elu perifeerias

M: *õhkab* siin on nii mõnus!

T: *krimpsutab nina* internetti ei ole.

M: selleks ongi raamatud olemas.

T: mul on kõik raamatud juba läbi!

M: „Paradiis“ ka läbi? [mis ma jõuluks kinkisin]

T: ma jõudsin eile poole peale ja siis andsin alla

M: nii halb oli siis?

T: no nii palju mitte millestki kirjutada... mitte midagi ei sünni seal. või no.. üks hea mõte oli.

M: mis see siis oli?

T: see tragimine – kui käidi rannast Lääne asju korjamas – ta seal kirjutab, et mingi veini või viski või.. no mingi pudel tuli ja ta keeras korgi lahti ja nuusutas välismaa lõhna. me ka siin... mingi piimapaki või midagist leidsin rannast, kraapisin kile pealt ära ja nuusutasin ka välismaa lõhna. *veab ninaga kujuteldava piimapaki kohal õhku ja teeb õndsa näo*

M: mis pakid? piimapakid lõhnasid...?

T: no ükskõik mis Lääne asi, noh! tänapäeva inimesed ei saa sellest aru.

sõnu, sõnu

Mõne sõnaga on mul väga selgelt meeles, kuidas ma seda esimest korda kohtasin.
"Mullu": umbes meetri kõrguselt mahasuunatud pilgu ees kirju niiduhein maakodu värava tagusel teekäänakul, natuke kreegivõsa ja "Mullu suvel. Mullu suvel. Aga selle kohta on ju sõna(d) olemas!? miks öeldakse "mullu", kui saab öelda "eelmisel aastal"?". Miks on kaks võimalust öelda ühte ja sama asja? (sellest ei sündinud muuseas erilist semiootilist ärkamist.) Arvasin, et äkki on sel midagi muulukatega pistmist, sest täpsemalt oli keegi õuel öelnud "mullu suvel" ja suvel need muulukad ju kasvavad. Ja teised ei ütle nii sellepärast, et nende juures ei kasva muulukaid. Või mäs?
Täna laadal müüs üks vanamees õues tohutute virnade kaupa keraamikat (ema, kes mind sealt kaussi ostma saatis, kirjeldas seda kui "Ukraina... või mingi Pihkva keraamika"). Mustreid tuiutades ujus pähe sõna "majoolika", mille õige tähenduse sain paar aastat tagasi teada R-i ettekandest. Ja siis meenus esimene kohtumine:

Lennart oli soovinud endale kampsunit. "Kootud minu abikaasa toimekate käekestega," lisas ta.
"Missugust kampsunit?" küsisin. "Kas kardigani?"
"Eest nööbitavat kampsunit, sa võid nimetada seda kardiganiks või milleks tahes. Aga rootsi keeles on see kampsun."
Ma läksin kohe ja ostsin lõnga ära. Kui Lennart järgmine kord kampsunist juttu tegi, nimetas ta seda korderoiks ainult sellepärast, et mind narrida. Teinekord päris ta:
"Kas sa kood ikka usinasti minu hikkorit?"
Ja paar päeva enne jõululaupäeva uuris ta sarkastiliselt:
"Mis sa arvad, kas jõuad mu majoolika ikka jõuludeks valmis?"
Ma jõudsin selle valmis.
Mitte keegi peale Lennati ja minu ei tea, et majoolika on eestnööbitav kampsun. Vahest ehk jooksevad lapsed kunagi minu juurde ja küsivad: "Ema, kus mu majoolika on?" See saab olema kindel märk, et nad on ikka tõesti minu lapsed. Nii nagu igal teiselgi perekonnal on oma eripärased rumalused, oma salakeel ja väikesed totrad naljad, mida ei mõista ükski kõrvaline.

Selles raamatus (Astrid Lingdreni "Kati Pariisis") kohtasin ma ilmselt esimest korda ka tsitaati, mille allikat oskasin alles palju hiljem peas kuskile paigutada ("Oh, lahustuks see liig, liig, sitke liha"). Kuidas sellised asjad ikka pähe jäävad. Raamat pulmareisist ja värske pruutpaari elust oli küll vaevalt minu vanusegrupile mõeldud (2001. olin ma 9-10, ilmselt veenis autori nimi nii vanemaid kui ka mind, et tegu on lasteraamatuga), aga naljad olid ikka head ja on praegu ka. Kaanepilt on ka praegu kole. Rootsi keelest tõlkimata jäänud luuletus (miks??? kuidas???) endiselt mõistetamatu. Kuigi nüüd saaksin keeleoskajalt küsida.

Ja kui juba on sõnakroonika, siis (eripärastest rumalustest rääkides): sain teada, et "banduura" on päris sõna ja tähendab ka midagi. Nimelt ukraina rahvapilli. "Banduura" ütleb isa igasugu... asjade kohta. Seadeldised, jubinad, pudinad, hunnikud, nutsakud, asjad, mis on jalus või ei peaks olema silma all ehk?
Hommikul kutsus isa mind "praademuna" sööma ja mõtlesin, et üldse tuleb temalt minu ellu vist rohkem metsikut keelt kui kuskilt mujalt. Mina ütlen korralikult ja korrektselt "praemuna" nagu emagi (või peaks olema "praadmuna", höh höh? Tont ja ÕS neid nimetavalise ja omastavalise liitumise reegleid teavad.) Aga ma ei mäleta neid sõnu kunagi, mu keeletunne on kuidagi nii ärakammitud ja korrigeeritud (...olnud?). Peamiselt käib see kindlasti kaasas emakeeleõpetaja lapseks olemisega (ja tingliku rollijaotusega "verbaalselt võimekate" ja "vähemvõimekate" vahel meie peres). Osalt aga ka seoses sellega, kuidas ma olen üldse suurema osa (teadlikust) elust olnud väga apollooniliselt ja klassitsistlikult meelestatud ega ole eriti suutnud mõista või seedida igasugu barokki ja groteski. Ei tea, kas see muutub või kas oleks parem (ja mis suhtes parem) groteski rohkem hinnata. Too Bachi fuugade klaasine maailm (mis on ju ajastult barokk, heh! aga tunnetuslikult minu jaoks ikka see teine, valge ja selge ja sirge ja külm pool) pole ilmselt kõige viljakam elukeskkond. Tasakaaluseisundiks, jah, küll -- aga tasakaaluseisundit igatseda ongi ju morbiidne. Sel'ge Ruh'.

Kas olla või ei

Publiku nõudmisel (höhöö) uus teatripostitus sarjast "kui ma juba rongipileti Tallinna ostan...".
Noh... "Hamlet". Mis ma sellest ikka kirjutada saan. Hamlet ja harrastusnäitlejad ja Jaan Tooming ja Nero Urke. Võib-olla ei olegi võimalik "Hamletit" mängida, kui sa pole harrastusnäitleja või Nero Urke. Ei teagi tegelikult, miks just sellel tekstil (minu jaoks?) selline käsitamatu kaal on, nagu see oleks mingi näidendite näidend (?). Hamlet on muidugi üsna rollide roll.
Lavastus kestis (kavalehe järgi, ma kella ei vaadanud) kaks tundi, nii et muidugimõista oli kärpeid. Oli nihutusi. Näiteks Horatio ei jäänud elama, et tulevatele põlvedele õpetlikku traagilist lugu jutustada, vaid kukkus armsalt koomilise matsuga külili. Viimase tunnistaja surm (kui ka mitte selle koomika) oli kooskõlas kontseptsiooniga. Millest andis aimu lavastaja tekst kavalehel. Mis nõretas, andku teatrisuurus mulle andeks, minu meelest üsna higisest siirast teismelisepaatosest ökoloogilise maailmalõpu teemal. Kui etenduse jooksul selle saatesõnaga erilist seost ei täheldanud, siis Hamleti viimastele sõnadele järgnev ähmane pildikompilatsioon naftastest lindudest, prügimägedest ja -jõgedest, kõrbestunud maast ja näomaskidest, mis tipnes -- I kid you not -- hülgebeebi süüdistavasilmse laibaga... teostas seose kava ja lavastuse vahel umbes sama delikaatselt nagu rull jämedat köit.
(ja muidugi ah miks, ah miks pean ma ökokalüptilise siira higise teismelisepaatose üle muigama, kui ma ju usun põhimõtteliselt ise ka, et see on teema, millest tuleks pasundada (muuhulgas ka) siiralt ja vormi kraasimata? miks mul on piinlik tahtmine muiata? teine lugu on muidugi sealt paistnud determinismiga, aga ma ei jaksa siin tegelikult pikemalt seda asja arutada.)
Etenduse jooksul ei olnud eriti piinlik. Tunnet, et tegemist on kuidagi spetsiifiliselt harrastusnäitlejatega, tekkis minimaalselt. Aga mul ei ole mingit teatrikriitiku ettevalmistust, et mingit asjalikku ülevaadet anda,  ma oskan ainult mainida. Et oli hämmastav, kuidas kuninga osatäitja oma iseenesest viisaka kostüümi niimoodi täitis, et see läbivalt pomšijopina tundus. Et jummel juula, mida Nero oma hääle ja kehaga teha oskab. Et kas ta hingamisteedega on ikka kõik korras (see lõrisev hingamine). Ja -- kõige imetlusväärsem -- et mul oli tunne, nagu ma poleks seda teksti varem kuulnud. (ma ei pea, muideks, silmas oma halba mälu. mu tekstimälu pole ka tegelikult nii halb. ma mäletasin seda teksti küll, aga see on teine asi.)
See on tõesti midagi kummalist. Ja hakkasin mõtlema, kas see pole ka mingi kriteerium mu jaoks. Et kas ma olen seda teksti kellegi teise esituses või oma peas paremini kuulnud. Ja muidugi ei olnud ma teksti osaliselt kuulnud sellepärast, et selles oli muudatusi (vt pealkirja -- too konkreetne muudatus andis minu meelest täitsa suurepärase efekti). Aga suur osa tekstist oli siiski vana hea ja uuem hea Shakespeare-Meri-Lamp-Kareva.
Ma olen varem näinud "Hamletit" korra elus, ühe Inglismaa trupi esituses Linnateatris. Mälestused on hägused, ma istusin lavast kaugel ja nägin rohkem... nukke, varje, mitte inimest. Täna istusin neljandas reas, nägin silmi ja suid ja tegelased olid kuidagi nii palju inimesemad kui ma lugemisestki mäletasin. Ja muidugi, muusika oli nii vali, et minu ees võbelesid teatridaamide ninasõõrmed ja võppusid nii mõnedki õlad. Kavas sisaldus ka luulelaadne tekst, mida mina, ullike, pidasin esimese hooga Miltoni üllitiseks, aga järele mõeldes sain aru, et tegu on siiski laulusõnadega: tuli välja, et Paradise Lost on gooti metal'i band, sobival kombel death-doom žanri "pioneer" (Vikipeedia sõnul ). (Jällegi, nii teismeline! (Nagu ma ise poleks üks death-doom teismeline.)) Selle tõdemuse peale tegi ema nalja, et näeme death metal Hamletit ja ega ta väga mööda pannudki. Lavastuses oli samasugust tumeromantilis-heroilist histrioonikat nagu selles muusikas
Õde arvas, et vähemalt esimeses vaatuses mängiti liiga üle; ema, et just piisavalt, et oleks üle võlli. Ja mulle kummalisel kombel kokkuvõttes nagu... meeldis. Nero Urke on kuradima maagiline.

Õpetatud naised

Nägin selle näidendi lavastust esimest korda 2009. aastal (VHK teatriklassi abiturientide lõpuetendus). Mulle tundub, et see oli võib-olla minus elava grammatikanatsi (teatava) taltumise algus. Sealt on mul tänaseni meeles lause "Saan rabanduse -- siis on ta sooritand mõrva!" (majast välja kihutatud köögitüdruk Martine'i kohutavaks roimaks osutub "maitsetu sõna" pruukimine ja kui köögitüdruk enesekaitseks sõnade pruukimist jätkab (stiilis "meil maal ei räägitud kuskilgi nõnda"), haavab see daamide meeli veel hullemini).
Aga nojah, mida mõtleb saalis istuv õpetatud naine?
Molière'i tekst ja Ants Orase tõlge on üsna vastupandamatud. Mul on vist ka nõrkus värssdraama vastu. Ja see on kõik nii vaimukas ja nii vaimukalt mängitud. Lihtsalt vahepeal naeran ja mõtled samal ajal, kas see nali käib nüüd minu pihta või kas ma ikka peaksin seda heaks naljaks, kui see poleks nii mõnusasti riimis. Kui tuli Martine'i hiilgehetk ja ta esitas räpile / slämmluulele läheneva hooga tiraadi mehe ja naise rollidest ideaalses kooselus, siis koha peal, kus ta soovis, et mees, kui tal läheb "üle maksa kops", tüli vaigistamiseks "andku mulle vops", põrkusid minus küll ebamugavalt nihelev poliitkorrektne "otot kas selle üle peaks ikka naerma" ning nalja ja esituse mõjule alluv "hee hee kops - vops hee hee vinge tiraad hee hee". Mitte et ma tahaksin seda näidendit ja lavastust solvumiseks kasutada või et see minu meelest kedagi tegelikult solvaks (solvumiseks kasutada saab, jah, muidugi kõike). Nagu ema märkis, on pilkeobjekte meeste ja naiste hulgas võrdselt ("ja esitola on mees!"), nii et tegelikult ei ole tegu puhtalt mõnaga õpetatud naiste kui selliste pihta (et haa haa, naised teevad teadust ja näevad kuu peal kirikutorne). Ega pilgata mitte vaimseid püüdeid iseenesest, vaid kaunishingede pseudovaimsust. Lavastus tundub seda ka rõhutavat, muusika, mis kaunishingi saadab, on mingi kahtlane kolin, ulgumine ja plõnksimine, mille tekitamisviis sarnaneb oletatavasti formaalselt pärismuusika tekitamisele, aga mis pole ikkagi muusika (... kuigi mis kriteeriumite järgi? amorfne märkide jada?). Ja kuigi otseselt vaimsetele aadetele pühendunud positiivset tegelast ei ole, iseloomustab sümpaatset paari (Henriette'i ja Clitandre'it) pigem terve mõistuse ja peene vaimu sümbioos, mitte nii labased maised huvid, nagu nad end ise "õpetlastega" kontrasti seades esitavad. Kui kuskilt autori seisukohta ja häält otsida (mida muidugi ei maksa eriti teha, nagu kavalehel tsiteeritud Ott Ojamaa ka osutab), siis võib-olla eelkõige Clitandre'i ja Trissotini dialoogis, kus Trissotini argumentidele "eks ignorantsist võrsu idioodid" ja et retoorikaseaduste kohaselt on lähedasimad sünonüümid "teadmatu" ja "tobu" (ma ei leia praegu raamatut üles, ei mäleta täpset sõnastust) vastab Clitandre, et stilistikas peetakse veel ühetähenduslikumateks "puupead" ja "pedanti". Ja et võib küll nõustuda, et (umbes) "õilis on teadus ja kõrge ta koht" -- "aga ogara käes on ta avalik oht!" Eks ole. Lihtne loll on meeldivam kui targutav töll, aga seal vahepeal on ka võimalus kujuneda harituks ja areneda inimlikkuses jne. Mina küll lisaks, et lihtsa lolli üleromantiseerimine ei ole mõistlik.
Õpetatud naiste juures on kõige naeruväärsem piiritu eneseimetlus (mille pilkamise käigus antakse ennasttäis võrdluse (vabas ümberütluses "Platonil oli midagi sarnast, aga kehvem") kaudu vops naiste akadeemia ideele), aga kriitika käib ka väga polaarsele väärtusskaalale seatud keha-vaimu dualismi kohta, kus maine, kehaline ja meeleline on täiesti väärtusetu (ja eri tegelased on selles osas muidugi ka erineval määral või vähemalt erinevalt nähtaval määral silmakirjalikud).
Muidugi, tegu on ju Orase tõlkega ja mitmes kohas tuli mulle meelde Alver, 30-ndate oma ikka. Eelkõige meenutas teda mitmes kohas õpetatud naiste ülespürgiv retoorika kõrge-madala teljel (kujundid on muidugi Molière'ilt, ma pean silmas sõnastust), aga ka mõned riimid. Üks Alveri luuleminadest on ju ka sinisukk, "keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka". See oli huvitav nüanss, mida ma 2009. aastal tähele ei pannud (ma olin siis juba Alverit lugenud küll, aga kogutud teoste ajateljetus järjestuses, nii et polnud vist selgepiirilist pilti 30-ndate Alverist eraldi). Ja muidugi on Alveril 30-ndategi piires Alveril ka posu maiseid elamusi ülistavaid tekste. Lihtsalt huvitav, kas see oleks ka tõlke kaasaegsetele (kas see ilmus 1940?) seosena paistnud või on see lihtsalt tollane üldine stilistika (mis kaasaegsetele olnuks läbipaistev, aga millega mina olen tuttav põhiliselt Alveri kaudu). Igal juhul on Oras, kes võib luulet tõlkides muidu asjad üsna keeruliseks ja ülespuhutuks ajada, on draamat tõlkides osanud tekitada täiesti jälgitava teksti. Ja nauditava ja vaimuka. Päris äge.
Eelkõige oli aga ootamatu näha seda lavaka lendu tegemas midagi nii klassikalist. Kostüümid. Karakterid. Varem valmiskirjutatud näidend. Hästi tuli välja. Nad on kõik sellised intelligentsed, et peaaegu kunagi pole piinlik vaadata.


***

Natuke seotud teema. Lugesin suvel Mari Saati nii palju, kui kätte sain (varem olin lugenud ainult "Võlu ja vaimu") ja see oli kõik nii vinge ja kummaline, et hankisin endale Saadi-teemalise artiklikogumiku. Enne, kui see voodi alla kukkus, jõudsin lugeda Epp Annuse artiklit ja see tekitas  nii palju mõtteid, et ma ei võtnudki raamatut voodi alt välja, sest ma poleks muidu neid asju teha jõudnud, mis vaja oli. Täna tõmbasin lõpuks voodi seinast eemale (see pole kerge operatsioon) ja sain raamatu kätte. Ühtlasi on asi mu peas ehk piisavalt selginud, et sellest kirjutada.
Ühesõnaga, Annuse jaoks on Saadi keskne vastandus "tõelise ja ebatõelise olemisviisi vahel. Ebatõeline olemisviis elutseb ratsionaalsel, argisel, tööde tasandil, siin on kõik lihtne, selge, lineaarne. Tõeline, väärtuslik elu pürgib, juhituna igatsusest, sealjuures on elu saladus, mida päriselt ei saa mõista ega ratsionaalselt lõpuni seletada. Tõeline väärtustab vaimset ja kipub tõrjuma lihalikku [ütlesin, et seotud teema, eks]. Paraku pole tõelise ja ebatõelise vahelisi piire niisama lihtne paika seada. Nii peavad mitmed Saadi tegelased punapõskset argiõnne eksikombel ihaldusväärseks, saavad aga hiljem oma eksitusest aru." (lk 19)
Nojah, siin ma imestusingi nii, et jäin päranisilmi vahtima ja raamat kukkus voodi alla. Või siis nii võiks seda ka mõista!? Muidugi olin ma märganud igatsusinimeste ja punapõskse argiõnne vastandust, samuti ka igatsuse ja labase materialismi vastandust, aga et seda võiks niimoodi tõelise-ebatõelise kaudu tõlgendada! Sest mina olin kuidagi välja lugenud hoopis kinnituse arusaamale, et on inimesed, kes võivad olla enam-vähem rahul loomakese-elu elades (materiaalsed hüved tagatud) ega pea oma pead mingi metafüüsikaga vaevama, ei reflekteeri eriti enda ega elu ega maailma üle ning neil jäävad olemata nii refleksiooniga kaasnevad rõõmud ja voorused kui ka kannatused, nad on praktilised, enesekesksed ja lihtsakoelised. Siis on teised, kes reflekteerivad ja mõtisklevad ja igatsevad ei-tea-mida ja ei suuda kunagi päriselt elu sees ja teistega koos olla. Need, kes vaatavad elumaja aknast sisse. Aga siis on ka kolmandad, kes oskavad elada vabalt ja rõõmsalt, nemad ongi seal elumajas, mille aknast tuleb nii sooja kollast valgust, laulavad seal ja on koos ja asjad laabuvad ladusalt. Ja akna tagant vaatajad tahaks ka osata elada, aga isegi kui neid vahel tuppa kutsutakse, isegi kui nad lähevad ja istuvad laua taha ja isegi laulavad, jäävad nad ikkagi akna taha. Ja võib-olla hakkavad jooma või hüppavad aknast alla terasorgi otsa või kondavad lihtsalt udus ja pimeduses ringi. Vat, asi võib olla ka selles, et ma lugesin kõigepealt "Udumäe kuningat" ja siis "Õuna valguses ja varjus". Viimases on igatsusteinimese vaates võib-olla tõesti rohkem tõelust. "Udumäe kuninga" igatseja on lihtsalt nii õnnetu. Ja kuhu kuulub "Õuna" Maarja? Tema sisse ei näe, Jaanile ta vist tundub igatsevat, aga samas ta oskab kuidagi ka elu sees olla ja samas mitte labane ega egoistlik. Ma oleks nagu ka selliseid arusaamatult helgeid inimesi näinud ja alati mõelnud, kuidas nad oskavad ja kas nad on alati sellised. Kuidas olla helge, see on päris keeruline küsimus.
Ja milline elu on tõeline. Nojah, ma vist ikka veel usun, et mingid inimesed kuskil oskavad päriselt vabalt ja rõõmsalt elada. Ja ma ei tahaks uskuda, et mõni on määratud elu ainult aknast vaatama, aga natuke nagu ikkagi usun. Kui ainult teaks, kumb on see tõeline. Siis võib-olla ei peaks akendesse piiluma.