25.4.17

Must muinasjutt

See on vist teine selle aasta LR-idest, mille ma olen korralikult otsast otsani läbi lugenud, teised ma tassin alati laiali, lõpuks jõuavad nad voodisse, kukuvad kandle alla ja vajuvad unustusse. Aga selle Ollikaineniga oli tunne, et tuleb kiiresti läbi lugeda, siis äkki ei jää see süngus nii hirmsasti kummitama. Võtaksin raamatu kokku kahe lausega: 1) soomeugrilane jääb ikka paganaks; 2) mees olla on ikka raske. Nagu ikka sellised tegelased, ajavad nad vihale ja tekitavad kaastunnet korraga. Nii abitud, nii õrnad, nii vastutustundetud, need "ehmunud väikese poisi silmadega vanamehed". Naised on ainult mingid erutavad varjud taustal, toimivad mingi läbipaistmatu mehhanismiga. Kõik on üsna pime ja märg pluss päikeselised lapsepõlvemälestused, mida varjutab mäletajate teadvuses järgnev duum ja üleüldine allakäik, ja selle peal on aeg-ajalt mingit ehmatavat lüürikat, mis mõjub natuke nagu "kevadlillede"-lõhnaline õhuvärskendaja kuivkäimlas. Ma ei teagi, kas just halvas mõttes (ega samas ka, missugune see hea mõte oleks).

"Kase võra lõi päikesevalguse katki nagu klaasanuma, killud vajusid valguslaikudena üle mänguväljaku, kiigele ja liivakasti. Pingi seljatoele maandus liblikas. Tema tiibade värvid olid liiga ilusad, et neid mitte puudutada, napsasin liblika sõrmede vahele ja tõstsin silmade ette. Ta vehkis hädas teise tiivaga. Panin ta maha, aga lendu ta enam ei tõusnud."
[*lugeja: lollakas! ise oled täiskasvand inimene.]

"Papa vaatab korraks isa naljakalt altkulmu, aga keskendub siis pääsukestele.
"See on täitsa nagu tants."
"Tuleks nende pesad ära hävitada," ütleb isa.
"Ei tea mispärast?"
"No pasandavad seina täis."
"Pasandagu. Pesi ei puutu," teatab papa.
Isa turtsatab ja läheb sauna tagasi.
"Seal [sõjas] ma nägin, et inimene oskab halb olla, kui tahab. Aga vaata neid linde, kuidas nad tantsivad."
"Kas inimene oskab papa meelest üldse hea ka olla? Need pääsukesed, muide, peavad jahti."
"See on keerulisem, hea pärast peab pingutama. Ja küllap ma toitumisahelast ikka aru saan. Et ega need lõokesedki alati ainult mängi."
[sõjamälestus saksa reamehe pussitamisest]
Papa vaikib ja paistab nii, et ta ei mäleta enam, kas peaks hingama sisse või välja. Pääsuke vilksatab mööda ja papa saab jälle hingamise rütmi kätte. Ta vaatab mind ja naeratab kummaliselt hellalt.
[...]
"Aga seda tuleb vaadata kui tantsu. Looduses on nii palju ilu, kui ainult oskad õigesti vaadata."
Ma mõtlen, kas papa mõtleb pääsukesi või pussi südamesse torkamist samal ajal, kui härjapaarina viimasele valsile minnakse.
[ja siis saab isa südamerabanduse. *lugeja: oehh.*]

21.4.17

Kaks perspektiivi pildile:
1
"Siin ma olen klaveriõpetaja kodus. Näe, vildid on jalas!"
"Ma ei teadnudki, et sa klaverit õppisid."
"Õppisin jah, paar aastat, aga sest ei tulnd suurt midagi."
2
"Ma ei teadnudki, et vanaema klaverit õppis."
"See oli ju päris valus lugu. Talle väga meeldis klaverit mängida. Aga ükskord klaveriõpetaja ütles emale, Ellile siis, et Tiiul pole mõtet edasi õppida, ta sõrmed on nii väikesed, et temast mingit virtuoosi ei saa. Vanaemal oli ikka väga kahju."


*

"Ma võin rääkida kaks perepärimust kuueteistkümnendast sünnipäevast. Kui Varbla-vanaema kuusteist sai, siis eelmisel õhtul kaks naabripoissi küsisid talt kitarri laenuks. Ei öelnud, et misjaoks või midagi. Ja sünnipäevahommikul siis olid vanaema akna taga ja laulsid kitarri saatel...
Aga kui mina kuusteist sain, oli eelmisel päeval koolipidu. Bänd esines, seal olid põhiliselt Tõravere poisid. Selle bändibussiga saimegi koju ka. Ja kui me koju jõudsime, siis oli kell juba üle kesköö... ma ise ei pannud üldse tähele, aga kui me välja tulime, siis need poisid, väga popid poisid olid nad, siis viskasid mind õhku! Neil oli meeles, nad olid kella vaadanud. Ma olin väga uhke."

19.4.17

Vanaema A: "Aga üks Taluperenaise number, mis meil oli... sinna oli iga lehe allserva ilusa käekirjaga kirjutatud: "Mehed on sead. Mehed on sead.""

8.4.17

Põlenud mägi

Oehh. Ma pean endale ikka meenutama, et on olnud ka paar Vanemuise etendust, mille puhul ma pole mõelnud "issand, miks ma siia tulin" või "hea, et vähemalt pileti eest maksma ei pidanud". Draamaetendustest meenub vist ainult üks selline. Dramaturgia on pooletoobine, helikujundus pooletoobine, enamikul näitlejatest on sees mingi poos ja selline spetsiifiline näitlejaintonatsioon, seekord ei saanud tekstist ka aru (see segas päris põhjalikult), samas, EI OLE VAJA NII VALJUSTI KARJUDA, see pole mingi suvelavastus; aga ennekõike see dramaturgia, oh jah. Üllatusega tõden, et kujunduse kohta polegi mul midagi halba öelda, isegi päris tore oli see riiulitest mobiilne ehitis treppide ja lugemislavatsiga.
Iseenesest on ju tore, et tehakse lavastus raamatuarmastuse õhutamiseks ja raamatute kiitmiseks. Aga jah, mind ei veennud ja oli piinlik. Võib-olla ma olen liiga küüniline. Aga see meenutas neid tumblri-blogisid, kus on hästi palju ilusate retrofiltritega pilte raamaturiiulitest ja avatud raamatutest teetassi kõrval ja sügavamõttelisi tsitaate, ja mida siis raamatulugemise asemel lõputult rullitakse. (Kava oli nagu lõik sellisest tsitaadiblogist.) Selline raamatulugemise-esteetika. Eetika pool jäi väheke nõrgaks. Tegelased olid kuidagi lamedad: vanaisalikult näppuviibutav erudeeritud muhemees professor, täiesti ebausutava "olen-kogu-aeg-mölakas-ja-järsku-hakkan-võlumäge-lugema-ja-avastan-et-elus-on-enamat"-arenguhüppe sooritav projektijuht, sõjaväenaljade ja ausameelse harimatu jutu peale üles ehitatud erukapten, neiu ja noormees, kes mängisid oma minu jaoks üsna lootusetut suhet (mis lõpuks muidugi täiesti meelevaldselt häppilõppes) läbi tsitaatidega -- äge, eks ole, ainult et oleks siis kuulnud, mida nad ütlesid, ja oleks need tsitaadid, mida ma kuulsin, kuidagi seostatumad olnud. Ja mulle meeldivad tsitaadid, tõesti. Aga seal tundusid need liiga tihti nagu köögikombainist läbi lastud. Kui tsitaadi ära tunned, on enamasti veel valusam kuulata. Ja keset noorpaari tüli ingliskeelne feministlik tiraad, millest ka mina diktsiooni tõttu aru ei saanud, rääkimata 60+ publikust. Või oligi see kõik nii mõeldud, et vaataja saaks lihtsalt aru: ahhaa, tsiteerivad, järelikult haritud, lugenud inimesed? Mitte et mida siis täpselt ja kust siin mõttelõng läheb. Nagu geeniusetsevad geeniused filmides (te ei peagi aru saama, mida ta teeb, ta on lihtsalt teiesugustest keskpärasustest hästi palju targem). Kuigi Isabella tsitaadivormis mõttearendused oleksid võinud väga huvitavad olla, mängida välja seda vastuolu romantiku ja feministi vahel, mida ühes arvustuses kiideti (alatu desinformatsioon!!). Võib-olla oli see huvitav osa muidugi selles osas tekstist, millest ma aru ei saanud. Loomaarst Mari oli ainus tegelane, kelle kujutamine päris närvi ei ajanud -- peale hommikumantlis vanamehe, kes lihtsalt tukkus ja luges ega teinudki suud lahti; see vanamees oli tore.
Jah, need lamedad vastandused. Homo legens on välja suremas, nüüd on märgata hoopis teistsuguseks kasutuseks evolutsioneerunud pöialdega isendeid, oh neid tänapäeva kiirustavaid projekti-inimesi, elu mõtte üle nad ei arutle, tahavad kõik raamatud ära põletada, mis neist kasu on, "tõmba endale alla see raamat"; ja teiselt poolt professor, kes riiulite vahel jalutleb ja õõnsal häälel filosofeerib: "Mis on aeg? "Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu..."" Ja lõpuepistel raamatute vanadekodust, kus nad saaksid "segamatult narmendada" ja valgetes kinnastes töötajad loeksid neist vahetevahel ette ja ei paneks neid kunagi nägupidi padja peale... Tjah, võib-olla olen ma tõesti liiga küüniline. Kuigi samas ei usu ma, et niipea peaks palkama spetsiaalsed inimesed, kes üldse veel raamatuid avavad. Projektijuht tõdes ka lõpuks, et Eestis loetakse veel liiga palju, ei saa hääbuvate kommete toetamise tõukefondist raha vms. Höö-höö.
No ja nagu R ütles, piinlik on vaadata lugemist teesklevaid inimesi.
Ma olen ise ka üllatunud, et ma millestki nii halvasti kirjutan. :(
Siiski, üks hea nali oli ka: et raamatute peale hakatakse varsti samasuguseid silte kleepima nagu sigaretipakkidele: kõver kael, paksud prillid...
Lõpetuseks näide tegelaste teksti veenvusest:
[ajab näpuga rida "Võlumäest]: ""Kes me oleme? Kus me oleme?" Ma polegi selle peale varem mõelnud!"

4.4.17

Vastu taevast

Aga siis oli ka kevad. Mitu kevade pilti tuleb meelde: haige, väsinud, raskelt hingav, toetub ta tooli seljatoele, on just õuest tulnud. "Kui muidu enam ei jõua, siis nende pärast ikka veel jõuad." Luuletaja käes on kimp lumikellukesi. Valge vaikus on seekord jälle võidetud.
Mu halvim aeg on range südatalv...
Teinegi kevadpäev. Kui juba aknaid sai avada, laskus vahel aknalauale metsvint. Arvatavalt üks ja sama, aastast aastasse. Lind lendas tuppa, istus kirjutusmasina võllile, nokkis paberilt kirjatähtede musti kribalaid. Luuletaja rõõmustas nagu laps, silmitses lindu kiindunud lootuslikkusega: kellelegi siis ikka on seda vaja, mis ma kirjutan. Ja kui lind võrinal lendu läks, hüüatas: "Vastu taevast! Kõik vastu taevast! Nii ma olen alati arvanud."
Kõige sagedamini tõuseb ta siiski silme ette kõrge karusnahkse kraega tumesinises peaaegu maani palitus, mis oli jäik ja liikumatu nagu torbik. Säde-elav oli aga silmavaade mütsirandi ja kraekurvide vahelt. Luuni lõikaval külmal õhtul teda raagus pargist tulemas nähes küsisin oma väravalt konventsionaalse küsimuse: "Kuidas elu läheb?"
"Oh, elu on ikka ilusam, kui jõuab ära kannatada!"
 Asta  Põldmäe Betti Alverist