26.3.18

mina olen seltsimees laps, mina ei tea midagi

Vanaema on filmi-seltsimeeslapsest paar aastat vanem. Käisime kinos.
A: ema, kas sa mäletad ka oma lapsepõlvest sellist segadust? et raadiost tuli mingi üks jutt ja kodus sosistati mingeid teistmoodi asju või ei räägitud üldse...
vanaema: no ega meil kodus ei räägitudki üldiselt mingit poliitilist juttu. ega seal pole midagi imestada ka... aga pioneeriks ma ei astunud... ja pärast komsomoli...  aga komsomoliga... millegipärast keskkoolis ikka hakati peale käima, meil oli selline klass, et tahtis väga eesrindlik olla, ja üks tingimusi oli, et kõik peavad komsomoli astuma.
A: no kuidas sa siis pääsesid?
H: mis pääsesid, nagu vangilaagrisse viimisest oleks jutt!
A: ei ole midagi! ma mäletan isa juttusid, kuidas ta mitte just et hüppas aknast alla, aga enam-vähem. lipsas kuidagi välja ja jooksis lihtsalt minema, ainult nii sai kõrvale hoida! aga kuidas siis teil oli, kuidas sa kõrvale hiilisid sellest?
vanaema: ei, ma ikka astusin! mis mul üle jäi! tead, ei mäleta enam midagi sellest ajast... ja hea on, et ei mäleta.

Kolde puiestee, kus filmis korraks käiakse, oli pärast sõda vanaema kodu. See Oma Kolde majade rida on vist üks väheseid nii terviklikult säilinud miljööga tänavajuppe, nii et igasugu ajastufilmides ta vahel ikka vilksatab. Ja mina olin seal lapsena vanavanaema juures hoida, ma mäletan neid kollaseid maju, rohelisi uksi ja diagonaalselt paigutatud palkidest aedu allameetriperspektiivist. Ma olin harjunud, et tänavad ei lõpe lihtsalt ära, nad jõuavad vähemalt teise tänavani, ja Kolde puiestee lõppes lihtsalt kõrge kinnise väravaga ja see tundus nii salapärane. Ma ei saanud aru, kuidas üks tänav saab nii teha. Seal oli tegelikult palju salapärast. Need rohelised väravad majade vahel, mida meie aial ei olnud, nii et mulle tundus, et need ei viigi kuhugi. Tee, mis läks aedade tagant. Valgetest tellistest õueahi, kus ei olnud kunagi tuld. Trepipraod, kus kasvas müürilill. Keldritrepi must kaev, tänu millele ma teadsin hiljem täpselt, kuidas röövel Hotzenplotzi lugudes kurja võluri lõputud keldrisügavused välja nägid. Brikett, mida aknast sisse loobiti. Seal kuskil oli mingi katel. Must silindrikujuline ahi vannitoas. Ploomipuu, mis kasvas teiste aias, aga ploomid kukkusid meie kompostihunniku kõrvale, ja ebalus nende kuuluvuse suhtes. Miks keegi teine ei arva, et sõnajalad on kõige huvitavamad ja ilusamad asjad maailmas (nagu tegelt ka). Miks need tillukesed kristallkausid ja imeväiksed hõbelusikad on täiskasvanute kapis, mitte nukkude juures. Miks pühapäeviti on halb kaarte mängida. Kõike seda tuli kuidagi lihtsalt aktsepteerida.
See ongi paljude lasteraamatute ja päris lastest tehtud filmide puhul kõige painavam: et laps peab nii palju lihtsalt aktsepteerima, ka juhul, kui see pole lihtsalt mingi temasse mittepuutuv olme, vaid igasugu tema elu mõjutavad otsused ja teod ja (mitte)selgitused. See jõuetuse-, õigusetusetunne. Ja halval juhul lisaks mingi ebamäärane irratsionaalne süütunne. Aga sel ajal olid vist kõik inimesed umbes samasuguses seisundis. Asjad juhtusid. Kukkusid kaela.
Mulle on alati jäänud mulje, et kui pommitamises hävinud Seebi tn maja, Stalini jõulupuude all jooksmine ja kaasnev raudteelistumiselugu välja arvata, siis õnnestus vanaema perel üsna rahulikult maailmasõjast kergemate aegadeni hiilida*. Aga nüüd hakkab nagu meenuma, et ka vanavanaisa Arnold oli vist vapper punaväelane (filmis ütles Feliks ennast ja õde lohutades: vaprat punaväelast ei puutu keegi). Oma prantsuse lütseumi ja Tartu majandusteaduskonna haridusega. Mitte midagi ikka neist inimeste eludest ei tea. Ei tea, kas Arnold kunagi ka sõjajutte või muid jutte rääkis, mina ei jõudnud nende kuulamiseks ilmselt piisavalt vanaks saada. Mul on ainult selline mälestus, mis pärineb vist ajast, kui ta hakkas vaikselt ära surema? (kuidagi märkamatult ja ebatraagiliselt juhtus see minu jaoks) Ma nagu teadsin, et ta on haige, ja vanavanaema viis mind magamistuppa, kus ta voodis lebas. Ma mängisin talle kandle peal ja laulsin ise ka seda lugu: "Ei lind, ei laul ei ole ma, vaid kuu seal kõrgel üleval." Need sõnad on mulle ka alati salapärased tundunud. Seal peab ju mingi lugu ümber olema.** Ma ei mäleta, et oleksin päriselt vanaisale otsa vaadanud või kas vanaisa midagi ütles või tegi. Mäletan vanaema-vanaisa kummis voodi serva ja vanaema läikivat tualettlauda puudritopsiga oma pilgu ees, hämaras toas, eredas kitsas valgusvihus.
Arnold, Elli ja Tiiu.

Raivo (vist) ja Tiiu
*Kusjuures vaat-vaat, mida inimene on võimeline unustama. Praegu lugesin ühte ammust (kustutatud) postitust, kus ma olen ema edasijutustatud lugusid üles kirjutanud. Mainitud on mh lõhkenud pimesoolt ja ohtralt kampsuneid kuduva juudi varjamist.
** Tõepoolest.

8.3.18

Veebruari raamatud

Eva Koff, "Sinine mägi"
A. L. Kennedy, "Night Geometry and the Garscadden Trains"
Jandy Nelson, "I'll Give You the sun"
François Mauriac, "Thérèse Desqueyroux" ja "Öö lõpp", ja Penguini väljaandes Mauriaci "Thérèse" inglise keeles - sealt ma lugesin neid kahte novelli (?), mida eesti keeles ei ole: "Thérèse hotellis", "Thérèse ja arst".
Emil Tode, "Piiririik" (suurema osa lugesin märtsis, aga mis seal ikka)

"Sinist mäge" lugedes valdasid mind väga vastakad tunded. Kokkuvõttes oli mul imelik tunne, et peaks meeldima, aga ei meeldi, ja aru ei saanud, miks. Piinasin oma aruteludega mitut inimest, alguses kahtlustasin, et ehk on see lihtsalt mingi nõidus, mis on raamatust puudu ja mida sinna vägisi panna ei saa; siis, et mu olfaktoorne kujutlusvõime - täpsemalt siis vaimunina - on liiga tönts, sest need mitmeteisest komponendist koosnevad lõhnad ajasid mul umbes loetelu neljanda punkti juures juhtme kokku ja muutusid siis paljaks sõnajadaks; seejärel, et võib-olla oli kirjeldus natuke liiga tihe, liiga paks, natuke liiga filmilik, natuke liiga hõlmatapüüdev, mistõttu pilt läks liiga kirjuks. Eriti segadusttekitav oli see, et paljud etteheited, mis mulle pähe tulid, oleks mõne teise raamatu puhul võinud ka voorused olla. Kas või seesama tihedus. Aga üldiselt on vist küll nii, et kirjanduses on hõredam tihti mõjusam. Nojah. Seal oli küll ka kohti, mis meeldisid. Näiteks (kõigi nende huvitavate naiste keskel) nõmedavõitu meestegelaste hingeelu kirjeldused jäid kuidagi eredamalt meelde (Janeki isa ja see Aaviku-maniakk). Ja ka mingeid helgeid pilte tuli kaasa. Ühtlasi tõdesin, et paljude inimeste jaoks sisaldab see raamat ilmselt isemängivat heliriba (tihti jooksis läbi mingite laulude pealkirju), aga minu jaoks on tumm (ma võiks ju neid juutuubist kuulata, aga see oleks steriilne, asja mõte on ilmselt mälestusi äratada). See tegi kuidagi rahutuks, nagu kinnisilmi või ilma prillideta tänaval käia. Nina ei tööta, kõrvad ei tööta...

"Night Geometry" oli mingis mõttes teine äärmus, st viis selle hõredusprintsiibi üsna kaugele. Tõmba punktide vahele ise joon, nagu oskad. Vahel on see päris keeruline ülesanne. Tegemist on Kennedy esimese raamatuga ja lühijuttudega. Kennedyga on mul selline veider suhe, et mingil hetkel kuulasin interneti temast tühjaks, aga ühtegi raamatut polnud lugenud. Nüüd ma kuulen tema tekste tema häälega, see on päris mõjuv, natuke kohe nagu ebaaus eelis, teised kirjanikud elavad mul siiski kirjasõna vabariigis. Põhiteemad olid (kui nii labaselt öelda) vaikse vääramatusega lagunevad suhted ja koduvägivald ja seda pealt nägevad või kogevad lapsed, vähesed õnnelikud suhted lõpevad enamasti erinevate surmadega, kõik on üpris sünge, aga kuidagimoodi ei olegi nii masendav, kui võiks arvata. Need tegelased on jonnakalt elus ja vahel isegi loodavad midagi. Või vähemalt on kellelgi kuskil kunagi midagi helget olnud. Ja seal on mõned asjad ilusasti sõnastatud. Seesama öögeomeetria näiteks. Ja siis on seal veel see väga ootamatu "unwise excursion into magical realism" (kus oli veel eriti raske punkte ühendada).
Terry kept me sane. He told me people's troubles could be catching and taught me how to touch them and still stay well. It was something about a lightness in your hands. (107)
"I'll Give You the Sun" oli... noorteromaan, mille otsa ma komistasin vist tõlkimise käigus mingit väljendit otsides. Delfi Noorteka lehel oli ära toodud "hiigelkatkend" (vms) tõlkest eesti keelde. Hea algus oli vist, nii et pidin kohe saama edasi lugeda. Tõlget raamatukogust otsima ei viitsinud minna (paraku). Tõlkeanalüüsina oleks päris põnev, sest seal on ikka päris parajaid proovikive. Selles mõttes on see tore raamat, et ta proovib keelega huvitavaid asju teha ja see kukub üsna vaimukalt ja usutavalt välja. Lugesin pärast autori kodulehelt, et kummagi jutustaja teksti sisse pistetud paarirealisi kõrvalepõikeid/kommentaare (ühel kaksikutest maalipealkirjad, teisel midagi vanarahva uskumuste taolist) kirjutas ta umbes nagu luuletusi. Jah, jutustajad on niisiis kaksikud, nende elust 13-aastasena jutustab Noah ja 16-aastasena Jude. Tore, kuidas nende hääli on kujutatud. Vahepeal juhtub Elumuutev Traagiline Sündmus (ma igaks juhuks püüan võimalikult vähe täpsustada, võib-olla keegi tahab lugeda) ja raamatu kulminatsioonis selgub kõige kohta, nagu ikka, vabastav tõde. Mingis mõttes on see päris tüüpiline noortekas just selles mõttes, et ründab üsna otsekoheselt neid kõige suuremaid ja raskemaid teemasid nagu surm ja seksuaalsus. Aa, ja vanemate tüli. Aga no nende asjadega peabki õppima toime tulema ja millal siis veel. Küll hiljem jõuab tüüne elulainetuse nüansse imetleda ja hõllanduslikult teed rüübata. Ja kuskil peab ikka olema mingi kohutav südantpurustav surm, muidu pole tõsiseltvõetav, eks ole. Eh jah. Mind pisut häiris see klassikaline "mina olen nii eriline tõrjutud kunstigeenius ja teised on mõistmatud tolgused" tegelaskontseptsioon (mida küll vaadati mitme nurga alt: alguses on kaksikud lahe surfartüdruk ja üksildane nohik, keda lohutab ainult ta metsik kunstianne, elumuutva traagilise sündmuse järel saavad neist äkki (vastavalt) emoheidik ja Nagu Täiega Normaalne Düüd, aga loomulikult suretab selline enesesalgamine nende hinge ja lõpus toimub katartiline vabanemine). Ah jaa, ja armastuslood olid ka, üks natuke jaburalt muinasjutuline ("ema ennustas surivoodil, et ma kohtan sind", tegelt ka vä?) ja teine seksuaalvähemusele omaselt keerukas. Noh, ühesõnaga on seal päris palju, millega need lapsed peavad toime tulema, ja vahel on nad nii frustreerivalt segaduses ja pimedad, aga vahel tunduvad targemad ja küpsemad, kui selleealistelt ootaks. Aga nagu ütles A, nelja lapse ema, võib-olla ootavadki lapsed/noored raamatutegelastelt, et nad oleks neist endist natuke targemad. Samas ei ole nad muidugi mingid võimatud, ebarealistlikud pailapsed või zen-meistrid, niid et võib-olla on siis tasakaal päris hästi tabatud. Igatahes oli see üks peaaegu piinlikult haarav lugemine.

Thérèse Desqueyroux (kelle nime ma endiselt hääldada ei söanda) lugusid hakkasin lugema sellepärast, et tuli teatrisse minna. Pärast tabas mind juba obsessioon ja otsisin üles ka ingliskeelsed tõlked teistest lugudest. Mauriacist ei teadnud ma enne ikka mitte midagi, üllatusega avastasin, et ta on sündinud 3 aastat hiljem kui Woolf (ja suri u 30 aastat hiljem). Ma ikka veel ei suuda päriselt teadvustada, et kui Mauriac suri, oli mu ema peaaegu kolmeaastane. Need libisevad ajakihid. Igatahes lugesin selle peale ka Õnnepalu esseed "Thérèse" ("Ainsast armastusest") ja ega ma enam midagi öelda ei oskagi kui et lugege pigem seda (sorri). Thérèse'i tunne, et "[t]ema kuritegu, mis eelnes kõigile teistele, seisnes selles, et ta sidus enese mehega, sünnitas lapse ja allus tavalisele eluseadusele, ehkki ta sündimisest peale seisis ise väljaspool seadust." (141), seostus mingis mõttes Mari Saadiga. Aga too elust väljasolek on muidugi hoopis teistsugune.
"Ei, nii hirmus ma ei ole. Ma nõuan teistelt, et neil oleks selge pilk. Marie juures ärritab mind just tema illusioonide jõud. Mul on alati olnud maania sidemeid silmilt kiskuda. Ma ei saanud enne rahu, kui kõik mu ümber selgesti nägid. Mul peab oma meeleheites seltsi olema. Ma ei mõista, kuidas üldse on võimalik mitte meelt heita. [...]" (155)

Mis pimedale hullusele ta kõik need päevad jälle voli oli andnud? Ta oli alati uskunud, et pahed ja kuriteod sünnivad distsiplineerimata fantaasiast, mis tekitab võimatuid kujutlusi ja loob kimääre, keda me siis iga hinna eest kätte võita püüame. Aga nüüd tahtis ta kohaneda "elutõega". See oli üks Bernard Desqueyroux' väljendeid. Nende ühise elu algul oli ta sageli korranud: "Sa ei näe elutõde." Nüüd aga leiab Thérèse jõudu ohverdada kõik muu... (172)
Kui Thérèse loendas asjaolusid, mis kahekümneaastasele poisile peaksid põhjust andma elu armastada, leidis ta vähehaaval jälle oma iroonilise tooni. [...] "Jah, kindlasti poliitika," ütles Thérèse. "Aga sel juhul ei tohi kuuluda sellesse inimtõugu, keda nende oma südamelugu täielikult hõivab. Enamasti toob see neile ainult häbi: nad teesklevad, nagu tunneksid huvi selle vastu, mis erutab kõiki teisi nende ümber. [...]" (183)

"Piiririigiga" on mul sama kõhedus, mis "Raadiogagi". Siin paistab võib-olla paremini välja, et palju jutustaja pilgu kibeduesst tuleb hirmust ise haletsusväärne olla. Veel: pärast Mauriaci lugemist paistab igast... hea küll, mitmest otsast Thérèse välja. Kas või "G.", kes ütleb "Ma armastan sind" ja "Ma ei saa sinuta elada" -- vaat et otsene tsitaat, aga olukord ise on mingis mõttes Thérèse'i valikute teistsugune läbimäng või kaugemale minek (nagu ka mürgitamine).
Jutustaja kõikumine õrnuse ja hävitustungi vahel on päris rahutukstegev. Aga jällegi, kui õrn ta oskab sõnadega olla oma "jääklombitaolise aja, puuriidataguse riigi" vastu (lk 52 2009. aasta väljaandes). Muude asjade vastu ka. Ja ma tahaks osata mõnda lauset grammatiliselt analüüsida, seda, kuidas toon ja sõnajärg on seotud. Aga nojah.
Mu lemmikmaastik, mu ideaalmaastik oleks niisugune: laudsile rohune mererand, tühi, nii kaugele kui silm ulatub. Rohi lidutaks seal lakkamatu tuule käes, muutes värvi vastavalt ilmale, aasta- ja kellaajale; vahel oleks ta tumesinine ja rammusalt läikiv, vahel kollakaspunane ja kuiv, nagu põlema lahvatamas, aga ei lahvata; taevad keerutaksid seal oma hajameelset karusselli, pidulikus protsessioonis mööduksid vihmas, hõljutades oma hiilgavaid hõlmu, lastes põrmus lohiseda oma hinnalisel kuuesabal, et siis lahkuda ükskõikselt üle vee; öösiti aeleks seal kuu, või kui kuud poleks, siis siristaksid tähed rohus nagu eksinud merikilgid; mõnikord harva ilmuks varahommikusest udust metshanede parv, et laskuda maha ja nuumata end enne kibekiiret lahkumist kaugete randade poole...
Ma pole taolist maastikku kunagi näinud, aga ma oleksin heameelega rohi sellel luhal, madal, soolast kange rohi väikeste heleroheliste õitega, mis täies süütuses loovutaksid oma tolmukate kuldse anni alati jahedavõitu tuulele, lastes end selsamal tuulel viljastada teiste sarnaste õite armust ja pärides krooniks vaga küpsuse. Rohi, mis oleks sündinud kõige lihtsamast päikeseihast ja sureks leppides.
Aga olles inimene ja saamata rohuks igatahes mitte enne selle elu lõppu, võiksin ma vähemalt elada sellel rohusel tasandikul ja vastavalt 

inimeste seadustele tallata seda tõrksat rohtu, kes jääb muide igatahes võidumeheks, kes elab kauem nii meist kui meie õnneunenägudest ja paiskab kord taeva poole oma ülbe võidulaulu.
(Himustades  jagada taimedega nende kuningriiki, himustan ma tegelikult saada vastu võetud võitjate hulka, tugevamate hulka; ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!)
Niisiis võiks olla vähemalt üks maja sellel luhal, täiuslikult valge ja kuubikujuline, ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes, et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu. Seal ärkaksin ma hommikul lauldes, täpselt siis, kui valgeks läheb, ja kukuksin jalapealt magama õhtul, sest päeva rõõm oleks mind surmani väsitanud.

Ah! ma näen juba su leebelt iroonilist muiet! Tõesti, anna andeks, juba olen ma kaugele hälbinud tõe teelt, esiteks sellega, et läbikäidud maastike asemel jutustan ma sulle neist, mida iial pole nähtud ega nähtagi. Ja teiseks vassin ma isegi nende unistustega, sest tollele puhtuseunenäole tuleks kohe sappa haakida, õieti vahele hõigata üks teine nägemus, mis on ta kaksikvend, isegi mitte vastand, ah, mis vastand: tema abikaasa, tema nahk ja kõhu-uss, see teine iha, iha muda ja pori järele (aga rohigi tõuseb põrmust ja mädanemisest), vastupandamatu soov saada määritud ja rüvetatud, vägistatud ja käperdatud, püherdada mõnu ja valu soojas süles, maitsta, kas sinu seeme, Angelo, pole mitte sama magus kui rohunektar. (19-20)
Hiljem, välja minnes, sidusin ma prügikoti pealt sõlme, sulgedes sinna oma elu jäljed: jogurtitopsid, plastist mineraalveepudeli, greipfruudikoored, juustukarbi, deodorandi, millest mul villand oli saanud. Siis, see õhkkerge krabisev kompsuke näpu otsas, hiilisin alla hoovi ja poetasin ta prügikasti. Vahel oli see veel täiesti tühi ja kui ma kaane lahti tegin, tõusis sealt nõrka hapukat lõhna, eilse prügi, mahakustutatud aja võimetut surmahaisu. 
Järgmisel hommikul olin ma jälle prügiauto tuleku peale virge ja valvas. Et prügikastideni jõuda, pidid nad välisuksest sisse tulema ja all läbi trepikoja minema. Välisuks käis, sammud kaikusid, ma kuulatasin, kas ei tule nad mitte trepist üles? Mis siis, kui neile on antud korraldus ka elanikud kaasa viia? Lihtsalt, inimest pole prügi tootmiseks enam vaja, masinavärk töötab niigi. Kaubad tukuvad lettide peibutavas tehisvalguses, unistades prügikastist. Pangaautomaadid surisevad vaikselt, raha ringleb, tuled büroodes kustuvad lõunatunniks. Inimest ei meenuta enam miski, nii nagu miski ei meenuta eilset prügikotti. (104 )

Noh, kokkuvõtteks võib vist öelda, et kui ma keelaks endal kasutada sõnu "tore" ja "huvitav", ei saaks üldse midagi öeldud. Aga eks ma püüan. Need lohepostitused pole vist kõige lugejasõbralikum variant (jah, peletan veel lugejate massid eemale, eks ole), aga tundub praegu päris hea vormina. Jõuab loetut enam-vähem meeles pidada ja kuidagi rohkem on motivatsiooni mitte kõike pooleli jätta.

Speaking of which, praegu on pooleli:
Zola "Kuidas surrakse"
Nicey & Wifey "A Nice Cup of Tea and a Sit Down" (kuld, puhas kuld, ütlen ma teile juba nüüd, vaadake ka veebilehte! need kommentaariumid aruteluga "mis on parim küpsis remondimeestele pakkumiseks"!)
Tõnis Tootseni "Nukumeister"
.. ja need, mis ennegi pooleli olid, paraku. Aga eks ma püüan.

5.3.18


Vanaisa: Kui ma laps olin, siis Varblas oli üks meie kauge sugulane, Rooberg. Tema sõitis veoautot ja käis mõnikord Haapsalu vahet ka. Ma sain siis temaga vahel Haapsallu. Aga iga kord ema ja kõik tuttavad õpetasid mind, et „Sellel Eedil on komme magama jääda, sa pead temaga kogu aeg rääkima.“ No kujutage siis ette, kuidas minusugusel...
Ü-R: ...kellel rääkimine on niisugune vaev!
Vanaisa: ..no mis mul oli...
Ema: ...koolipoisil...
Vanaisa: ... selle võõra vanamehega rääkida!