Pärast Woolfi tundub peaaegu iga muu tekst nii talumatult rohmakas ja vaimuvaene, eriti mu oma hädine tõlge (no algtekst ei ole kah kuigi hiilgav). Ka endiselt süüdistava näoga pooleliolev Musil on sihukeses palavuses nii raskepärane, et ei jaksa neelata ega lehtegi keerata. Koukisin siis uue Woolfi kapist välja, mille lugemist ma talvel edasi lükkasin, sest, ee.. mulle kohe kuidagi ei meeldi Orlando nimi. Lapsik. Veider. Aga vaata ometi seda lauset.
Loodus, mis on meile mänginud nii palju pentsikuid vingerpusse, teinud meid nii ebavõrdselt tuhast ja teemantidest, vikerkaarest ja graniidist ning valanud selle tihti täiesti sobimatusse vormi, nii et luuletajal on lihuniku nägu ja lihunikul luuletaja nägu; loodus, mis naudib segadust ja salapära, nii et isegi praegu (1927. aasta 1. novembril) ei tea me, miks läheme trepist üles või miks jälle alla tuleme, ja meie kõige argisemad toimingud on nagu laeva tee tundmatul merel, ja pikksilmi silmapiirile suunates küsivad meremehed mastitipus: "Kas on seal maa või ei ole?", mispeale meie, kui oleme prohvetid, kostame "Jah"; kui aga oleme tõearmastajad, vastame "Ei"; loodus, mis on vastutav nii paljude asjade eest, välja arvatud see vahest liiga pikk ja kohmakas lause, pole mitte ainult oma ülesannet veelgi keerukamaks teinud ja meie segadust suurendanud seeläbi, et varustas meie sisima tõelise pudi-padi täis kaltsukotiga – politseiniku püksilapp ninapidi koos kuninganna Alexandra pruudilooriga –, vaid sai hakkama ka sellega, et kortsis kogu krempli hooletult kokku üheainsa niidiga. Mälu on õmblusmamsel, tujukas pealekauba. Mälu välgutab nõela edasi ja tagasi, üles ja alla, siia ja sinna. Me ei tea, mis tuleb järgmiseks või mis saab edasi. Nõnda võib maailma kõige tavalisem liigutus, nagu laua taha istumine ja tindipoti nihutamine, ärgitada üles tuhat juhuslikku, seosetut kildu, küll eredat, küll tuhmi, mis ripuvad ja kiiguvad, märjaks saavad ja lehvivad nagu neljateistkümneliikmelise perekonna aluspesu nööril tuulehoos. Selle asemel, et olla üksainus otsekohene ja ontlik tegu, mille pärast ei pea keegi piinlikkust tundma, lähevad meie kõige argisemad toimingud teele tiibade rabinal ja sahmides, leegi väreluse ja hubinaga.
