"See laul on sealt "Hundi ja seitsme kitsetalle" etendusest, mida me vaatamas käisime, kui mu õde väike oli. Isa laulab seda alati, kui ta tahab vihjata, et ma käitun tema meelest nagu... *vehib kätega ja keksib* noh, kergemeelne kitsetall."
"Kergemeelne kitsetall, hmm. Kas sa ise tunned ka ennast kergemeelse kitsetallena?"
"No vahel ikka, aga enamasti pigem..."
"Või mis oleks kergemeelse kitsetalle vastand... raskemeelne?"
"Mitte raskemeelne, vaid muretsev... ettevaatlik..."
"Neurootiline..."
"Neurootiline elevant."
vt ka:
"Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband.
Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren?
Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)"
