Elu on kuidagi permanentses kriisiolukorras. Talv kui kriis, tavaelu katkemine (kriis, ma ei peagi päikest nägema!). Töö kui kriis (ma ei peakski kulutama aega söögi tegemisele, pesu pesemisele, koristamisele! Või kui, siis hästi ruttu!). Prokrastinatsioon kui kriisi sümptom (kohe läheb see (mis?) mööda ja ma hakkan jälle normaalselt funktsioneerima!). Vahepeal on väikesed normaalsussaarekesed küll ka, kõik seotud õigustatud mittetöötamisega (nende käigus saan kõige rohkem tööd tehtud). Suudan ainult järeldada, et mul puudub töötegemisoskus kui selline? Aga kõigi magistritööd kirjutavate inimeste elu on vist natukene kriisiolukord? Tegelikult on ju kogu maailmal kriisiolukord, aga ma lihtsalt ei suuda oma tegelikkusmääratlust nii radikaalselt muuta. Veel. Või kas elu kui selline on kriisiolukord? Kui Gibbsi energia (vms) = 0, siis saabub tasakaaluolukord (= süsser Tod, sel'ge Ruh)?
p.s ma ei kirjuta praegu magistritööd