veel ajalugusid

1
Vanatädi
"Seal sinu vanaisa ristiema Ilse Selge juures me olime sõjapaos. See pidi olema siis, kui venelased teist korda sisse tulid. Ükskord tulid kaks venelast sinna talu õue peale. Kõik olid ikka väga ära ehmatanud -- sel ajal ju käis jutte ette ja taha, missugused hullud ja julmad on. Aga need ei olnud, sõbralikud olid. Ma mäletan, kuidas üks võttis minu sülle ja pani mu oma hobuse peale ja siis ratsutas minuga seal mööda õue. Alguses ma küll olin nii hirmul ja värisesin. Aga ju tal siis oli endal sama vana tütar või. Pärast, kui koju tagasi läksime, seal me olime paremad asjad, toidunõud ja, keldrisse pannud, ja see oli küll kõik täiesti segi pekstud. Koogel-moogel, moosipurgid ja kõik."

2
Vanaisa
(Ü:) "No vanasti sai ju ikka nurga taga harjutada... maal sai igal pool ringi sõita, enne ikka õpiti sõitma ja siis tehti load ära. Mingit autokooli polnudki."
(U:) "Jah, meil olid seal ühiselamu õue peal mingid kuurid. Ükskord hakkasime neid uksi kangutama ja näe, üks oligi lahti. Ja sealt tuli välja vana saksa auto! Selline nagu piltidel... katus lahti ei olnud, aga muidu selline.. hästi vana ikka. No me panime bensiini sisse ja käima läks! Vändaga! Vändaga tuli käima vändata. Siis me sõitsime mööda seda ühiselamu õue ringi, üsna suur õu oli selline, me olime päris lusti täis, sõitsime kahe posti vahelt läbi, ja siis kiirust juurde! ja jälle kahe posti vahelt läbi! ja veel kiiremini ja... ega muidu polekski midagi olnud, aga seal kõrval elasid mingid naised, need kaebasid, et me tolmutame väga. Kui kisa tõusis, siis pandi vist kuurile lihtsalt lukk ette. Aga põhilised võtted, need sain ma sealt kätte.
Eks see oli selline pärastsõja aeg, kas oli kellelgi enne sõda selline auto ja polnud veel legaliseeritud, või oli hoopis Saksamaalt ära toodud ja polnud legaliseeritud..."

perekonnast ja traditsioonist ja pragmatismist

Et siis minu isa ema isa emal Hiiumaal olnud kolm last. Aga meest vat polnud mitte. Anna on selle mamma nimi ja tal oli kaks poega, August ja Peet, ja tütar Astrid. (Peedu tütar Aet oligi siis minu nooreltsurnud vanaema.) Anna elas pika elu ja käis veel minu tädi ja isa lapsehoidjakski. Tädi mäletas, et mamma oli lugenud ükskord ühte raamatut ja selle vihaga kohe lausa pliita alla visanud. Nüüd oli ta ise kah seda raamatut lugenud (teist eksemplari muidugi), see on Hermann Sergo "Põgenikelaev" ja seal on selline tegelane nagu Loviisa. Tema olla olnud ainuke tütar, talu pärija ja väga ilus, aga hapra kehaehitusega. Sellepärast keegi teda naiseks ei tahtnud, sest naine = ikkagi tööloom, mitte mingi nipsasi. Vaadati ikka jämeda kondi ja tugeva säärega näitsikuid, eks ole, nagu me kõik push-up-sukalõigetest teame. Vanemad juba mures, et jääbki Loviisake vanatüdrukuks. Aga olla seal olnud ka teises peres kolm venda, pilli- ja möllumeest, kellel tuli ühel hetkel märjukesest kitsas kätte, mõtlesid kavala plaani välja, kuidas saada väärt kraami Loviisa isalt, kes ajas puskarit. Nemad siis leidsid, et tuleb hakata tütrega plaani pidama, küll üks, küll teine, küll kolmas, küll siis vanamees ka kraanid lahti keerab. Pidasidki muudkui plaani, naiseks Loviisat küll keegi ei võtnud, aga sündis laps, ja siis teine, ja kolmaski; üks kangesti, oh hämmastust, ühe venna, teine teise ja kolmas kolmanda nägu. Raamatus oli neid kaks tütart ja poeg. Aga ega Loviisa vanemad ei pahandanudki väga, et temast lastega tüdruk sai. Märksa hullem ju, kui lapselapsi poleks üldse tulnud. Majandusüksus vajas töökäsi ja Loviisa pesitseski seal rõõmsalt edasi.
Tädi arvab, et selle Loviisa-loo peale Anna nii koledasti vihastaski, ja et eks seal siis oli mingi tõetera sees.

***


"Emps, õu, mul on habe! Seitse, kaheksa..."
"Mitmest karvast algab habe? Milline filosoofiline küsimus."
"...üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, KOLMTEIST karva!"

soojussurma talumatu kergus

ma mõtlen jälle, et linnaraamatukogu üritustel peaks tihemini käima sisust täiesti sõltumata, lihtsalt selle rahva pärast, kes sinna ilmub. rõõmsavärvilised ja määramatut karva kampsunid, sakris habemed, psühhedeelse mustriga fliismütsid, lambavillaimitatsioonvestid, kammitud hõbelokid, triigitud siidpluusid, pressitud viigipüksid - kõik nad ilmuvad kuskilt korteritest või majaputkadest välja, saavad seal saalis kokku, mõned sahistavad, nahistavad ja kihistavad nagu kooliplikad 1. septembri klassijuhatajatunnis, kes terve suvevaheaja jooksul üksteist näinud pole, teised heidavad neile noomivaid pilke ja poleerivad prille, tädid ja onud võtavad lõpus sõna ja pistavad mõne vahele kah ("tellised lagunevad küll!"). raamatukogu kui kultuuriasutuse tänuväärsus lööb neil korril tõepoolest lausa hiilgama, inimesed on korraks üksindusest väljas ja Mikita "Lapsepõlve" parafraseerides, ruum on vaka all hoitud narratiivi pungil täis, kuhu näpu torkad, sealt kohe purskab. sealt purskab ka, kuhu näppu ei torkagi. juudid Tartu ülikoolis, laulukoorid, võru keel vahetunnis, EPA-tudengid, ülikoolileht, Juri Lotman ja tema müts, Leningradi intelligendid üldiselt ja mis kõik veel.
aga Mikita puhul on mind alati hämmastanud see rõõmus, peaaegu ülemeelik toon, millega ta võib rääkida väga kurba juttu, see muie, mitte kibestunud ja küüniline, vaid peaaegu buddhalik seismine iseenda seljataga. või natuke hoopis, nagu Galsworthy, "oma südame kuldpuuris"? ei tea, sisse ei näe. Kaplinski hääles polnud päris sellist lõbusust, küll aga teatav rõõmus kergus, kui nad rääkisid asjadest, millest viimasel ajal küll ka muidu ohtralt räägitakse, mispuhul pole paljuks peetav ka ahastav toon. et ega võru keelel ikka eriti lootust ei ole (noh, me, intelligendid, ikka kirjutame, aga...), 50 aastat tagasi, oleks siis veel... aga nojah, siis ei lubatud vahetunniski võro kiilt pruuki (selle peale psühhedeelse fliismütsiga naisterahvas eestreast sosistas: "mina rääkisin küll vahetunnis!"). et kuna Eesti on rahvuslusest ja avatusest kui kahest kokusobitamatust väärtusest valinud teise (kuigi põhiseaduse preambul kõlab, nagu oleks siia reservaat asutatud), siis selle avatuse tulemus on, et maalt lahkuvad kõigepealt ajud, siis käed... "ja praegu on jäänud mingi torso, mis hoiab varvastega pankrannikust kinni". ja kui rahvuse aluseks on see, et omavahel suheldakse rohkem kui teistega, siis mis juhtub, kui rahvuse kandev osa hakkab suhtlema rohkem üle maailma läbi interneti teistega kui omavahel? ei tea, mis saab... eh, jah. naeratus. Kaplinskil on väga kena naeratus.
ei noh, see kõik on ju vana asi: või siiski, Sysiphos, sul kahju tühjast tööst? need päevad otsas on. nüüd tunne rõõmu ööst. ei lähe meie vagusalt sinna lahkesse öösse. janiiedasi. aga öö tuleb ikkagi ja minul on külmavärinad, kui ma kuulen tarku inimesi kõnelemas nostalgiaga käesoleva vastu.
ah, ja Kaplinski rääkis ka juudi legendist, et jumal tegi maailma loomisel kaheksa katset, esimesed seitse käkerdas kohe kokku kui nurjunud, viimasest sai praegune (või esimesed kaheksa, mis juhul praegune on üheksas - Kaplinski ei mäletanud, aga võimalik, et jumal ise kah ei mäletanud). selle viimase puhul sai taevataat kah mõne aja pärast aru, et üritus läks nihu, aga seda on juba raskem prügikasti toppida, nii et meil lastakse hävida "nii nagu astrofüüsikud seda ennustavad".
kuid vägitöö on leina naerdes kanda
kuid vägitöö
on - vilistades käia Lethe randa
kui langeb öö

ega tegelikult nii masendav ei olnud. pealekauba sai näpunäiteid soomeugriliste sõnade leiutamiseks (vastavalt Kaplinski maitsele siis, ja mitte keelefuturistide omale): eesti keeles mäel on selg, jalg ja rind; jõel on suu, maal on nina ja selliseid somaatilisi metafoore tuleks julgemalt ekspluateerida. mis tarindid ja taristud! "võtame mingi... sääre või... kanna!"