perekonnast ja traditsioonist ja pragmatismist

Et siis minu isa ema isa emal Hiiumaal olnud kolm last. Aga meest vat polnud mitte. Anna on selle mamma nimi ja tal oli kaks poega, August ja Peet, ja tütar Astrid. (Peedu tütar Aet oligi siis minu nooreltsurnud vanaema.) Anna elas pika elu ja käis veel minu tädi ja isa lapsehoidjakski. Tädi mäletas, et mamma oli lugenud ükskord ühte raamatut ja selle vihaga kohe lausa pliita alla visanud. Nüüd oli ta ise kah seda raamatut lugenud (teist eksemplari muidugi), see on Hermann Sergo "Põgenikelaev" ja seal on selline tegelane nagu Loviisa. Tema olla olnud ainuke tütar, talu pärija ja väga ilus, aga hapra kehaehitusega. Sellepärast keegi teda naiseks ei tahtnud, sest naine = ikkagi tööloom, mitte mingi nipsasi. Vaadati ikka jämeda kondi ja tugeva säärega näitsikuid, eks ole, nagu me kõik push-up-sukalõigetest teame. Vanemad juba mures, et jääbki Loviisake vanatüdrukuks. Aga olla seal olnud ka teises peres kolm venda, pilli- ja möllumeest, kellel tuli ühel hetkel märjukesest kitsas kätte, mõtlesid kavala plaani välja, kuidas saada väärt kraami Loviisa isalt, kes ajas puskarit. Nemad siis leidsid, et tuleb hakata tütrega plaani pidama, küll üks, küll teine, küll kolmas, küll siis vanamees ka kraanid lahti keerab. Pidasidki muudkui plaani, naiseks Loviisat küll keegi ei võtnud, aga sündis laps, ja siis teine, ja kolmaski; üks kangesti, oh hämmastust, ühe venna, teine teise ja kolmas kolmanda nägu. Raamatus oli neid kaks tütart ja poeg. Aga ega Loviisa vanemad ei pahandanudki väga, et temast lastega tüdruk sai. Märksa hullem ju, kui lapselapsi poleks üldse tulnud. Majandusüksus vajas töökäsi ja Loviisa pesitseski seal rõõmsalt edasi.
Tädi arvab, et selle Loviisa-loo peale Anna nii koledasti vihastaski, ja et eks seal siis oli mingi tõetera sees.

***


"Emps, õu, mul on habe! Seitse, kaheksa..."
"Mitmest karvast algab habe? Milline filosoofiline küsimus."
"...üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, KOLMTEIST karva!"