Põlenud mägi

Oehh. Ma pean endale ikka meenutama, et on olnud ka paar Vanemuise etendust, mille puhul ma pole mõelnud "issand, miks ma siia tulin" või "hea, et vähemalt pileti eest maksma ei pidanud". Draamaetendustest meenub vist ainult üks selline. Dramaturgia on pooletoobine, helikujundus pooletoobine, enamikul näitlejatest on sees mingi poos ja selline spetsiifiline näitlejaintonatsioon, seekord ei saanud tekstist ka aru (see segas päris põhjalikult), samas, EI OLE VAJA NII VALJUSTI KARJUDA, see pole mingi suvelavastus; aga ennekõike see dramaturgia, oh jah. Üllatusega tõden, et kujunduse kohta polegi mul midagi halba öelda, isegi päris tore oli see riiulitest mobiilne ehitis treppide ja lugemislavatsiga.
Iseenesest on ju tore, et tehakse lavastus raamatuarmastuse õhutamiseks ja raamatute kiitmiseks. Aga jah, mind ei veennud ja oli piinlik. Võib-olla ma olen liiga küüniline. Aga see meenutas neid tumblri-blogisid, kus on hästi palju ilusate retrofiltritega pilte raamaturiiulitest ja avatud raamatutest teetassi kõrval ja sügavamõttelisi tsitaate, ja mida siis raamatulugemise asemel lõputult rullitakse. (Kava oli nagu lõik sellisest tsitaadiblogist.) Selline raamatulugemise-esteetika. Eetika pool jäi väheke nõrgaks. Tegelased olid kuidagi lamedad: vanaisalikult näppuviibutav erudeeritud muhemees professor, täiesti ebausutava "olen-kogu-aeg-mölakas-ja-järsku-hakkan-võlumäge-lugema-ja-avastan-et-elus-on-enamat"-arenguhüppe sooritav projektijuht, sõjaväenaljade ja ausameelse harimatu jutu peale üles ehitatud erukapten, neiu ja noormees, kes mängisid oma minu jaoks üsna lootusetut suhet (mis lõpuks muidugi täiesti meelevaldselt häppilõppes) läbi tsitaatidega -- äge, eks ole, ainult et oleks siis kuulnud, mida nad ütlesid, ja oleks need tsitaadid, mida ma kuulsin, kuidagi seostatumad olnud. Ja mulle meeldivad tsitaadid, tõesti. Aga seal tundusid need liiga tihti nagu köögikombainist läbi lastud. Kui tsitaadi ära tunned, on enamasti veel valusam kuulata. Ja keset noorpaari tüli ingliskeelne feministlik tiraad, millest ka mina diktsiooni tõttu aru ei saanud, rääkimata 60+ publikust. Või oligi see kõik nii mõeldud, et vaataja saaks lihtsalt aru: ahhaa, tsiteerivad, järelikult haritud, lugenud inimesed? Mitte et mida siis täpselt ja kust siin mõttelõng läheb. Nagu geeniusetsevad geeniused filmides (te ei peagi aru saama, mida ta teeb, ta on lihtsalt teiesugustest keskpärasustest hästi palju targem). Kuigi Isabella tsitaadivormis mõttearendused oleksid võinud väga huvitavad olla, mängida välja seda vastuolu romantiku ja feministi vahel, mida ühes arvustuses kiideti (alatu desinformatsioon!!). Võib-olla oli see huvitav osa muidugi selles osas tekstist, millest ma aru ei saanud. Loomaarst Mari oli ainus tegelane, kelle kujutamine päris närvi ei ajanud -- peale hommikumantlis vanamehe, kes lihtsalt tukkus ja luges ega teinudki suud lahti; see vanamees oli tore.
Jah, need lamedad vastandused. Homo legens on välja suremas, nüüd on märgata hoopis teistsuguseks kasutuseks evolutsioneerunud pöialdega isendeid, oh neid tänapäeva kiirustavaid projekti-inimesi, elu mõtte üle nad ei arutle, tahavad kõik raamatud ära põletada, mis neist kasu on, "tõmba endale alla see raamat"; ja teiselt poolt professor, kes riiulite vahel jalutleb ja õõnsal häälel filosofeerib: "Mis on aeg? "Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu..."" Ja lõpuepistel raamatute vanadekodust, kus nad saaksid "segamatult narmendada" ja valgetes kinnastes töötajad loeksid neist vahetevahel ette ja ei paneks neid kunagi nägupidi padja peale... Tjah, võib-olla olen ma tõesti liiga küüniline. Kuigi samas ei usu ma, et niipea peaks palkama spetsiaalsed inimesed, kes üldse veel raamatuid avavad. Projektijuht tõdes ka lõpuks, et Eestis loetakse veel liiga palju, ei saa hääbuvate kommete toetamise tõukefondist raha vms. Höö-höö.
No ja nagu R ütles, piinlik on vaadata lugemist teesklevaid inimesi.
Ma olen ise ka üllatunud, et ma millestki nii halvasti kirjutan. :(
Siiski, üks hea nali oli ka: et raamatute peale hakatakse varsti samasuguseid silte kleepima nagu sigaretipakkidele: kõver kael, paksud prillid...
Lõpetuseks näide tegelaste teksti veenvusest:

[ajab näpuga rida "Võlumäest]: ""Kes me oleme? Kus me oleme?" Ma polegi selle peale varem mõelnud!"

golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju?