Veel üks kõige kurvem lause

Eesti okupeerimine ja pealesunnitud pagulus on Orasele suur vaimne šokk. Kirjeldades võõrkeelsetes ülevaadetes eesti pagulaste ja pagulaskirjanduse saavutusi, toob ta võrdluseks sisse ka "Tühermaa". Nii 1967. aastal raamatus "Estonian Literature in Exile": "Isegi nüüd, kuid meil on olemas tühermaa, mida leinata, "Tühermaa" mentaliteet, mis on olnud nii levinud kõikjal nii enne kui pärast sõda, ei ole püsivalt mõjutanud eesti eksiilkirjanikke. /---/ Sel ajal, kui lääs taunis seda, mida kujutas oma allkakäiguna ja nuttis varemetel, võttis eesti rahvas vastu võimaluse ehitada üles midagi uut" (Oras 1967: 11). Oras võrdleb vaba maailma vaimu ja kirjandust pidevalt Eesti Vabariigi vaimuga ning selle tema meelest parima esindaja - arbujate luulega - ning tema jäägitu jaatus kuulub viimastele. See kajastub pea kõigis tema kirjutistes, kõige kontsentreeritumalt vahest artiklis "Eesti luule vaimsusest" (1956, soome keeles 1958). Mõtiskledes Eesti ja Euroopa üle tõdeb ta, et Eestis on aina ihaletud Euroopat, aga vana Euroopat, seda, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri. Tema peamine emotsioon on pettumus lääne kultuuris. Kaks suurt sõda on põhjustanud tülpimust, väsimust, hingelist segadust ja kaotanud sealt "elu suured koordinaadid". Selle kõige taustal loeb ta ikka ja jälle Underit ja Suitsu, Alverit ja Talvikut ning leiab nende loomingust seda, mida sõjajärgne lääne kirjandus talle kunagi pakkuda pole suutnud. Sõdade järel võib lääne kirjandustes leida peamiselt kartust täieliku tundeväljenduse ees, mõtteväljenduse halvavat ahtrust, seal pole ei sisemist jõudu ega julgust. Ja sellele kõigele seab Oras vastu eestlaste heroismi, mööndes ka ise nukra muigega, et see pole sõna, mis kaasaja läänes vastukaja leiaks. Talle jääb toeks vaid ta nostalgia, ta usub elu lõpuni, et kõik suure ja üleva kaasaegses luules panid kirja need neli eesti autorit (Oras 1956).

Sirje Olesk