ma olin täna korraks püüdja rukkis
(aga kuristik oli arbitraarne piir
(tunne oli siiski õige
(jooksvate laste sitke nõtke kaos
(ja kurdistav lärm))))

kõhe

During those five years I appeared, on the face of it, a competent enough member of some community or another, a signer of contracts and Air Travel cards, a citizen: [...].

I was responsible. I recognized my name when I saw it. Once in a while I even answered letters addressed to me, not exactly upon receipt but eventually, particularly if the letters had come from strangers. “During my absence from the country these past eighteen months,” such replies would begin.

This was an adequate enough performance, as improvisations go. The only problem was that my entire education, everything I had ever been told or had told myself, insisted that the production was never meant to be improvised: I was supposed to have a script, and had mislaid it. I was supposed to hear cues, and no longer did. I was meant to know the plot, but all I knew was what I saw: flash pictures in variable sequence, images with no “meaning” beyond their temporary arrangement, not a movie but a cutting-room experience.

Joan Didion, "The White Album"

aga täna kummitab hommikust peale:

Nõnda hüüdis mu tuju, ja juba
ise ahju kargasid puud,
ise aknaid avardas tuba,
ise pühkis end lubjane luud!

Amatöörtoimetaja suurushullustus

Mingitel õndsatel toimetamishetkedel on selline tore tunne, et ma oskan (eesti) keelega ümber käia nii nagu mõned inimesed kangaga või taimedega, saviga või pärmitaignaga või, ee [mõtleb välja midagi maskuliinset, mörinal:] karburaatoritega. Et puudutad ja teed pussaläinud töö õigeks, silud piruka või poti ilusaks, potilill kosub, mootor nurrub. Et materjal kuuletub. See tunne on, jah, vahepeal. Mitte näiteks siis, kui toimetad kellegi endast targema teksti või, hoidku, ise midagi kirjutad, näiteks õppejõule kirja (tegin (esimest korda pärast algkooli?) tahtmatu KOMAVEA).
Ja ei, see pole see tunne, et liigutan võlukeppi ja ükssarvik kappab üle vikerkaare udupärlites metsa kohal. Seda on vahel lugedes tunda, et keegi niimoodi lauset teha oskab. Mina üldiselt mitte, v.a mingites joovastustes või kellegi teise poeetilise keelekasutaja võnkesagedusele tahtmatult ümber lülitudes, aga pärast on sel juhul tavaliselt natuke veider enda juttu lugeda. Mul on (neil headel toimetamishetkedel) rohkem selline praktilise vilumuse tunne. Näen kedagi armsalt ja püüdlikult lausega pusserdamas, silitan korraks käega üle, öeldis läheb õigesse kohta, pistan koma sinna, kus ta käib, vaata kui kena siis, nüüd läheb pirukas ahju.