võnke, vibratsiooni, helina järgi). Ent isegi kui sakraalne dimensioon alles jätta, tekitab segadust, abitust, hirmu ja ahastust tõik, et meil, oo püha enesestmõistetavust, pole mõistuslikke kriteeriumeid mõistusevälise (-ülese, -taguse, -aluse, -tu) üle otsustamiseks, ilmutus ja hallutsinatsioon on ühtviisi haaramatud. "Murda mõistuse ike"?! Taeva väravaid mõistusega ei näe, aga Heaven's Gate'i samuti mitte. Või hoopis vastupidi: Heaven's Gate'i mõistusega ei näe, aga taeva väravaid samuti mitte? Kui seal on mingi vahe, kuidas siis ära tunda (tunda?) ja kuidas, veel enam, sellest äratundmisest rääkida?
Ma panen siin palju asju ühte potti, aga, andestage, mu eritlusvõime on tänaseks liialt kurnatud, et hoiduda pähkleid porganditele liitmast. Olgu see ühisus praegu nõnda võetud.
Ma ei tea, kuidas eesti keeli selle asjaga lood on. Võib-olla haakub siia natuke "joovastuse", "joobumuse" ambivalentsus (mis ei sisalda küll toda puhtfüüsilist tõstmise-aspekti ja pole seetõttu nii vägivaldne) - aga ka seal on koos positiivne pool ja negatiivne pool, "dionüüsiline moraalipimedus, muusikaline kurjus", ehkki negatiivne tundub nagu olevat harvem ja teisejärgulisemana tajutav. Siin boreaalias pigem ikka il faut être toujours ivre, kainust on raske üle elada.