terminihäda

 "aga "tegevuspõhine teadmus" ei kõla lihtsalt üldse nagu tegevuspõhine teadmus!"

issaristike

Jeebus, kuidas mind häirib sõna 'patustama' kasutamine söömise tähenduses. "Üritan ikka tervislikult toituda, aga täna patustan oma 8-aastase poja küpsetatud koogiga," kirjutab (muidu kindlasti tore ja tubli) perearst. Poja küpsetatud koogiga. PATUSTAN. Issand halasta. Ja Erik Orgu (miks tal on minu aadress ja miks ta arvab, et ma tema reklaamkirju lugeda kavatsen) saadab mulle meili pealkirjaga "Kas ja kuidas patustada?" Lihtsalt. Mida. [palun hinnake mu vaevaga vaoshoitud kirjavahemärgikasutust]
Tõsi ta on, et 'patu' sõnal polegi nagu eesti kultuuris päris normaalset konteksti... kunagi tõdesime istusklemissalongis, et eesti kultuuris on väga tugev süü mõiste, aga pole eriti lunastuse mõistet, nii et põhimõtteliselt olla eestlane tähendabki olla igavesti süüdi ja igavesti teisi süüdistada. :) Aga 'patt' - keskmine eesti pagan ei kasuta seda iial muus tähenduses kui irooniliselt või siis dieedist rääkides. Ma arvan, et siin oleks materjali toredaks kultuurianalüüsiks, kui mul oleks enam mingeid kultuurianalüütilisi ambitsioone. Mis muud öelda kui tule taevas appi ja veel mõned religioosse taustaga hüüatused.

Tabuteemad

[laps kellele on korduvalt mõista antud, et "kurat", "hammustan tal pepu maha" jms pole ilus öelda, loeb raamatust]: "Milline vend oli kõige õnnelikum? Noorim sai rikkaks ja abiellus..." Hihihii! Õpetaja, aga siin on KIRJAS "abiellus"!!

[laps, kes ei oska lugeda, haarab vana ajalehe, istub võimukas poosis toolile ja lööb lehe lahti]: Ainult lapsed võivad ajalehte lugeda! Täiskasvanud ei või! Siin on kirjas, et fakt on fakt! Ma ütlesin FAKT ON FAKT!

sõnakiivus

Oeh. Avastasin, et tõlkides nii kehva raamatut, millest niikuinii... saia ei saa, on kohe tõrge oma lemmiksõnu kasutada. Näiteks selliseid nagu haprus, pelgalt, vargsi.

mida mu silmad peavad...

päeva valestilugemine:
"Patsutajat piinatakse põrgus ajaga"

(mida põrgut ma loen? - oma kunagist referaati Unduski "Maagilisest müstilisest keelest".)

lennutada lohet

nii see ikka on, et
tahad kirjutada millestki Olulisest [suurtähega sõna lugeda Puhhi häälega palun]
(ma pean silmas et millestki painavast)
aga tahaks kirjutada ka stiilselt ja elegantselt, mitte piinlikult ega kohmakalt
ja siis on meil jälle see Venni diagramm ["Venni" pole vaja Puhhi häälega lugeda]
mis näeb välja umbes selline:
O  O
ja olemegi jälle Ei Küüni tänaval või siis kirjutame väikestest turvalistest asjadest. graveerime riisiteradele.
ja asi pole ainult julguses [Puhh ütleks ilmselt Julguses, aga käib väiketäht kah], sest vaata sa võid julguse kokku võtta ja hüpata, aga jõudu ja osavust peab ka olema, et saltosid teha. mul lähevad maadmööda kukerpallidki kõveriti.
aga saab vast harjutada? saab? ja kunagi olen ma nõtkem.

suurt ja lunastavat märtsi

- märtsikuu raamatud

27. märtsil tõdesin, et olen selle kuu jooksul läbi lugenud üheainsa raamatu, mis ka vaevu raamatu mõõdu välja annab (LRi Zola). Ei tea, mida ma kogu see kuu tegin (tõlkisin?). Aga noh, veebruar võttis märtsilt võlgu ja märts jälle aprillilt, nii et tänaseks on mul juba kolm raamatut läbi:

Émile Zola "Kuidas surrakse" (tlk Heete Sahkai)

Robert Walser "Õed-vennad Tannerid" (tlk Liisi Rünkla)

Aare Pilv "Kui vihm saab läbi"

Zola kohta pole suurt midagi öelda. Olin läinud mingilt kirjandusürituselt raamatupoodi Walserit otsima ja Zola raamatu pealkiri klappis meeleoluga. Lugesin seal Rahva Raamatu õrrel istudes kaks surma (kaupmehenaine ja töölisklassi poiss) juba läbi, see mitte vast päris telegramm-, vaid pigem, ütleksin, "eh, nojah"-stiili mõju oli meeldivalt nüristav. Koju jõudes lugesin ülejäänud surmad ka läbi ja jäin poole (mitte sugugi ebahuvitava) saatesõna pealt magama nagu laip (höh), raamat näppude vahel, hambad pesemata (juhtub üsna harva). Oli selline väga lühike kohtumine ja väga lühikese mõjuga. Mulle talupoja surm küll nii tohutult idülliline või ideaalne ei tundunud (nagu kuuldavasti pidanuks), aga eks ta vist selline kõige loomulikum aineringesse tagasisuubumine oli. Võib-olla siis tõesti. Ehk on asi selles, et ennast ma niimoodi suremas ette ei kujuta. Või üldse ei kujuta end ette vana ja austusväärse ja aupaklikest järeltulijatest ümbritsetuna. Vanana ja hädisena... ja muude atribuutidega... kujutan küll.

Walserit tuli lugeda aeglaselt ja hellalt. Umbes selline raamat, et kui suvalisest kohast lahti teha, leiab ikka koha, mida tahaks välja kirjutada. Lõpetasin esimese ülestõusmispüha hommikul (või teise? igatahes järgnes unine munasöömine) ja tundsin end pühalikult küll. Või õndsalikult. Õndsakeselikult. Sest eks ta sellist õndsakese-eluviisi propageerib. Ma mõtlen jurodivõi-õndsakest (vaatasin praegu, et "õndsake" esineb ainult sünonüümisõnastikus surnu tähenduses). Niisiis, mingitpidi, raamat toeks neile, kes ei taha/suuda ühiskonnale kasulikuks korralikuks inimeseks hakata (?). Või ehk isegi enam neile, keda korralikuks inimeseks hakkamise surve ahistab ja maadligi surub. Või kes on küll hea meelega korralikud ja kasulikud ühiskonnateenrid, aga natuke väsinud ja tahaks jalgu sirutada ja pilvi vaadata vahepeal.

Mind hoiatati enne, et kuskil keskel peaks raamatu pooleli jätma. :) Nojah, kuskil poole pealt hakkasin tundma seda tunnet, kui midagi ilusat hakkab paratamatu lõpu poole tüürima ja sellest on kahju ja tahaks, et lummus kestaks edasi. Ainult et siis kestiski, pool raamatut tuli veel. Ja kui päris lõpp tuli, oli tunne, et tõesti, nüüd aitab kah, aga mitte tüdinult, vaid rõõmsalt, et me raamatuga nii kenasti üheaegselt lõpetamissoovini jõudsime. Keel nagu soe tuul ja raske joovastav toomingalõhn, vahepeal natuke totakas nagu seesama mu lause.

Jah, umbes nii oli asi:

Metsalagendikel nähti valget, unistavat, laiska taevast, mis tundus nagu alla vajuvat ja hõiskavat, nagu hõiskavad linnud, väikesed linnud, keda kunagi näha ei ole ja kes nii loomulikult loodusesse sobivad. Tuli mälestusi, ja ometi ei soovitud neid lahti võtta ja lõpuni mõelda, ei suudetud, sest see tegi magusat valu, aga inimene oli liig laisk, et ühtki valu päris läbi tunda. Kõnniti ja jäädi jällegi seisma ja pöörati ringi ja vaadati igasse ilmakaarde, vaadati kaugusse, üles, tagasi, alla, edasi ja maha ning tunti jahmatust kõige selle õitsemise roidumusest. Sumin metsas ei olnud nagu sumin varjudeta lagendikul, see oli teistmoodi ja kutsus jälle uutele unistustele. Ikka tuli sellega võidelda, seda trotsida, vaikselt tõrjuda, kaaluda ja kõikuda. Kõikumist oli kõiges, pingutust ja enese nõrgaks tunnistamist. Aga nii oligi kena, ainult kena, pisut raske, ja siis jällegi pisut kitsi, siis silmakirjalik, siis kaval, siis enam ei midagi, siis päris rumal; lõpuks läks päris raskeks veel midagi ilusaks pidada, ei suudetud end selleks enam sundida, istuti, kõnniti, uidati, tõtati, joosti ja viivitati niisama, inimene oli muutunud tükikeseks kevadest. Kas võis sumisemine omaenda sumisemisest ja kudrutamisest ja laulmisest võlutud olla? Oli siis rohule antud omaenda ilusaid kõikumisi vaadelda? Kas oleks pöök võinud omaenda väljanägemisse kiinduda? Ei väsitud, ei igavletud, aga kõigel lasti nõnda olla, nõnda minna, nõnda siia ja sinna kõikuda. [...] Mõisteti luuletajaid, ei, õieti ei mõistetud neid, oldi ju niiviisi kõndides liig laisad, et mõelda, nagu neid mõistetaks. Ei olnud vaja midagi mõista, kõike seda ei andnudki kunagi mõista ja jällegi mõisteti seda kõike päris iseenesest, lahustudes mõne kõla kuulatamisse või kaugusse vaatamisse või meeldetulekusse, et nüüd on õigupoolest aeg koju minna ja täita mõnd kohustust, olgu ka päris tähtsusetut, sest kohustused ootavad täitmist kevadelgi. [98-99]

Noh, ma päris tervet raamatut siiski ümber ei kirjuta, aga:

Enamikul puudub julgus tervitada õnnetust kui midagi, milles saab pesta hinge, nagu vees pestakse käsi-jalgu. Vaadatagu kord ometi ennast, kui on võetud riidest lahti ja seistakse alasti: milline toredus -- alasti, terve inimene! Milline õnn -- enam mitte millessegi rõivastatud olla, alasti olla! Juba siia maailma tulla on õnn, ja kui ka ei tule mitte ühtki muud õnne peale terve-olemise õnne, juba see on õnn, mis särab ja hiilgab rohkem kui kõik vääriskivid, kõik ilusad vaibad ja lilled, paleed ja imed. [...] Seesuguse hiilguse ja õnne külluse juurde, kui ollakse tõesti valmis vaatama paljaid, pingsaid, liikuvaid, sooje, maisesse ellu kaasa saadud ihuliikmeid seesuguse küllusena, on vaja mingitki vastukaalu: õnnetust! See takistab meid üle keemast, see kingib meile hinge. See harjutab meie kõrvu kuulama, kui ilusasti see kõlab, kui hing ja keha omavahel segunenuna üksteiseks üle minnes üheskoos hingavad. See teeb meie kehast midagi kehalist-hingestatut ja kinnitab meis hinge nõnda, et kui tahame, tajume oma keha üleni kui hinge: jalg on jooksev hing, käsi kandev, kõrv kuulav, silm nägev ja suu suudlev hing. [148]

Midagi imelist on selles, kui oled pääsenud varasest noorusest; sest see ei ole sugugi vaid ilus, armas ja kerge, pigem sageli raskem ja mõtlikum kui mõnegi vana mehe elu. [202]

Selles on siiski midagi: elada, nagu elab enamik inimesi. Mind hakkab juba pahandama, et ma nõnda jõude ja erandlik olen. Toit ei maitse mulle enam, jalutuskäigud väsitavad mind, ja mida suurt ja meeliülendavat siis on selles, kui lased end palavatel maanteedel kärbestest ja parmudest torkida, kõnnid läbi külade, hüppad mõnelt järsult kaljuservalt, jõlgud rändrahnudel, toetad pea kätele, alustad mõne raamatuga ega suuda lõpuni lugeda, siis ujud mõnes, kui ka ilusas, ometi kõrvalises järves, paned end jälle riidesse ja asud koduteele, ja siis leiad kodust Kaspari, kes laiskusest enam ei tea, millisel jalal seista ja millise ninaga mõelda, või milline sõrm mõnele oma ninale asetada. Seesuguse eluga saadakse kergesti palju ninasid ja soovitakse päev otsa oma kümne sõrmega oma kümmet nina otsida ja mõelda. Seejuures naeravad omad ninad vaid mõtleja üle ja teevad talle pikka nina. Ja mida jumalikku on selles, kui nähakse, kuidas kellegi kümme või enam nina pikka nina teevad. Selle jutuga illustreerin ma vaid tõsiasja, et hulkurieluga muutub inimene totraks. [62]

Ma tahan elada, mitte mõnd suurejoonelist karjääri taga ajada. Ja mida ongi selles suurejoonelist: varakult kõver selg liiga väikese puldi taga seismisest, kortsus käed, kahvatu nägu, kulunud tööpüksid, värisevad jalad, paks kõht, rikutud magu, kiilad laigud pealael, kurjad, urisevad, nahksed, tuhmunud, särata silmad, kurnatud laup ja teadmine, et oled kohusetruu narr. Ma tänan! Ma jään meelsamini vaeseks, aga terveks, loobun teenistuskorterist odava üüritoa kasuks, olgu see ka kõige pimedamas kõrvaltänavas, elan pigem rahapuuduse piinades kui painajas, et kuhu mul küll suviti reisida tuleks, et oma rikutud tervist turgutada, minust peab lugu küll üksainus inimene ja see olen ma ise, aga selle inimese lugupidamisest sõltub minu jaoks kõige rohkem, ma olen vaba ja iga kord, kui paratamatus nõuab, võin ma oma vabadust mõneks ajaks müüa, et hiljem jälle vaba olla. Vabaduse nimel tasub vaeseks jääda. Sööma peab, aga mul on annet saada kõht täis väga vähesest. Ma lähen ikka endast välja, kui minu juurde tullakse sõna ja nõudmisega, mis sisaldub sõnades "hea töökoht". Ma tahan inimeseks jääda. [...] Ma olen usin ja töökas, kui mul on ülesanne täita, aga oma elamise rõõmu ma kellegi meeleheaks ei ohverda [...]. [157-158]

Teised noored äriametnikud reisivad enese harimiseks kaugele välismaale ja tulevad siis terve kotitäie teadmistega jälle koju, kus neile hoitakse auväärseid kohti. Mina aga, teadke, jään ikka kodumaale. Ma just nagu kardaksin, et mujal ei paista päikest, või paistab see kuidagi keskpäraselt. Olen kui kinni seotud ja näen aina vanas uut, seetõttu ehk lähengi nii tõrksalt edasi. Käin siin alla, ma näen seda hästi, ja ometi tundub mulle, et pean hingama oma kodupaiga taeva all, et üldse elada võiksin. Minust peetakse küll vähe lugu, mind peetakse kergemeelseks, aga see ei tee mulle midagi, mitte kõige vähematki. Ma jään ja jään kindlasti. Nii kena on jääda. Läheb siis loodus välismaale? Kas siis puud rändavad, et endale mujal rohelisemaid lehti kasvatada ja siis koju tulla ja end kiideldes näidata? Jõed ja pilved lähevad küll, aga see on teistsugune, sügavam minek, see ei tule enam tagasi. See ei ole ka õieti minek, pigem vaid lendav ja voolav rahu. Seesugune minek on ilus, arvan ma! Ikka vaatan ma puid ja ütlen endale, et nemad ju ka ei lähe, mispärast ei tohiks siis mina jääda? Kui viibin talvel mõnes linnas, siis tunnen ahvatlust näha seda ka kevadel, samuti mõnd puud, et kuidas ta kevadel särab ja oma esimesi hurmavaid lehti laiali laotab. Kevade järel tuleb ikka suvi, seletamatult ilus ja tasane nagu hõõguv suur roheline laine maailma sügavikust, ja suve tahan ma ometi siin nautida, mõistate, mu härra, siin, kus olen näinud kevadet õitsemas. [156-157]

[Klara:] Päeval kesk päikesepaistet minnakse metsa nagu õhtusse, hääled on seal selgemad ja tasasemad ja lõhnad niiskemad ja lähemal, seal saab puhata ja palvetada. Metsas palvetatakse tahtmatult, ja see on ka ainus paik maailmas, kus on jumal lähedal; jumal paistab olevat metsad loonud, et seal palvetataks nagu pühas templis; üks vaid palvetab nii, teine teisiti, aga palvetavad kõik. Kui lebatakse kuuse all ja loetakse raamatut, siis palvetatakse seal, kui palvetamine on seesama kadumine mõtetesse. Olgu jumal seal, kus ta iganes on, metsas aimatakse teda ja antakse talle vaikses hurmas natukene usku. Jumal ei taha, et temasse nii väga usutaks, ta tahab, et ta unustataks, teda rõõmustab koguni see, kui teda teotatakse, ta on üle igasuguse arusaamise hea ja suur; jumal on paindlikum kõigest, mis maailmaruumis leidub. Ta ei koosne, millestki, ei taha midagi, ei vaja midagi. Midagi tahta, see on meie, inimeste jaoks, aga tema jaoks ei ole see midagi. Mitte midagi ei ole tema jaoks. Ta rõõmustab, kui tema poole palvetatakse. Oo, see jumal on lausa hurmatud ja ei oska suurest õnnest end kokkugi võtta, kui ma nüüd lähen ja teda tänan, õige natukene, päris pealiskaudselt. Jumal on nii tänulik. Tahaksin teada, kes võiks olla veel tänulikum. Ta on andnud meile kõik, nii ettevaatamatu, nii hea, ja nüüd on asi nii, et tal tuleb rõõmustada, kui tema loodu pisutki tema peale mõtleb. [60]

Kui mõistatuslik see on, magama heita, ei, esmalt väsinud olla, siis magama heita, ja siis ärgata ja tunda end kui uuesti sündinud. Iga päev on meile sünnipäev. Naug tõustakse vannist, nii tõustakse öö looride vahelt sinise päeva lainetesse. [...]Milline igatsus, milline ime õhtust hommikusse, keskpäevast õhtusse, ööst hommikusse. Kõik tunduks imeline, kui tuntaks kõike, sest ei saa ju üks olla imeline ja teine mitte. [61]

Kokkuvõtlikult:

Simon oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. [12]

Pilve raamatu ostsin suvel Haapsalu Apollost, et, noh, et keegi sealt selliseid raamatuid ka ikka ostaks. Lugesin natuke Varblas ja ei saanud nagu otsa peale, kuigi teoreetiliselt oli väga soodus keskkond. Nüüd, kui ta sai need preemiad, võtsin riiulist jälle välja. Ja sellega on tõesti nii, et peab olema õiges seisundis. Mul oli enne pühi pingelangusest (pärast naljakat auhinnavärki) kuidagi eriti surmväsinud ja tühi tunne ja ma tundsin esimese osa tekstide eest suurt tänulikkust (eriti "Piimakoore" eest). Selline valge, tühi tuba jälle, aga mitte steriilne ja pannkoogivaenulik, vaid rahulik puhkamise koht. Vaikne hääl. 

"Lülitite" võte meeldis mulle ka, ainult et teksti ennast oli raske lugeda, kohe hakkasin oma erinevaid kodusid ja nende lüliteid ette kujutama. Kusjuures enne Koplisse kolimist on mu mäletustes kõik toad alati juba valged, nagu ma poleks kunagi lüliteid kasutanudki. Aga tegelikult ei mäleta ma sellest ajast ka nt ukselinke. Pigem mingeid üksikuid pilte: tubadevahelist valgeks värvitud klaastahvlitega ust, pliidiukse arusaamatute sõnade "VÕIT TARTU" vaatamist ja seletuse küsimist, öösärgis köögiuksel seismist ja läbi tagumise koja tagauksest paistva valge suvehommiku nägemist, köögilaua ääres ühe kartuliviiluga taldriku taga istumist, kraanikausi ees verekaotusest minestamist (ja mõtlemist, et see pole ju üldsegi romantiline, nagu ma ette kujutasin), kempsus rappuva pesumasina hirmutamist, isa poolt vildikaga köögipaberirullile kirjutatud poeemi lahtirullimist (!!! mis sellest küll saanud on?).

Aga järgmine kord, kui olin jälle väsinud ja tahtsin vaikust ja puhast vett, tulid Jaan Ajaliku luuletused ja kuigi need on nüüd kainema pilguga vaadates ka võrdlemisi vaikse häälega kirjutatud, tegi satiir sel hetkel haiget. Vale hetk.

Mind hakkas kuidagi segama, mu tähelepanu kõrvale juhtima, et see raamat on justkui nii ebaühtlane, mõni tekst kuidagi päris suvaline. Aga võib-olla olin hoopis ise ebaühtlane ja suvaline, kindlasti olingi. Samas on seda raamatut vist 7 aastat kirjutatud ka. Ma ei tea, pärast seda "Piimakoort" olid mul mingid idealiseeritud ootused, et nüüd valgustun. Ei, aga edasi oli ka valgustav. Ja mäletan, et mõnda Jaan Ajaliku osast olin varem kuskilt (blogist?) lugenud ja heameelt tundnud. Ja lõpupoole hakkas filosoofiline rahu tagasi tulema nii mulle kui raamatule vist. Päris lõpuks hakkas mul jälle hea ja valge.

Aga tavaliselt ma ei loegi luulekogusid järjest läbi, algusest lõppu sirgjoones (või enam-vähem). Võib-olla oli viga hoopis selles taotluses. Ja üldse, raamatult ei peaks ootama, et ta on pehme voodi, aken puuokste ja taevaga ja suvel maitsev limonaad. Las teeb oma asju, loe õigel hetkel. Kõik see, mis ma siia kirjutasin, on üldse päris ebaadekvaatne.

me lapsed jooksime läbi selle lahtise ja maheda maitänava uksest väravani, need kaks punkti hoidsid meid oma turvalistes sulgudes, huilgasime midagi, kärarikas kihutamine. selles oli mingit laia maailma rändamise maiku ning kergust, mis oli talutav vaid seetõttu, et see lõppes kohe väravani jõudmisega ära. tegelikult pole mul selle helguse kirjeldamiseks sõnu.

*

kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges -- alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hooviväravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses, kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas -- ehe ja pidulik loomulikkus -- puhas tõlgendamata rõõm.

[18-19]

Ja veel üks lugemiselamus: "Fantaasia" saate alguskõlli kuulates hakkas kummitama Alveri "Abrakadabra": "Fantaasia! Fantaasia! Me hüüdsime su nime /  ja hospidalist korraga kõik õue holpsasime." Otsides ülejäänud luuletust, leidsin, et see on ilmunud 1969. aastal Loomingus, seltsiks näiteks novell raamatupidajast, kes "rehkendas vatipükste kulumisprotsente" ja keda õiged rakkus kätega töömehed kiusasid jms, aga numbri avatekstiks on imeliselt halvad tõlked kolmest imeliselt halvast luuletusest Lenini teemal (no hästi, üks tõlge [mitte äratoodu muidugi] on isegi vormiliselt päris korralik, aga sisu ikka jabur).

Kus Lenin?
Mausoleumis lamab.
On medalil, aumärgil ta.
Kus Lenin?
Juubelid ja kavad . . .
Kuid siiski Lenin? Kus on ta?

[...]

Kus Lenin on?
Kui õhtu saata
taas unehõlma tahab meid,
ta äkki aknast sisse vaatab
ja küsib: kas kõik tehtud teil? 

***

Ühtlasi leidis R., et selle blogi nimi peaks olema hoopis "Räme esteetika ja obskuurselt huvitav" (sõnad, mida ma tarvitasin, iseloomustamaks seda, mis ühe anonüümseks jääva autori luuletused minu meelest ei ole). Aga siin toimub piisavalt nabauurimist ka, jäägu ikka omphaloskepsis.

Vanaisa: Kui ma laps olin, siis Varblas oli üks meie kauge sugulane, Rooberg. Tema sõitis veoautot ja käis mõnikord Haapsalu vahet ka. Ma sain siis temaga vahel Haapsallu. Aga iga kord ema ja kõik tuttavad õpetasid mind, et „Sellel Eedil on komme magama jääda, sa pead temaga kogu aeg rääkima.“ No kujutage siis ette, kuidas minusugusel...

Ü-R: ...kellel rääkimine on niisugune vaev!

Vanaisa: ..no mis mul oli...

Ema: ...koolipoisil...

Vanaisa: ... selle võõra vanamehega rääkida!

uus suur eesti romaan

õde leiutas  uue ühepajaidioomi: alt vaatama (alt üles vaatama + alt hoidma)

õde, kruusahunnikust leitud savi voolides: Rodin vaadaku alt!

 *

ema: Ma olen sel suvel nii palju labidatööd teinud, et ma võiksin omaenese eksistentsiaalfilosoofia kirja panna. "Kraavilabidas ja kruusalabidas". Ja Tammsaare vaadaku alt!

näe süttib ikka veel

kempsus on see Sirp lahti, kus Blackburn küsib "Mis on tõde" ja vaatab mind läbi paberirulli pappsüdamiku.
ei tea, kas sellest tõukudes, otseselt igatahes mitte, taipasin järsku, mis on üks asi (muuhulgas?), milleks luulet vaja läheb (no võib-olla proosat ka): selleks, et öelda asju, mis on suurest ütlemisest juustuks muutunud, nii et poleks juust.
(ja et ma ise pole selleks piisavalt julge.)
(see oli tõehetk küll.)

kuidas raamat üle elada

Viimasel ajal läheb lugemine justkui aina rohkem kahte lehte:
ühel pool tekstid, millele ma keskenduda ei suuda, nii et loen ühte ja sama lauset uuesti ja uuesti;
teisel pool need, mis mind niimoodi erutavad, et süda hakkab liiga kiiresti lööma, hingetõmbed muutuvad lühikeseks ja pinnapealseks ja ma ei saa edasi lugeda, vaid panen raamatu maha ja jõllitan kaugusesse;
osa teeb muidugi mõlemat (Musil näiteks).
Vanasti ma pigem kugistasin raamatuid, uputasin end kiire sukeldumisega sügavale sinna sisse ja siis tulin sama kiiresti pinnale, enamasti mingeid tuukrihaigusi kannatamata (v.a "Jane Eyre'i" puhul, mis oli võib-olla lihtsalt liiga paks ühe hommiku jaoks), et järgmisesse hüpata. Nüüd on sedasorti lugemist väheks jäänud, ehk ainult lasteraamatutega õnnestubki, mõne muuga veel ka, aga enam ei saa justkui nii sügavale.
Meelde ei jää nagu ka enam midagi. Jäävad mingid hägused muljed. Ainsad, mis jäävad teravalt, on mingid kujuteldamatu valu kohad. Nende ümber jääb meel keerutama, silmi kissitama, püüdma siiski ette kujutada, kartma, et see õnnestub, kartma, et ma saan kunagi päriselt teada, mis tunne see on, võbisema süü- ja õudusesegusest kergendusest, et ma veel ei tea, imestama, miks mind veel säästetud on. Need kustutavad kõik ülejäänu ära. Need ei pea olema mingid võikad ja detailsed kirjeldused (ehkki need teevad ka nii). Mida vihjelisem, seda jubedamgi, seda suurem lõks. Nii et ma ei mäleta neist tekstidest midagi muud kui neid kohti, ma ei oska neist tekstidest tervikuna midagi arvata, need ei jäta mulle mingit muljet väljaspool seda lugemistraumat. Näiteks sellised tekstid nagu Kalda "Jumalate aritmeetika", Pihelgase ja Kaldmaa kirjad"Kolmeteistkümnes kirjas" (ja mitu teist kirja sealt veel, kuigi nende peale ma ei mõtle enam nii palju), Lepiku kiri, kus mainitakse tuttavat, kellel "jalad ikka valutavad, sellest ajast saati" (koos Sirbi artikliga, kus on kritiseeritud, et teadmatumale lugejale pole seletatud, miks teatud ajast saati teatud inimestel jalad valutasid, aga pole sealgi seletatud), Piret Järvekülje mälestused (mis asju mu vanaemal küll riiulis on) "Korallid Emajões", "Pühapäevalaps", ja mingi raamat (krimka?), mille pealkirja ega autorit ma ei mäleta, kus kellelgi maksa muditi.
Nii et raamatutega tuleb olla ettevaatlik.
Või lugeda tuimestusega (?)

mõni sõna tekitab väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni, põhjendamatu ja ebaproportsionaalse. valik on muidugi läbinisti idiosünkraatiline. lapsena ma suutsin vaevu lugeda sõna kiskuma, see oli nii valus sõna. asjad, mida kistakse, lähevad katki, ma ju teadsin, aga millegipärast tegelased raamatutes ikka vahel kiskusid. kiskuma, see juba kõlab nii, et süda tõmbub krimpsu.
aga neid on veel. marmelaadipallid näiteks. 
marmelaadipallid. kui ma sellele sõnale mõtlen, vajuvad nagu paduvihm lagipähe igasugused kiskuvad tunded. kahju. kahju kaladest, nukkudest ja lastest; kahju asjadest, saati siis veel olenditest, mis võetakse, tehakse, tapetakse ilmaasjata, millega ei ole hiljem midagi teha. ootamatult on seesama tunne teisest otsast jälle see tunne, kui sa lapsena saad esimest korda aru, et ema ja isa ei oska kõiki asju heaks teha. et mõned asjad teevad neile ka haiget. et vahel teevad nad ise üksteisele haiget. see tunne, kui Harry esimest korda (juba üsna sarja alguses) häguselt oimas, et on asju, millest isegi Dumbledore jagu ei saa [viide Indreku jumalaheitlusele oleks vist kultuursem, kuigi ambivalentsem]. marmelaadipallid, millega inimesed üritavad kinni toppida maailma puudulikkust ja oma nõrkust. tõsiasi, et koerad jäävad auto alla, linnupojad kukuvad pesadest välja, millimallikad triivivad kuivale ja inimesed käituvad rumalasti, pani lapse-minu ühel hetkel küsima, mida siis armastada, et valus poleks? (jõudsimegi kõige räbaldunumate haavatavuse-klišeedeni, ljuboff ja riimiks kroff.) üks loogiline järeldus oli, et  turvaline on armastada seda, mida pole olemas, aga mis on see-eest täiuslik. [and thus, pshychophaths are born. mul pole siiamaani siiski õnnestunud seda ülimõistlikku otsust täide viia.] nagu Ellen Niit märkis, kui kanamuna on kõva, st mittehabras, on ta surnud.

mõned ilusad sõnad on muidugi ka, mille tunne on nagu päike puulehtede vahelt. kassiristik. suksu. naber (tegelikult just/eriti mitmuse omastav: naprade).

saaresinine
on justkui mõlemat korraga.

kokkuvõtlikult, on sõnu, mis tekitavad üürikeseks ebameeldiva tahtehalvatuse ja kisuvad ajusoppidest esile mõistusetaguse hägu, ajavad verist vahtu otstest välja ja karjuvad öää (sic). olge valvel, seltsimehed!