26.12.18


Vanaisa helistas ja ütles, et tema isa, kes raamatuid armastas ja ka vanaisa raamatuid armastama õpetas, oleks kindlasti uhke, et tema lapselapsed ja lapselapselaps on... noh, humanitaarid. „Mina näitasin talle oma raamatuid küll ka, aga need olid füüsikaraamatud, need polnud ikka päris see.“
Mulle jõuab alles ajapikku kohale, kui ilus see on.
Vähemalt keegi on, kes ei mõtle, et ma oleks ju võinud oma eluga midagi targemat peale hakata, eks ole. See võtab ausalt öeldes hinge kinni. Ja mul hakkab piinlik, et ma oma... töösse (kuigi kas see on just seda nime väärt) nii.. kuidagi.. üleolevalt, peaaegu lausa põlglikult suhtun. Mina saan endale lubada ilukirjanduse tõlkimist. Miks peab olema selline neetud kaitserefleks, et jajaa, ma tean ise ka, et see on kõik mõttetu (ja) pask (see on termin, termin, intertekstuaalne), ühiskondlikult kasutu töö. Ach. Mis väärtused! Sihukese õõnestamisega ei saa mitte kuristikest sillad, vaid sildadest kuristikud.
Tahaks osata paremini armastada, seda ma jõuluööl proovisin paluda, kui olin juba kord kirikus ja puha, ja ega muud vist polegi mõtet paluda. Rahu maa peal inimestest hea meel.




7.12.18

Tartu-Jõgeva: katkend

- Teate, mul on mölapidamatus. Kannatage välja. Ainult Jõgevani. Ma olen täheldanud, et mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused. Teate seda lugu?
- Nojah, aga mulle eriti ei meeldinud, kuidas ta kõik need tüdrukud ära lollitas ja maha jättis.
- Teie vaatate seda asja väga õigest vaatenurgast! Seal filmis, seal ongi natuke vale kalde alt seda asja... noh, selline inimene ju... tema tahtis näidata oma võimu, tahtis näha, kuidas tema oma vaimuga, oma lugudega paneb teised inimesed tegutsema, nii et... Mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused küll, aga iseloom mul ei ole nii halb, ma arvan. Loodan.
Minu nimi on muide [X], teate, miks ma teie eesnime küsin? Mu vanemad olid sordiaretajad, ma saan teile võib-olla öelda, mis sort teie nimega on.
- Mirjam
- Oi, Mirjam on liiga moodne nimi! Vaat kui teil on mõni sõber või tuttav Pireti nimega, siis temal on vedanud! Piret on kartuli-, ploomi- ja veel kirsisort ka! Kartul on Jõgeval aretatud, ploom ja kirss seal Polli katseaiandis. Aga see Kristiina Ehin, tema mulle väga meeldib, ta kohe oskab niimoodi väga õigesti olla ja kirjutada! Tal on muidugi päritolu ka selline... kirjanduslik. Mulle kõige rohkem meeldis "Paleontoloogi päevaraamat", see kohe on niimoodi kirjutatud, no et ma kohe tunnen ära! Ja kuidagi nii naiselikult. No igatahes üks kirsisort on Kristiina. Ja ma sain siis teada, et temal on sünnipäev [XX.XX] ja siis läksin ja viisin talle selle sordi istiku sinna kohe väravasse, ütlesin, et tere, mina olen [X] ja... nad olid nii kenad, ema tal on ju ka luuletaja, kutsusid mind sööma, rääkisime, pärast nad nii kenasti vabandasid, et ei saa rohkem suhelda, peavad saatma oma Seppa kuskile kontserdile pilli mängima ja et vanaema pidi lapselapsega kalale minema ja...
Vabandust, mul on mölapidamatus, kannatage välja. Kuni Jõgevani, siis saate oma asju edasi teha. Noh, teate, ma mõtlen endast kui nähtusest. Inimene olen ma ka, ja mees, aga mulle meeldib mõelda, et ma olen selline nähtus. Võib-olla naljakas öelda niimoodi, aga...
Teate, ärge sellest novembrist - - - detsembrist, praegu on detsember, eks -- ärge sellest detsembrist  väga halvasti mõelge. See ei pea olema elu parim detsember, aga... aasta lõpus teile juhtub midagi, mida te olete oodanud. Ja teil on praegu palju tööd, on mul õigus? Jah? No vot. Aga vaadake ainult, et te iseendale väga võlgu ei jää. See jääb muidu kripeldama. Ärge iseendale võlgu jääge.
Kuulge jah, mul on mölapidamatus, andke andeks. Ma olen natuke võtnud ka. Mitte purjus! Aga natuke võtnud.
[...]
Noh, nüüd ma vabastan, kuidas see oli, vabastan end teie seltskonnast, väga meeldiv oli! [X] lahkub liikuvalt rongilt.

also: jutustus Eesti metsaeugeenikast, ideaalkuuskedest-mändidest ja lugu Muhkel Kinnusega äravahetamiseni sarnasest, superkangelase keepi kandvast ikoonist Läti mahajäetud kaevanduslinna toidupoest ümberehitatud õigeusu kirikus - ??? mul on tunne, et nägin und.