Vanaisa helistas ja ütles, et tema isa, kes raamatuid
armastas ja ka vanaisa raamatuid armastama õpetas, oleks kindlasti uhke, et
tema lapselapsed ja lapselapselaps on... noh, humanitaarid. „Mina näitasin
talle oma raamatuid küll ka, aga need olid füüsikaraamatud, need polnud ikka
päris see.“
Mulle jõuab alles ajapikku kohale, kui ilus see on.
Vähemalt keegi on, kes ei mõtle, et ma oleks ju võinud oma
eluga midagi targemat peale hakata, eks ole. See võtab ausalt öeldes hinge
kinni. Ja mul hakkab piinlik, et ma oma... töösse (kuigi kas see on just seda nime väärt) nii.. kuidagi.. üleolevalt,
peaaegu lausa põlglikult suhtun. Mina saan endale lubada ilukirjanduse
tõlkimist. Miks peab olema selline neetud kaitserefleks, et jajaa, ma tean ise
ka, et see on kõik mõttetu (ja) pask (see on termin, termin, intertekstuaalne),
ühiskondlikult kasutu töö. Ach. Mis väärtused! Sihukese õõnestamisega ei saa
mitte kuristikest sillad, vaid sildadest kuristikud.
Tahaks osata paremini armastada, seda ma jõuluööl proovisin paluda,
kui olin juba kord kirikus ja puha, ja ega muud vist polegi mõtet paluda. Rahu maa
peal inimestest hea meel.
No comments:
Post a Comment