lüüriline iga

leidsin 2010. aasta 24. maisse dateeritud faili pealkirjaga "ilus luuletus jaa". noh, võib vist öelda, et midagi päris sellist ei ole ma ei enne ega pärast kirjutanud. oh seda teismelise-elu küll, või nagu öeldakse, "noorus on aeg".

ma tulen teatrist vaatan iseennast kõrvalt

oh nurmenukud kullerkupud karukellakesed

ma surun hambad noorde kasetüvve

neid pigistan, et voolaks kibe sapp

oh tulbid roosid kukerheinad mimoosid

ma armastan nii ennast et võiks tapp-

a ennast

on asfalt niiske läigib paistes kuu

ma viskun teele tule prügiauto

oo tule kiirelt magusvõigas surm

hahahaarrrrrhahaaaarr njühhnjühnjühnjühh

ent viskumise käigus kerge muhu sain ma pähe

nüüd koju lähen

võtan hõbelusika

ja hoolega end ravin et ei jääks mu sügavatest heitlustest

ei sinist plekki järele

ei paiset.

mind kahtlustavalt trammis seirab reisisaatja veel

ja näenäe juba jõuan koduuksele

mis kuldne kuma soe ja mõnus helk

poen ruttu nägupidi teki vahele

ja topin näpud kõrva ärge tulge

mind segama nüüd mõtted ja muud sääsed

te pinin lõikab tüütul kombel ajju

löön vastu klaasi laiaks teid

eks tulge teine kordki läbi

nüüd ainult naeran iseennast loiult

mhühühühühü

Így is jó

kui tuleb teab-kust pähe selline ülbe mõte, et...
"aga võib-olla ma olengi selleks olemas, et [kunagi paremini] luulet tõlkida" (hahahaa, sarkastiline naer kohe selle järele)
siis on muidugi tegemist nii luksusliku, privilegeeritud traagikaga, et ei oskagi kohe valida, mida tunda. põhiliselt vist lõbustatust ja pisut piinlikkust. ja hämmastust, et ma tegelikult olengi seda (teatud raamides küll) päris palju teha saanud!?

aga ka rõõmus intensiivne pinge langeb kunagi ja nüüd tundub, et oleks mõistlik veeta veel nädalake rauges poosis (mind pisut hukkamõistvalt jälgivast) elust eemale pööratud pilguga kuskil korvtoolis kohevate pitspatjade vahel vedeledes, seljas tingimata valge kleit, teetass käeulatuses (minu poolest ka elava tšellomängu saatel, miks mitte).

(üks stiilinäidetest, juhul, kui kõiki neid linke ei viitsi lahti klõpsida: 


hea traditsioon see konvalestseerumine)

[Így is jó = niigi on hea]

Tatitopp taskupöhjas

Vahel asendab aju kuskil mõne sõna ära millegi rütmiliselt ja teatud määral ka foneetiliselt sarnasega ja ma ei saa sellest enne aru, kui välja ütlen. Tänane:

Heeringad valvavad talu,
üle ussaia vaatavad kopli.

Vastu taevast

Aga siis oli ka kevad. Mitu kevade pilti tuleb meelde: haige, väsinud, raskelt hingav, toetub ta tooli seljatoele, on just õuest tulnud. "Kui muidu enam ei jõua, siis nende pärast ikka veel jõuad." Luuletaja käes on kimp lumikellukesi. Valge vaikus on seekord jälle võidetud.

Mu halvim aeg on range südatalv...

Teinegi kevadpäev. Kui juba aknaid sai avada, laskus vahel aknalauale metsvint. Arvatavalt üks ja sama, aastast aastasse. Lind lendas tuppa, istus kirjutusmasina võllile, nokkis paberilt kirjatähtede musti kribalaid. Luuletaja rõõmustas nagu laps, silmitses lindu kiindunud lootuslikkusega: kellelegi siis ikka on seda vaja, mis ma kirjutan. Ja kui lind võrinal lendu läks, hüüatas: "Vastu taevast! Kõik vastu taevast! Nii ma olen alati arvanud."
Kõige sagedamini tõuseb ta siiski silme ette kõrge karusnahkse kraega tumesinises peaaegu maani palitus, mis oli jäik ja liikumatu nagu torbik. Säde-elav oli aga silmavaade mütsirandi ja kraekurvide vahelt. Luuni lõikaval külmal õhtul teda raagus pargist tulemas nähes küsisin oma väravalt konventsionaalse küsimuse: "Kuidas elu läheb?"
"Oh, elu on ikka ilusam, kui jõuab ära kannatada!"

 Asta  Põldmäe Betti Alverist

esimesel jõulupühal vanaisa juures

U: "No mina vaatan ikka selle järgi, kas laud on korras või sassis, kas inimene ka üldse tööd teeb. Mul oli isegi..."
Ü: "Kirjutasin mulle isegi välja, ma panin siia riiulile selle luuletuse, et..."
U: ""Ainult ennastunustava tööga on võimalik saavutada sellist korralagedust!" See oli veel pikem, ma praegu ei mäleta."
T: "Mis see on, mingi Arvi Siig või? Uno Laht?"
U: "Kuule Uno Laht võib ta olla jah."
T: "Jajaa, sa ju tsiteerisid meile kogu aeg neid lapsepõlves! "Töö see kiidab tegijat, mind ei kiida keegi, asi seisab selles, et mina tööd ei teegi""
U: "No vahi, kus sul on meeles!!"
T: "Kogu lapsepõlve ju kuulsin. See oli ka, et "Ehk küll luuleand on kasin, luuletan ma nagu masin.""
U: "Jah, kui näärivana käis, siis sai mitu korda lugeda kohe. Aga ega ma ei mäleta, kelle omad need on või.. No ma arvan, et osa neist oli ikka lihtsalt folkloor ka."
T: "Selle tööluuletuse ma leidsin kunagi hiljem jah imestusega ühest luulekogust, see oli küll Uno Laht."

 *

U: "Nägin ühte tuttavat teadlast, küsisin, et kuidas läheb ka. Ta ütles, et ega hästi läheb, üks päris hea tulemus tuli, aga nüüd ta kratsib juba nädal aega kukalt, et kuidas sellest kolm või vähemalt kaks artiklit välja pigistada."

*

Ü: "Siin on lihtsalt lehttainas lahti sulatada, õunad peale, kaneeli ja suhkruga, ja kümne-viieteist minutiga on valmis. Maitseb? See on väga lihtne kook, õed sul õpivad ära ja hakkavad tegema kodus..."
M: "Ma arvan, et J (vend) saab ise ka sellise koogiga hakkama."
Ü: "No aga tal on ju nii palju noorikuid ümber! Noh, jah, Uno nüüd sügisel tõesti õppis kartulite koorimise ära! Mina ei saanud Varblasse minna, seal oli nii külm ilma kütmata alguses ja mul oli tervis kehv, ma ei hakanud minema, nii et Uno õppis ise kartuleid koorima. Väga korralikult olid kooritud! Keetis siis neid seal ja. Putru keetis ka! Moosiga sõid ilusti!"

*

"Uno, mitte neid komme! Need on Läti kommid!"
"Ahsoojah, noh, siin on mingid trühvlid veel ka, sellised, sulle ei maitse, aga paneme siia kaussi."
"Ma mõtlesin ikka, et teed selle karbi lahti, mis külakostiks toodi ilusti."
"Äi see on ju nii uhke ja ilus suur karp..."
"Sa oled ikka imelik inimene."
"... selle teeme vabariigi aastapäeval lahti."

eluloolised küsimused

"Kas Alliksaar oli siis metsavend või?"
"No minu meelest ta juba tüübilt pole metsavend, ma ei kujuta teda küll ette... Võib-olla varjas end kuskil, aga metsavendlus on ikka midagi muud."
"Aga igal pool kirjutatakse, et oli...?"
Hiljem:
"Haa, no vot, Merilai kirjutab:

Juba enne vangistamist metsavendles ta Läänemaal koos kahe teise luulesõbraga -- Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega."

"No metsavendlemas kahe luulesõbraga kujutan ma teda küll täpselt ette."

Jürissaar kirjutab muidu, et temal ja Sepal käis ta tõepoolest punkris külas ja nimelt külas. Luulesõprade metsavendlemine nägi välja selline:

Ja nii ta hakkaski meid külastama regulaarselt ja need päevad ja nädalad olid meie kolme õnnelikud loomepäevad -- Rein kirjutas romaani, Artur luulet ja mina muusikat. Arturi külaskäigud Lõhmussillale olidki vaid külas käigud. Viibis vahest ka paar nädalat, mõnikord nädala ja ka kolm päeva. Kuulu järgi ta rahutu vaim kandis teda kõikjale me maal.
[...]
Nojah: ja siis kirjutasime me kolmekesi ooperi!

Ühevaatuseline lühiooper "LÕHMUSSILLA"

Libretto - Rein Sepp
Aariate tekstid - Artur Alliksaar
Muusika: Ottniell Jürissaar

[...]

Niisiis, läks aega mis ta läks, aga asja sai. Meile tundus, et see kehval mullal sooäärne talu oli nagu toonase sõjajärgse Maarjamaa vasturinde sümbol. [...]
Aga: esietenduse jaoks toodi peremehe õe poolt nende esiisade vana jalgpedaalidega harmoonium Lõhmussillale, mis asendas ooperi orkestrit, mistõttu selle ooperi etendamine muutus erakordselt pidulikuks sündmuseks.
Peretuppa kogunes kuulajaskond: peale oma talu rahva olid tulnud ooperit kuulama ka sugulased ja usaldusväärsed naabrid -- kokku nii umbes paarkümmend teatrisõpra. Etendusel oli ka üks unikaalne omapära: kuna härrased Rein ja Artur ei pidanud lauluviisi ilma pudelita, said nad osaleda vaid retsitatiivide ettekandmisel ja mina, vaene mees, pidin laulma kõiki partiisid ihuüksinda. Etendus oli menukas. Meie kõik -- kolm asjameest -- käisime kolm korda kummardamas ja pidasime siis koos publikuga korralikku koduõllepidu koiduni.
Niipalju siis ühest surnult sündinud ooperist, mida etendati vaid üksainus kord. Sellest unikaalsest loomistööst pole säilinud ainsamatki nooti ega kirjarida.

paremad (luulet)ajad Vargamäel

Mõtlesin korraks (toimetamise käigus tekkinud väikeses protektsionismipuhangus), kas Talviku tiitli -- Habsburg -- mainimine ingliskeelses, ingliskeelsele maailmale suunatud tekstis oleks sama kohtlane-kolkalik kui Promenaadi tänava tituleerimine "Tartu Broadwayks" (mida, tuleb täheldada, ei ole Kaubahalli ajalugu tutvustavas ingliskeelses tekstis tehtud. Eesti keeles on ja see ei tundu nii väga suurustlev, inglise keeles oleks see pisut piinlik).

Ei oleks. Kuigi ega sest aru vast saadaks.

Parrest idealiseerib (mitte erinevalt minust):

Ühelgi juhul ei tundu tõsi olevat, et sellest on juba oma paarkümmend aastat ja rohkem, kui Heiti Talvik resideeris Tuglaste väikese maja väikeses ärklitoas Tallinna tänaval. [...] Igatahes, Talvik mitte ei "elanud" ega "elutsenud" ega ammugi mitte ei "elunenud" seal, vaid sobivaim on just öelda: resideeris. Ei olnud ka sobiv nimetada teda Heitiks, isegi mitte Talvikuks, vaid sõbrad hüüdsid teda lühidalt ja karmi asjalikkusega toonis: Habsburg. See kõlas rohkem Hapsburg ta enda suus. Ei olnud meil vajagi lisada, et prints või nii.
Kes nüüd hilisemate generatsioonide liikmeist või muidu asjatundmatuist arvaks, et Talvikut hakati vanade Austria ja Saksa rahve püha Rooma riigi keisrite ning Hispaania kuningate nimega nimetama tema kõrgi või kuidagi silmatorkava käitumise pärast, see jällegi eksib. Niisuguste meeste hindamisel ja mõistmisel on eksitused täiesti inimlikud. Kui Talvik akadeemilise nooruse hulgas silma paistis, siis just oma põhimõttelise ja sissesündinud püüdega mitte silma paista, oma lõpmatu heatahtlikkusega ja koomilisuseni küündiva viisakusega. [...]
Niisiis oligi Heiti Talvik ilmne prints, vaimulaadi esindaja eesti Parnassil, kus muidu on enamasti silma paistnud vaid energiline trügimine ja konjunktuuri kasutamise oskus või siis solvunud suuruse mängimine.
[...]
On tõsiselt kahju, et neid isesuguseid meeleolusid ja mõtteharrastusi, mida oli Talviku tuba täis ta noorpoeedi-aastail, ei saa enam kuski järele teha inimestele õpetuseks. 

[...] 

Igal juhul meie Talvikuga oma päevi Kuperjanovi partisanide pataljonis ei kahetsenud. Üks ülevamaid juhtumeid seal oli see, kui haritlasrühm löödi esimest korda oma uutes mundrites ja täies hiilguses ülevaatuseks rivvi. Kes vaatas aga kapten Vasele otsa särgiväel, trakside rippudes seljataga ja mingi vana tekk üle käe? See oli esimese kompanii esimese rühma esimese jao esimene reamees Heiti von Habsburg. Kapteni tuju oli ülev kogu päev pärast seda.

See lind, kes vara laulab, on õhtaks kassi pees,

ütles minu vanavanaema Elli.
Millegipärast kuulsin seda alles nüüd.

Päeva küsimus:

kas Alver teadis, kuidas sapiõunad maitsevad?
 - Noh, ta oli ju maalaps, täitsa võimalik...
 - Ei no tema oli kindlasti siuke, kes oleks tinti maitsnud.

Esmaspäev (29. veebruar 1932)

tüübid ja müüdid

Sellest hoolimata tüpiseerub Talvik üsna selgelt ja ladusalt omaaegse kujuna Alveri noorusest: ta on küll paarik, aga puuduv paarik. Tema on Alveri luulessetooja, varavana ja iginoor. Temal on raha alati veel vähem kui teistel, tema nälg on alati veel kibedam, meelelaad alati veel puhtam ja kompromissitum ja viimaks muidugi traagika alati ja lõplikult veel suurem.
[...]
Mütologiseerimine on norm. Siiski võib olla põnev vaadata, mida nimelt mütologiseeritakse.
Ühe aspektina tõuseb esile puhas, lisanditeta vaimujõud – lisanditeta ses mõttes, et kõik muu, eriti kõik aineline nagu lausa kahjustaks seda. Kui enne veidike ketserlikult püüdsin Talviku osa  pisendada, siis see joon tuleb küll kaasa just temaga ja jääb Alverile ka edaspidiseks külge. Talvikut kujutatakse äärmiselt vähenõudlikuna: tema on see, kes raskelgi ajal keeldunuvat stipendiumidest, et olla teiste kirjanikega ühel pulgal. Et pärast sõda joodi teed konservikarpidest ja sööma pidi alustaldrikutelt, on suuresti lihtsalt ajastufakt, ent Alveri ja Talviku puhul käib kasinus koos loomingulise aususega. Minnakse koguni nii kaugele, et öeldakse: need kaks ei osanud ju kuidagi hakkama saada. Ja see on väga positiivne iseloomustus. Edaspidi tähistavad kasinat eluviisi suures osas elukohad, näiteks vaikimisperioodi keldriuberik või ühiskorter, mida Alver ja Mart Lepik hiljem võõrastega jagama peavad. Ning kui olud lõpuks veidi lahedamaks muutuvad, ei ole ka Alverile Soomest toodud kohvipakid mingi althõlmasahkerdamine, vaid üksnes pühalik ohver vaimualtarile.

Johanna Ross 

seda ma ju silmas peangi

Poetry is pleasure.
Sometimes people say to me, “why should I read a poem?” There are plenty of answers, from the profound – a poem is such an ancient means of communication that it feels like an evolutionary necessity – to the practical; a poem is like a shot of espresso – the fastest way to get a hit of mental and spiritual energy.
We could talk about poetry as a rope in a storm. Poetry as one continuous mantra of mental health. Poetry as the world’s biggest, longest-running workshop on how to love. Poetry as a conversation across time. Poetry as the acid-scrub of cliche.
We could say that the poem is a lie detector. That the poem is a way of thinking without losing the feeling. That a poem is a way of feeling without being too overwhelmed by feeling to think straight. That the poem is “the best words in the best order” (Coleridge). That the poem “keeps the heart awake to truth and beauty” (Coleridge again – who can resist those Romantics?). That the poem is an intervention: “The capacity to make change in existing conditions” (Muriel Rukeyser). That poetry, said Seamus Heaney, is “strong enough to help”.
Yes.
And pleasure.

http://www.theguardian.com/books/2015/jan/17/jeanette-winterson-on-carol-ann-duffys-the-worlds-wife

Redel
Michael Chitwood

Ta töötas selle savitahvli kallal aastaid,
dešifreerides piktogramme. Ta teadis,
et see oli mingit sorti keel, need pildid.
Silm. Lind, võib-olla vares.
Viljakõrtega korv. Redel.
Kas piltide järjekord luges?
Ta võrdles seda teiste sarnaste tekstidega.
Ta uuris selle kandi ajalugu
ja sai savitahvli teenistuses palju tunde kirja.
Ühes sugulaskeeles oli redel
sõna õnne kohta, üles tõusma,
tavapärasest kõrgemale kerkima.
Pärast aastatepikkust tööd jõudis ta selgusele.
Tegu oli luulega, halva luulega, teismelise omaga:
„Täna olen ma õnnelik,
õnnelik kogu see tänane päev.“

sada aastat tõlkimist

And time yet for a hundred indecisions,
And for a hundred visions and revisions,
Before the taking of a toast and tea.

Veel üks kõige kurvem lause

Eesti okupeerimine ja pealesunnitud pagulus on Orasele suur vaimne šokk. Kirjeldades võõrkeelsetes ülevaadetes eesti pagulaste ja pagulaskirjanduse saavutusi, toob ta võrdluseks sisse ka "Tühermaa". Nii 1967. aastal raamatus "Estonian Literature in Exile": "Isegi nüüd, kuid meil on olemas tühermaa, mida leinata, "Tühermaa" mentaliteet, mis on olnud nii levinud kõikjal nii enne kui pärast sõda, ei ole püsivalt mõjutanud eesti eksiilkirjanikke. /---/ Sel ajal, kui lääs taunis seda, mida kujutas oma allkakäiguna ja nuttis varemetel, võttis eesti rahvas vastu võimaluse ehitada üles midagi uut" (Oras 1967: 11). Oras võrdleb vaba maailma vaimu ja kirjandust pidevalt Eesti Vabariigi vaimuga ning selle tema meelest parima esindaja - arbujate luulega - ning tema jäägitu jaatus kuulub viimastele. See kajastub pea kõigis tema kirjutistes, kõige kontsentreeritumalt vahest artiklis "Eesti luule vaimsusest" (1956, soome keeles 1958). Mõtiskledes Eesti ja Euroopa üle tõdeb ta, et Eestis on aina ihaletud Euroopat, aga vana Euroopat, seda, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri. Tema peamine emotsioon on pettumus lääne kultuuris. Kaks suurt sõda on põhjustanud tülpimust, väsimust, hingelist segadust ja kaotanud sealt "elu suured koordinaadid". Selle kõige taustal loeb ta ikka ja jälle Underit ja Suitsu, Alverit ja Talvikut ning leiab nende loomingust seda, mida sõjajärgne lääne kirjandus talle kunagi pakkuda pole suutnud. Sõdade järel võib lääne kirjandustes leida peamiselt kartust täieliku tundeväljenduse ees, mõtteväljenduse halvavat ahtrust, seal pole ei sisemist jõudu ega julgust. Ja sellele kõigele seab Oras vastu eestlaste heroismi, mööndes ka ise nukra muigega, et see pole sõna, mis kaasaja läänes vastukaja leiaks. Talle jääb toeks vaid ta nostalgia, ta usub elu lõpuni, et kõik suure ja üleva kaasaegses luules panid kirja need neli eesti autorit (Oras 1956).

Sirje Olesk

sest lohutus on vale

Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga.

Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.

Abel Clarté vastus küsimustele "Mida mõistate luule all? Mida ootate talt?" (Aspeli ülevaatest prantsuse kirjandusajakirja ankeedi vastustest).

Max Jacob:

Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.

Hmm.

See dilemma – kuidas eristada triviaalsust sügavast lihtsusest – on healoomuline dilemma. Selle lahendamatus ei tekita nõutust või frustratsiooni, nagu lahenduseta probleemid tihtipeale, vaid rahulik[k]u imestamist, mis kerkis esile seal, kus poleks osanud oodata.

Hmm. Hmm? Hmmmm.
Aga see on üks kõige armsamaid arvustusi, mida ma lugenud olen, Sven Vabari arvustus eluluuletajale, eluka-luuletajale Timo Maranile.