loen küll ainult u. kuuskümmend lehekülge päevas (juhuslikult panin tähele, mitte ei doseerinud teadlikult), aga ikka olen dostoka-mürgituse saanud. nägin unes, et läksin tolmuimejat ostma, aga kassas, olles juba maksnud, avastasin, et olen ostnud hoopis revolvri. relv oli üleelusuurune (umbes lühema küünarvarre pikkune), hõbedane, tuhmi teraseläikega ja õudselt raske (Krafti enesetapu raskus, eks ole). mõtlesingi unes, et nojah, umbes sama raske kui tolmuimeja, nii võib ju segi minna küll.

soojussurma talumatu kergus

ma mõtlen jälle, et linnaraamatukogu üritustel peaks tihemini käima sisust täiesti sõltumata, lihtsalt selle rahva pärast, kes sinna ilmub. rõõmsavärvilised ja määramatut karva kampsunid, sakris habemed, psühhedeelse mustriga fliismütsid, lambavillaimitatsioonvestid, kammitud hõbelokid, triigitud siidpluusid, pressitud viigipüksid - kõik nad ilmuvad kuskilt korteritest või majaputkadest välja, saavad seal saalis kokku, mõned sahistavad, nahistavad ja kihistavad nagu kooliplikad 1. septembri klassijuhatajatunnis, kes terve suvevaheaja jooksul üksteist näinud pole, teised heidavad neile noomivaid pilke ja poleerivad prille, tädid ja onud võtavad lõpus sõna ja pistavad mõne vahele kah ("tellised lagunevad küll!"). raamatukogu kui kultuuriasutuse tänuväärsus lööb neil korril tõepoolest lausa hiilgama, inimesed on korraks üksindusest väljas ja Mikita "Lapsepõlve" parafraseerides, ruum on vaka all hoitud narratiivi pungil täis, kuhu näpu torkad, sealt kohe purskab. sealt purskab ka, kuhu näppu ei torkagi. juudid Tartu ülikoolis, laulukoorid, võru keel vahetunnis, EPA-tudengid, ülikoolileht, Juri Lotman ja tema müts, Leningradi intelligendid üldiselt ja mis kõik veel.
aga Mikita puhul on mind alati hämmastanud see rõõmus, peaaegu ülemeelik toon, millega ta võib rääkida väga kurba juttu, see muie, mitte kibestunud ja küüniline, vaid peaaegu buddhalik seismine iseenda seljataga. või natuke hoopis, nagu Galsworthy, "oma südame kuldpuuris"? ei tea, sisse ei näe. Kaplinski hääles polnud päris sellist lõbusust, küll aga teatav rõõmus kergus, kui nad rääkisid asjadest, millest viimasel ajal küll ka muidu ohtralt räägitakse, mispuhul pole paljuks peetav ka ahastav toon. et ega võru keelel ikka eriti lootust ei ole (noh, me, intelligendid, ikka kirjutame, aga...), 50 aastat tagasi, oleks siis veel... aga nojah, siis ei lubatud vahetunniski võro kiilt pruuki (selle peale psühhedeelse fliismütsiga naisterahvas eestreast sosistas: "mina rääkisin küll vahetunnis!"). et kuna Eesti on rahvuslusest ja avatusest kui kahest kokusobitamatust väärtusest valinud teise (kuigi põhiseaduse preambul kõlab, nagu oleks siia reservaat asutatud), siis selle avatuse tulemus on, et maalt lahkuvad kõigepealt ajud, siis käed... "ja praegu on jäänud mingi torso, mis hoiab varvastega pankrannikust kinni". ja kui rahvuse aluseks on see, et omavahel suheldakse rohkem kui teistega, siis mis juhtub, kui rahvuse kandev osa hakkab suhtlema rohkem üle maailma läbi interneti teistega kui omavahel? ei tea, mis saab... eh, jah. naeratus. Kaplinskil on väga kena naeratus.
ei noh, see kõik on ju vana asi: või siiski, Sysiphos, sul kahju tühjast tööst? need päevad otsas on. nüüd tunne rõõmu ööst. ei lähe meie vagusalt sinna lahkesse öösse. janiiedasi. aga öö tuleb ikkagi ja minul on külmavärinad, kui ma kuulen tarku inimesi kõnelemas nostalgiaga käesoleva vastu.
ah, ja Kaplinski rääkis ka juudi legendist, et jumal tegi maailma loomisel kaheksa katset, esimesed seitse käkerdas kohe kokku kui nurjunud, viimasest sai praegune (või esimesed kaheksa, mis juhul praegune on üheksas - Kaplinski ei mäletanud, aga võimalik, et jumal ise kah ei mäletanud). selle viimase puhul sai taevataat kah mõne aja pärast aru, et üritus läks nihu, aga seda on juba raskem prügikasti toppida, nii et meil lastakse hävida "nii nagu astrofüüsikud seda ennustavad".
kuid vägitöö on leina naerdes kanda
kuid vägitöö
on - vilistades käia Lethe randa
kui langeb öö

ega tegelikult nii masendav ei olnud. pealekauba sai näpunäiteid soomeugriliste sõnade leiutamiseks (vastavalt Kaplinski maitsele siis, ja mitte keelefuturistide omale): eesti keeles mäel on selg, jalg ja rind; jõel on suu, maal on nina ja selliseid somaatilisi metafoore tuleks julgemalt ekspluateerida. mis tarindid ja taristud! "võtame mingi... sääre või... kanna!"