täiendusi issanda loomaaiale

 "See laul on sealt "Hundi ja seitsme kitsetalle" etendusest, mida me vaatamas käisime, kui mu õde väike oli. Isa laulab seda alati, kui ta tahab vihjata, et ma käitun tema meelest nagu... *vehib kätega ja keksib* noh, kergemeelne kitsetall."

"Kergemeelne kitsetall, hmm. Kas sa ise tunned ka ennast kergemeelse kitsetallena?"

"No vahel ikka, aga enamasti pigem..."

"Või mis oleks kergemeelse kitsetalle vastand... raskemeelne?"

"Mitte raskemeelne, vaid muretsev... ettevaatlik..."

"Neurootiline..."

"Neurootiline elevant."

vt ka: 

"Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband. 

Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren? 

Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)"

11. aprill 1931

- kuule, mäletad, et sa oled nüüd 30?
- tead eile ma just tundsin, nagu ma oleks 18-aastane.
- oi, millega seoses?
- suhkru üledoos vist.

sest ma ei looda pöörduda ja naasta
sest ma ei looda
sest ma ei looda pöörduda
Rääkisin emaga, kes mainis seoses nähtud teatritükiga, et inimesel on ikka vaja illusioone. Eriti illusiooni, et sellest, mis ta teeb, on (kokkuvõttes) mingit kasu. (Näiteks või eriti õpetajana.) Tjah. Põhimõtteliselt, jah. Me ei tea oma tegude kõiki tagajärgi ja me ei suuda teha adekvaatset üldistust ja võib-olla on selline mõiste nagu adekvaatne üldistus üldse absurdne. Üldist ei olegi ju mingis mõttes olemas. Mingi hüvearvutus, mis ka arvutatav oleks, pole enam reaalsusega kuigi tihedalt seotud. Aga ilma üldistusteta ei saa ka mõelda ega otsustada. Nii et kuna niikuinii tuleb mingi ebaadekvaatne hinnang anda, siis parem ülespoole mööda panna. Pragmaatilises mõttes.
Ma ei tea - mis mõte on üldse tõel väljaspool pragmaatikat? (Eks siin ole omad... argumendid ja nüansid. Ma ei viitsi nendega tegeleda.) Inimesed, kellele on põhimõtted tähtsamad kui inimesed, hirmutavad mind. Ma ei viitsi enam kellegagi vaielda ega väidelda, isegi mõttes. Ma ei usu, et inimesed üksteisest aru saavad - õigemini, et inimesed, kes juba alguses teineteist ei mõista, võiksid hakata teineteist mõistma põhimõtteid puudutava abstraktse arutelu järel. Ma ei saa aru, kuidas mõni inimene saab nii kindel olla, et tal on õigus. Ma ei jaksa enam nii vähegi, nagu kunagi jaksasin.
Ja muidugi ei oleks ilma arutamise ja väitlemise-vaidlemiseta midagi niigi hästi nagu siiski praegu on, jne jne. Ma ei tea, isegi kliima on nüüd juba isiklik teema ja tekitab isiklikke kaklusi. Põhimõtteliselt ma muidugi arvan, et ökosüsteemi säästmine kaalub üles tunnete säästmise. Aga jällegi, pragmaatiliselt, kas tunnete mittesäästmine toimib? Kas tunnete säästmine toimib? Kas delikaatne suunamine toimib? Kas ebapopulaarsete poliitiliste otsuste tegemine toimib? Ma ei tea. Avalik diskussioon on vajalik. Jah, aga see kulutab inimesi nii kiiresti, et tundub kuidagi julm oodata kelleltki kahurilihaks hakkamist.

Aga muide, ma üldse ei vihka (praegu enam) kõiki ja kõike. Ma isegi ei tunne endas (praegu enam) seda vana mõtet, et mitte miski ei saa hästi lõppeda. Võib-olla lõpebki hästi. Võib-olla tuleb mõnel aastal jälle lumi (talvel) maha. Võib-olla mõned inimesed loevad veel raamatuid. Sellised illusioonid, kui mul parajasti pole liiga külm, palav, nälg, janu, nohu, sügelus, kiire vms. Ja illusioon, et mu tarbimisvalikud (juba see sõna kõlab kuidagi irooniliselt) pisut loevad. Ma mõtlen, kui suur roim on osta plastkarbis toit klaaspurgi asemel (ja üldse, pakendis toit pakendamata toorainete asemel) ja mul on kuidagi nii seletamatult kurb olla, aga võib-olla ilmaasjata.

kogutud mõtteteri

"No pilli harjutamine on nagu mäest alla sõitmine. See ise pole raske, aga kõigepealt on vaja sinna üles ronida."

"Ma ei teagi, kas ma peaksin praegu aitäh ütlema või pärast, kui ma olen võileiva ära söönud."
"No ma ka ei tea.. võib vist mõlemat. Aitäh võib ju alati öelda."
"Nojah, ÖELDA võib alati kõike, aga seal on vahe, kas ma paistan välja nagu ma oleks totakas või nagu väga viisakas noormees!"

(ma jõuan neid kahjuks nii vähe üles kirjutada)

E., 11 a

mõtlesin korraks, kas ma olen viimase aasta jooksul näinud rohkem pilvi või "see üllatav nipp sulatab su kõhult rasva" reklaame

mis koltub meis kui vana tapet

Ma kipun usukuulutajatega pikemalt vestlema jääma. Esiteks on tunnen ma neile natuke kaasa. Teisalt tunnen osalt siirast, osalt nõmedalt patroneerivat uudishimu. Kuidas inimene saab nii veendunud olla, et ta on ära tundnud universaalse tõe? Ah, mis tunne on küll nii lihtsate vastustega maailmas elada? Ah et sina oled rahu leidnud? Ah et sa tahad issanda rõõmusõnumit kuulutada? Jajaa, pole neilgi ju nii lihtne midagi, aga teate küll, valge habemega antropoloog eksotiseerib. (Ja kui ma niimoodi muigan, siis kas ma olen kuidagi parem neist, kes usukuulutajad lihtsalt kuu peale saadavad?) Osa sellest siiramast huvist on tahtmine nii tugeva ja kõhklematu usu toimimist inimelus teiste peal läbi katsuda. Ja just selliste... (oeh) keskmisemate inimeste näitel (aga eks nad olegi tihti kohe päris otsesõnu "inimesed tänavalt") -- selles mõttes, et ma saan paremini aru, kuidas toimib pühade hullude ja munkade-nunnade usk. Noh, igatsev ketser ja uhke askeet, see on ka iseasi. Aga Byatti "Children's Bookis" ei saa üks tegelane aru, kuidas inimesed saavad 1. pidada end kristlaseks, 2. lugeda sõnu "müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!", ja 3. elada oma hubast heakodanlikku elu üsna samamoodi edasi nagu enne. Mul tekib vahel mõneti sarnane lühis. Siin on vist jälle see mõõdukuse voorus mängus, mida ma hästi ei taba. Tundub, et peaks kui juba, siis juba!

Nojah, kui sa oled tõesti kindel, et sulle on ilmutatud rahu, õnne ja lunastuse saladus, siis loomulikult ei olegi teist valikut kui üritada seda kinkida mossis eesti inimestele poristes parkides või hämarates trepikodades. Sinu moraalne kohus on ju ka neile see võimalus anda. Selles mõttes ei saa neile ju neid kohmakaid jutuajamisi pahaks panna. Aga alati ei ole aega ja tahtmist. Oli periood, kui ma kasutasin peletustaktikana katoliku koolile viitamist. (Üldse oli mul vahepeal kombeks nii eksperimendi korras tutvustada end kristlasena kahte sorti inimestele: neile, kes tahtsid mulle väga agaralt mu armastavat taevast isa ja päästjat tutvustada ("Jajah, ma olen piiblit lugenud küll."), ja neile, kes tulid jutuga, et kõik kristlased on idioodid ja tõprad (eriti, kui kiruja oli enne pikalt südant puistanud ja (joobnud) sümpaatiat avaldanud. "Ahsoo, vaat kui huvitav seisukoht, ma olen ka muide kristlane" *särav irve*).) Jehoovatunnistajate peal see vist üldiselt ei tööta, mingi oikumeeniline enam-vähem-sama-suund neid ei rahulda, kohe hakkavad jõulukuusest rääkima jne. Aga täna, kui ma olin just kahe mormooniga põgusalt rahu allikast vestelnud ja kätelnud ja saanud komplimendi oma tihaseprossi eest ja komplimenteerinud nende eesti keelt (mis oli tõesti üllatavalt paindlik), ja siis järgmisel tänavanurgal jälle kaht tumedais rangeis rõivis kogu kuidagi silmatorkavalt tolgendamas märkasin, tõstis minus pead mingi õeluseuss. Nägin vaimusilmas selgelt, kuidas nad ütlevad küsivalt tere, ulatavad mulle käe, mina surun seda, vaatan neile sügavalt, samas sõbralikult silma ja sõnan malbelt: "On teil hetk vestelda? Olete ehk kunagi mõelnud, kas me oleme siin planeedil põhjusega? Või miks on see maailm ühtaegu nii kaunis ja kohutav? Kas teil ei ole kunagi tulnud mõtet, et ehk on saatanal meiega mingi plaan?"
Aga tumedais rõivis meesterahvad, raiped, surusid hoopis omavahel kätt ja läksid tänavaristil kumbki oma teed. Ei olnudki "kõik puhuvad" tüüpi jumalakuulutus-reid.

Meesteta juuli

Eelmises postituses oli ka juba mõni juulikuu raamat sees, aga siin on ülejäänud. Nagu näha, kukkus kogemata välja meesautoriteta juuli.

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Siri Hustvedt, "Meesteta suvi"
Jeanette Winterson, "Why be happy if you could be normal" (audioraamat)
Sylvia Townsend-Warner, "Scenes of childhood"
A. L. Kennedy, "The blue book"
Mari Saat, "Laanepüü"
Valentine Ackland, "For Sylvia. An honest account"

Hakkasin 1. augustil tublisti kirjutama, et kuuarvestusega jälle järjele saada, aga siis valutasid mul kolm päeva järjest mingid enneaimamatud punktid silmade vahel (võib-olla sellest, et ma lõin midagi saltolaadset tehes pea mürtsuga vastu merepõhja, aga võib-olla lihtsalt ülepingest) ja ma kujutasin juba ette, et ei saa enam elus sõnagi lugeda, ja vältisin tükk aega üleliigset arvutisse vaatamist ja jõllitasin selle asemel rohelisi kaugusi. Aga nüüd on need hirmud juba unustatud, nagu näha.
Muidu olen hakanud muretsema, et kas mulle meeldivadki nüüd lihtsalt kõik raamatud? Igatahes kehtis mul silmavahejuhtumini endiselt konveirirežiim, raamatute vahele ei tohtinud eriti mõtlemisruumi jääda.

Winmani, Hustvedti ja Kennedy raamatut lugedes mõtlesin muuhulgas oma praeguse tõlke juures esineva probleemi peale. Nimelt on mul -- ja minu meelest üldse eesti keeles -- raske kirjeldada, ee, suguelundeid ja suguelu ilma kaldumata labasusse, kliinilisusse, sentimentaalsetesse eufemismidesse, nilbevõitu klišeedesse, hämaratesse vihjetesse või igasugu muudesse võsadesse. Noh, ma ise olen ka natuke selline nunnakoolikasvandik (ma mõtlen seda kujundina. pealegi ma ei usu, et keegi koolist nende asjade kohta hea mõistliku keelekasutuse õpib). Igatahes on mul tekkinud kahtlane tunne, et Winman traageldab igasse raamatusse ühe või paar seksistseeni sisse, sest selline on ometi tänapäevase eelarvamusteta ja selgepilgulise kirjaniku viis. Ja see kahtlane tunne ütleb ka, et võib-olla on neis midagi õige pisut liiga püüdlikult täiskasvanulikku ja poeetilist-aga-mitte-kõrvalepõiklevat ka inglise keeles. Hustvedtiga seda kahtlast tunnet ei teki, sest irooniaga saab asjad kergeks teha, aga samas on see iroonia seal piisavalt sõbralik ja täiskasvanud, mitte madaldav ega labane peldikuseinakritseldus. Aga kui muigavat kõrvalpilku ega irooniavirvendust ei ole, kas siis ongi kohe ebamugav? Kennedy raamatus ei olnud. See oli päris muljetavaldav. Kennedy raamatus oli väga palju muljetavaldavaid asju. Kõik sõnad olid nii pingule tõmmatud, et natuke raske oli lugeda. Mitte keeruline või pingutav, vaid pinges. Sest tegelasteks on inimesed, kes ei suuda lihtsalt rääkida ja kellel kõigi tähenduste taga, kõrval ja küljes on lõputult teisi. Ja kui nad lõpus siis suudavad justkui lihtsalt rääkida, on see päris muljetavaldav. Osa sellest lihtsalt rääkimisest toimub (minu meelest) ka voodistseeni kestel. Lugesin paari ametlikku ja ka amatööriarvustust (Goodreadsist) ja "The blue booki" puhul kohe lausa läbivalt mainitakse erootilisust. Ahsoo. No vot, seda tõlgitud ei ole ja ma ei saa šnitti võtta, aga see pole ka samamoodi kirjutatud nagu Winmani voodiolukorrad. Pole nii eraldi tükina vahele õmmeldud ja sõnad ei ole ebamugavad. Aga võib-olla ma olen Winmani suhtes siiski ebaõiglane ja lihtsalt ise saamatu ja peenutsev.
Praegu loen Byattit, kus üks tegelane võtab asja kenasti kokku: "This is - as sex always is, my dear - both ludicrously comic, and passionately important."

Wintersoni ja Townsend-Warneri lapsepõlvemälestused kõlksusid vahepeal huvitavalt kokku. Eriti nende emad moodustasid mu peas mingi paari ja sinna lisandusid veel Acklandi lapsepõlv ja ema. Winterson ja STW tunduvad ka oma vaistlikult ellujaatava suhtumise poolest sarnased, Ackland on samas pigem lõpututesse enesekirjeldamise ja urgitsemise keerdudesse kaduv ja näitlikustab igasugu kategooriliste, olemuslike enesekirjelduste ohtusid ("ma olen nii halb / ma olen nii arg / ma olen nii nõrk / nii andetu" -- ja siis ei saagi justkui hea, vapper, tugev ja andekas olla, isegi kui oled). Oh seda draamat. STW seevastu teeb nalja, vahel ka päris kipitavate olukordade üle, nagu tal vist kombeks on. Winterson on muljetavaldavalt ebadramaatiline ja matter-of-fact ja mingid kirjeldused jäävad kummitama ja ühel toredal hetkel laulis ta seal lapsepõlve lemmikhümni "Cheer up, ye saints of God!" sellisel reipal torutaval toonil. Hea laul, väga kasulik. "You'll be sorry you worried at all in the morning!" Aga neist raamatutest ei mäleta ma tegelikult enam kuigi paljut. Konveierlugemise pärast ja muidu ka.

Saadi „Laanepüüs“ on jälle selline elust ära pöörduv/-nud peategelane, nagu paljudes ta juttudes. Aga nagu kõige huvitavamad ja sümpaatsemad elust ära pöördujad, on ka Mart selline... eluga kõhklemisi ja vastutahtsi nõustuv, kõhklemisi ja vastutahtsi elama nõustuv. Kui Winterson ütleb elule „Jah!“, siis Mart ja temataolised (ja mina) ütlevad elule midagi sellist nagu: „Ahsoo... no hea küll siis, võib-olla tõesti, vaatame.“

Kui siin juba ennist kehadest ja kehaosadest ja nende kasutamisest juttu tuli, siis Saadi kahvatut tüüpi tegelased tunduvad vaatavat neid eluavaldusi samasuguse kummastunud pilguga nagu kõike muud. Ilus see inimkeha nüüd just ei ole, halb otseselt ka mitte. Selline „ah selline see kõik siis ongi või, nojah, tohoh“-pilk. Samas mitte päris klassikalise kõrgelennulise keha-vaimu vastanduse moodi. „Laanepüü“ alguses oli see küll lausa päris häiriv, kuidas kõik naised olid kuidagi olemuslikult inetud, parimal juhul labasevõitu või, ma ei tea, natuke deemonlikud, südametud, haiglaselt iharad või omakasupüüdlikult salakavalad (kui keegi loeb ja kõigile neile epiteetidele kandjaid ei leia, siis... ma ekstrapoleerisin). Nii ebasümpaatseid eluinimeste negatiivse külje esindajaid polegi Saadi raamatutes justkui näinud, kui „Udumäe kuninga“ joobnud tegelase õudsed nägemused jaaniööl kõrvale jätta. Siin on ka muidugi tegu tegelase vaatepunktiga, aga seda ei moonuta siin mingid meelemürgid. No ja (nagu ma olen juba sada korda kirjutanud?) mul hakkab alati kõhe, kui keegi sellise kibeda või isegi tigeda pilguga vaatab. Hea küll, Mardi pilgus on võib-olla pigem selline jahmunud-hajameelne põlgus. Nagu ka tema armastus on jahmunud-hajameelne. Pärastpoole ilmub ka selliseid tegelasi, kes ei siple selles haisvas elumudas. Kuigi päris säravalt ja punapõsiselt elada oskab neist võib-olla ainult üks või kaks.

Mõtlen ikka selle Epp Annuse Saadi-artikli peale, kus on vastandus tõelise ja võltsi elu vahel. See, et punapõsiste (nagu ma seda tüüpi tegelasi „Udumäe kuninga“ järgi oma peas kutsun) elu on tegelikult ikkagi ka mingi (enese)pettus ja silmamoondus (nagu võiks vast enam-vähem Annuse artiklist järeldada), ma endiselt päriselt ei usu. Kui ma vahepeal üritasin välja mõelda, mis nende elus siis võlts, valesti või puudu on (sest ega selles ei saa neid süüdistada, et teised elada ei oska ja nende õnn on ebaõiglane), siis tuli pähe, et võib-olla on surm nende elust välja lülitatud ja ära peidetud, samas kui need niigi pidevalt, teadlikult või teadmatult, surma poole olevad hädised mõtlikud tegelased on surmaga kohtumiseks paremini valmistunud. Noh, see ei pea küll paika. Ma ei mäleta küll, kas Saadil on kuskil punapõsiste ja surma suhetest pikemalt juttu, aga raamatuid me kasutame ikka pärismaailma peale laotamiseks, eks ole, ja minu meelest saavad sellised päriselt punapõsised inimesed surmaga hakkama küll, aga teistmoodi. Mitte et nende peredes õnnetusi ei juhtuks või kannatusi ja vanadust poleks, aga seal on see lahendatud kuidagi elu jätkuvuse kaudu. Kahvatupõsksed ei oska end võib-olla sellise üleinimliku voo osana tunda, vähemalt mitte lohutaval moel.

Mul on nüüd tahtmine hakata mingeid skeeme ja süsteeme joonistama, aga kuigi selline tegevus on väga haarav ja huvitav, tundub see aina mõttetum ja ebaõiglasem. Ja samas see ikkagi aitab paremini aru saada. Ja samas ikkagi takistab paremini aru saada. Oh häda. Peab igal juhul meeles pidama, et alati on kuskil mõni samas ikkagi.

Mulle paistab, et punapõsiseks otsusega hakata ei saa. Selliseks, kes elule vaistlikult „jaa“ ütleb. Võib-olla väga pika harjutamisega, kuigi ma seda küll hästi ette ei kujuta. Öelda elule „nojah, hea küll siis“ tundub aga küll otsusena, sellise hämarast kohusetundest kantud hämaralt eetilise, aga mitte vaistliku, loomupärase otsusena. Võib-olla saab elule ka kaalutletult ja mittevaistlikult „jah, raisk“ öelda, võib-olla.

"Kuhu selle tööga jõutakse!" sõnas ta viimaks nagu pahaselt. "Selleks, et elada, tuleb vähem toota ja vähem tarvitada - niikaua, kui see keskmise inimese arusaamiseni ei jõua, saab minna ainult hullemaks..."
"Kuule," küsis ta siis äkki selginenud ilmega, "mis sa arvad, kui teha selline ülesanne, kus ühiskonna sihiks on inimese täiustumine? Aga täiuslikumaks lugeda sellist inimest, kes vähem toodab, vähem tarvitab ja rohkem mõtleb. Kas sealt ei võiks huvitavaid asju välja tulla?"
Ilma ei osanud selle kohta midagi kosta.
"Aga mina küll kärbseid tapmata ei jäta," ütles ta hoopis, "eriti kui laps sünnib! Ei või lasta kärbestel lapse peal jalutada!"
"Ah, muidugi," nõustus Mart, "ma rääkisin niisama rumalust! Küll ma neid ka tapan, kui vaja..."
"Ainult... mul on nii paha tunne, kui pean midagi elavat katki litsuma," lisas ta seejärel, ise sealsamas oma ülestunnistuse üle kohmetudes.
(101)

strateegilised inimressursid

Käisime "Rodeot" vaatamas ja õele läks hinge lugu, kuidas Kaido Kama metsast välja tiriti,  kampsun ära võeti ja ülikond selga topiti. Pärast üritasime välja mõelda, mida täpselt Mart Laar ikkagi tegi, et maainimesed teda põllumajanduse hukutamises süüdistavad.

ema: Noh, ma kahtlustan, et võib-olla polnudki sel hetkel mingeid häid otsuseid võimalik teha. Ta lihtsalt oli pukis sel hetkel, kui süsteemivahetuse tõttu kõik kokku kukkus, kolhoose ei saanud enam samamoodi ebaefektiivselt edasi majandada, kaubandus Venemaaga kadus ära, ressursse põllumajanduse toetamiseks ka ei olnud ja üldse.
õde: Pluss mõned maamehed pidid maalt ära linna tulema, et riiki valitseda!

Õpetatud naised

Nägin selle näidendi lavastust esimest korda 2009. aastal (VHK teatriklassi abiturientide lõpuetendus). Mulle tundub, et see oli võib-olla minus elava grammatikanatsi (teatava) taltumise algus. Sealt on mul tänaseni meeles lause "Saan rabanduse -- siis on ta sooritand mõrva!" (majast välja kihutatud köögitüdruk Martine'i kohutavaks roimaks osutub "maitsetu sõna" pruukimine ja kui köögitüdruk enesekaitseks sõnade pruukimist jätkab (stiilis "meil maal ei räägitud kuskilgi nõnda"), haavab see daamide meeli veel hullemini).
Aga nojah, mida mõtleb saalis istuv õpetatud naine?
Molière'i tekst ja Ants Orase tõlge on üsna vastupandamatud. Mul on vist ka nõrkus värssdraama vastu. Ja see on kõik nii vaimukas ja nii vaimukalt mängitud. Lihtsalt vahepeal naeran ja mõtled samal ajal, kas see nali käib nüüd minu pihta või kas ma ikka peaksin seda heaks naljaks, kui see poleks nii mõnusasti riimis. Kui tuli Martine'i hiilgehetk ja ta esitas räpile / slämmluulele läheneva hooga tiraadi mehe ja naise rollidest ideaalses kooselus, siis koha peal, kus ta soovis, et mees, kui tal läheb "üle maksa kops", tüli vaigistamiseks "andku mulle vops", põrkusid minus küll ebamugavalt nihelev poliitkorrektne "otot kas selle üle peaks ikka naerma" ning nalja ja esituse mõjule alluv "hee hee kops - vops hee hee vinge tiraad hee hee". Mitte et ma tahaksin seda näidendit ja lavastust solvumiseks kasutada või et see minu meelest kedagi tegelikult solvaks (solvumiseks kasutada saab, jah, muidugi kõike). Nagu ema märkis, on pilkeobjekte meeste ja naiste hulgas võrdselt ("ja esitola on mees!"), nii et tegelikult ei ole tegu puhtalt mõnaga õpetatud naiste kui selliste pihta (et haa haa, naised teevad teadust ja näevad kuu peal kirikutorne). Ega pilgata mitte vaimseid püüdeid iseenesest, vaid kaunishingede pseudovaimsust. Lavastus tundub seda ka rõhutavat, muusika, mis kaunishingi saadab, on mingi kahtlane kolin, ulgumine ja plõnksimine, mille tekitamisviis sarnaneb oletatavasti formaalselt pärismuusika tekitamisele, aga mis pole ikkagi muusika (... kuigi mis kriteeriumite järgi? amorfne märkide jada?). Ja kuigi otseselt vaimsetele aadetele pühendunud positiivset tegelast ei ole, iseloomustab sümpaatset paari (Henriette'i ja Clitandre'it) pigem terve mõistuse ja peene vaimu sümbioos, mitte nii labased maised huvid, nagu nad end ise "õpetlastega" kontrasti seades esitavad. Kui kuskilt autori seisukohta ja häält otsida (mida muidugi ei maksa eriti teha, nagu kavalehel tsiteeritud Ott Ojamaa ka osutab), siis võib-olla eelkõige Clitandre'i ja Trissotini dialoogis, kus Trissotini argumentidele "eks ignorantsist võrsu idioodid" ja et retoorikaseaduste kohaselt on lähedasimad sünonüümid "teadmatu" ja "tobu" (ma ei leia praegu raamatut üles, ei mäleta täpset sõnastust) vastab Clitandre, et stilistikas peetakse veel ühetähenduslikumateks "puupead" ja "pedanti". Ja et võib küll nõustuda, et (umbes) "õilis on teadus ja kõrge ta koht" -- "aga ogara käes on ta avalik oht!" Eks ole. Lihtne loll on meeldivam kui targutav töll, aga seal vahepeal on ka võimalus kujuneda harituks ja areneda inimlikkuses jne. Mina küll lisaks, et lihtsa lolli üleromantiseerimine ei ole mõistlik.
Õpetatud naiste juures on kõige naeruväärsem piiritu eneseimetlus (mille pilkamise käigus antakse ennasttäis võrdluse (vabas ümberütluses "Platonil oli midagi sarnast, aga kehvem") kaudu vops naiste akadeemia ideele), aga kriitika käib ka väga polaarsele väärtusskaalale seatud keha-vaimu dualismi kohta, kus maine, kehaline ja meeleline on täiesti väärtusetu (ja eri tegelased on selles osas muidugi ka erineval määral või vähemalt erinevalt nähtaval määral silmakirjalikud).
Muidugi, tegu on ju Orase tõlkega ja mitmes kohas tuli mulle meelde Alver, 30-ndate oma ikka. Eelkõige meenutas teda mitmes kohas õpetatud naiste ülespürgiv retoorika kõrge-madala teljel (kujundid on muidugi Molière'ilt, ma pean silmas sõnastust), aga ka mõned riimid. Üks Alveri luuleminadest on ju ka sinisukk, "keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka". See oli huvitav nüanss, mida ma 2009. aastal tähele ei pannud (ma olin siis juba Alverit lugenud küll, aga kogutud teoste ajateljetus järjestuses, nii et polnud vist selgepiirilist pilti 30-ndate Alverist eraldi). Ja muidugi on Alveril 30-ndategi piires Alveril ka posu maiseid elamusi ülistavaid tekste. Lihtsalt huvitav, kas see oleks ka tõlke kaasaegsetele (kas see ilmus 1940?) seosena paistnud või on see lihtsalt tollane üldine stilistika (mis kaasaegsetele olnuks läbipaistev, aga millega mina olen tuttav põhiliselt Alveri kaudu). Igal juhul on Oras, kes võib luulet tõlkides muidu asjad üsna keeruliseks ja ülespuhutuks ajada, on draamat tõlkides osanud tekitada täiesti jälgitava teksti. Ja nauditava ja vaimuka. Päris äge.
Eelkõige oli aga ootamatu näha seda lavaka lendu tegemas midagi nii klassikalist. Kostüümid. Karakterid. Varem valmiskirjutatud näidend. Hästi tuli välja. Nad on kõik sellised intelligentsed, et peaaegu kunagi pole piinlik vaadata.


***

Natuke seotud teema. Lugesin suvel Mari Saati nii palju, kui kätte sain (varem olin lugenud ainult "Võlu ja vaimu") ja see oli kõik nii vinge ja kummaline, et hankisin endale Saadi-teemalise artiklikogumiku. Enne, kui see voodi alla kukkus, jõudsin lugeda Epp Annuse artiklit ja see tekitas  nii palju mõtteid, et ma ei võtnudki raamatut voodi alt välja, sest ma poleks muidu neid asju teha jõudnud, mis vaja oli. Täna tõmbasin lõpuks voodi seinast eemale (see pole kerge operatsioon) ja sain raamatu kätte. Ühtlasi on asi mu peas ehk piisavalt selginud, et sellest kirjutada.
Ühesõnaga, Annuse jaoks on Saadi keskne vastandus "tõelise ja ebatõelise olemisviisi vahel. Ebatõeline olemisviis elutseb ratsionaalsel, argisel, tööde tasandil, siin on kõik lihtne, selge, lineaarne. Tõeline, väärtuslik elu pürgib, juhituna igatsusest, sealjuures on elu saladus, mida päriselt ei saa mõista ega ratsionaalselt lõpuni seletada. Tõeline väärtustab vaimset ja kipub tõrjuma lihalikku [ütlesin, et seotud teema, eks]. Paraku pole tõelise ja ebatõelise vahelisi piire niisama lihtne paika seada. Nii peavad mitmed Saadi tegelased punapõskset argiõnne eksikombel ihaldusväärseks, saavad aga hiljem oma eksitusest aru." (lk 19)
Nojah, siin ma imestusingi nii, et jäin päranisilmi vahtima ja raamat kukkus voodi alla. Või siis nii võiks seda ka mõista!? Muidugi olin ma märganud igatsusinimeste ja punapõskse argiõnne vastandust, samuti ka igatsuse ja labase materialismi vastandust, aga et seda võiks niimoodi tõelise-ebatõelise kaudu tõlgendada! Sest mina olin kuidagi välja lugenud hoopis kinnituse arusaamale, et on inimesed, kes võivad olla enam-vähem rahul loomakese-elu elades (materiaalsed hüved tagatud) ega pea oma pead mingi metafüüsikaga vaevama, ei reflekteeri eriti enda ega elu ega maailma üle ning neil jäävad olemata nii refleksiooniga kaasnevad rõõmud ja voorused kui ka kannatused, nad on praktilised, enesekesksed ja lihtsakoelised. Siis on teised, kes reflekteerivad ja mõtisklevad ja igatsevad ei-tea-mida ja ei suuda kunagi päriselt elu sees ja teistega koos olla. Need, kes vaatavad elumaja aknast sisse. Aga siis on ka kolmandad, kes oskavad elada vabalt ja rõõmsalt, nemad ongi seal elumajas, mille aknast tuleb nii sooja kollast valgust, laulavad seal ja on koos ja asjad laabuvad ladusalt. Ja akna tagant vaatajad tahaks ka osata elada, aga isegi kui neid vahel tuppa kutsutakse, isegi kui nad lähevad ja istuvad laua taha ja isegi laulavad, jäävad nad ikkagi akna taha. Ja võib-olla hakkavad jooma või hüppavad aknast alla terasorgi otsa või kondavad lihtsalt udus ja pimeduses ringi. Vat, asi võib olla ka selles, et ma lugesin kõigepealt "Udumäe kuningat" ja siis "Õuna valguses ja varjus". Viimases on igatsusteinimese vaates võib-olla tõesti rohkem tõelust. "Udumäe kuninga" igatseja on lihtsalt nii õnnetu. Ja kuhu kuulub "Õuna" Maarja? Tema sisse ei näe, Jaanile ta vist tundub igatsevat, aga samas ta oskab kuidagi ka elu sees olla ja samas mitte labane ega egoistlik. Ma oleks nagu ka selliseid arusaamatult helgeid inimesi näinud ja alati mõelnud, kuidas nad oskavad ja kas nad on alati sellised. Kuidas olla helge, see on päris keeruline küsimus.
Ja milline elu on tõeline. Nojah, ma vist ikka veel usun, et mingid inimesed kuskil oskavad päriselt vabalt ja rõõmsalt elada. Ja ma ei tahaks uskuda, et mõni on määratud elu ainult aknast vaatama, aga natuke nagu ikkagi usun. Kui ainult teaks, kumb on see tõeline. Siis võib-olla ei peaks akendesse piiluma.

Ja kas ma olen tõesti nii lapsik, et igatsen õnne, ja nii vanainimeselik, et igatsen rahu.

Revolutsioonilist käige sammu

Teatris käisin. No ma olen vist, tuleb tunnistada, rohkem selline psühholoogiline-realismus-ja-sõnateater kind of gal, aga huvitav oli vaadata. Et milleks sellist asja teha ja kuidas ikka tehakse (tohoh, kuidas tehakse). Aru palju ei saanud, loomulikult. Tekstist õnneks sai (diktsioonist, tähendab -- ega ma oskaks öelda, mida Blok nüüd täpselt mõtles). Üsna sõnakeskse (st puuduliku visuaalsete kujundite lugemisoskusega) vaatajana tundsin kavalehest puudust (ei jõudnud osta), äkki oleks aidanud aru saada, mida sellega siis täpselt teha taheti. Mitte et ma poleks selle... ee, turjal ühele-teisele mõelnud. (Tekstid on kasutaja käes abitud!) Näiteks kogu see organiseeritud rabelemine ja korrastatud kaos, päris hea paralleel, millelt küsida, kuidas selline suhteliselt ebainimlik, üleinimlik, st inimese mõõtmeid ületav asi nagu revolutsioon toimib. Küllap seletavad seda üsna hästi mu armastatud Berks ja Luks, aga seda võib seletada ka laest rippudes, ämbreid tagudes, mööda viisnurka marssides ja ratastel garderoobinagisid mööda saali ringi vuhistades. Ja vahepeal, et ei läheks meelest, millest -- tähendab kellest see mass täpselt koosneb, on väikesed inimlikud lood. No sellist tohutut, üpris brutaalset, aga eesmärgistatud energiat, mida küllap leidub revolutsioonis ja mulle tundub, et ka Bloki tekstis -- kunstitehniliselt (kuidas ka "meelsusega" poleks) seega (mulle jällegi tundub) püüdlikult ausas -- seal igatahes oli. Pärast lugesin kodulehelt Pepeljajevi... hea küll, Pepelyayevi lauset, et "visuaalses teatris on küsimus selles, millist pilti, stseeni, tegevust või objekti sa peaksid nägema, et sul tekiks samasugune tunne[,] nagu väljendub selles luuletuses. Just see koosmõju leidmine erinevate elementide vahel ongi kõige huvitavam ülesanne." No just seda ma mõtlesingi: teksti mõju. See lavastus mitte niivõrd ei kommunikeeri (mispuhul võiks viriseda, et ei saa aru, ei jõua kõike korraga vaadata, ja üldse, kus on sõnastik?), vaid avaldab mõju. Inimesel, kellele kirjalik tekst niimoodi mõjubki, nagu trambiks, tantsiks ja karjuks kuusteist noort inimest mööda tuba ringi, võib muidugi tekkida küsimus: kui tekst nii mõjubki, siis milleks, noh... milleks siis trampida, tantsida ja karjuda. Võiks ju tugitoolis istuda ja raamatut lugeda. Aga, selgitab mainitud inimene endale kannatlikult, tegu on ju tõlkega, intersemiootilise tõlkega, ja tõlget on vahel huvitav lugeda ka siis, kui oled algteksti lugenud. Tõlge kommenteerib ja avab algteksti. Mida erinevamad on märgisüsteemid, mille vahel tõlge toimub, seda huvitavam. Nii et jah, lihtsalt ongi huvitav vaadata seda "koosmõju leidmist erinevate elementide vahel". Isegi pisut piinavad kordused (taevas küll, ma ei taha veel üks kord näha, kuidas Katjal "kuulist läbi lastud pää") tunduvad põhjendatud.
Seal lavastuse blogis on nimetatud "üsna peadpööritavaid eriefekte". Tõsi jah, ilmnes kaskadöörlikkust (ja suitsu). Jäin mõtlema, kas "eriefektid" on Bloki teksti ekvivalentidena õigustatud. Ma ei oska muidugi venekeelsest Blokist rääkida, aga tõlke põhjal ei jää mulle muljet millestki keeleliselt ebaloomulikust (muidugi statistika järgi tõlked olevatki keeleliselt normatiivsemad (näen, et professionaalne kretinism minus on päris kaugele arenenud)). Aga erakordset küll vist. Luule vist ongi (vahel) see erakordne loomulikkus, miski, mida nagu ei saaks olla, aga näe on, keegi ripub laest, nagu peakski asjad nii käima, keegi siputab kaheksa jalaga, nagu olekski kaheksajalg, ja siis nagu olekski nii täpselt õige. Vahepeal küll täitsa toimis.

Aga seda ma oma peas kokku ei pannud: mis värk selle kaheksajala ja tundmatu daami ja kõige sellega oli? Kust selline raam tuli? Kavalehest oleks ilmselt kasu. Aga Lenini meloodia kummitab ikka veel peas.

***

Täiendus.
Hiljem arutasime emaga, mis joont mööda siis "on kõrgeis templeis käia tarve / mul, et saaks alandlikuks hing" viib "Kaheteistkümneni". Mulle Blokist jäänud mulje taustal on "Kaksteist" nii kontekstist väljas. See templis paljastuv teine pale tundub pigem uskumisvõimetu iroonikuna vms kui sellise olendina, kes revolutsiooni paatosele väga kaasa elaks. Aga noh, inimesed muutuvad, vapustuvad jne, kuulevad peas kümme päeva järjest mühinat ja mis sa siis tahad. Huvitav asi tuli aga välja: ema (kes on kuulnud Lotmani loengut, aga mitte etendust näinud) küsis, miks siis Kristus punast lippu hoiab. Mina vaidlesin, et ei hoia ju Kristus, ta käib hoopis valge pärjaga seal ees "õrnal õhulisel astel", nii oli mulle meelde jäänud. Ja asja uurides selgus, et eestikeelses tekstis ongi lipp ja Kristus suhteliselt lahus, nimelt seob neid lauseosi sõna "kuna". "Verev lipp neil lehvib ees, / taga nälgind peni näevad, / kuna tuisus nähtamatult, / kuulist igipuutumatult, / pärlendaval lumekastel, / õrnal õhulisel astel / kõnnib valges roosikees / Jeesus Kristus kõige ees." Vene keeles aga: "Позади - голодный пес, / Впереди - с кровавым флагом, / И за вьюгой невидим, / И от пули невредим, / Нежной поступью надвьюжной, / Снежной россыпью жемчужной, / В белом венчике из роз - / Впереди - Исус Христос.
St: taga näljane peni, ees aga vereva lipuga ja muude atribuutidega Kristus. Nii palju kui mina aru saan. Ah, tõlge-tõlkeke. 
(Ema leidis, et tema küll aru ei saa, mis selles poeemis ikkagi geniaalset on (nii seda Mihhail Lotman ööülikoolis nimetas). Äkki samuti tõlke-tõlkekese viga.)
Aga minul tekitab see "õrnal õhulisel astel" hoopis väga tugeva viite "Tsaar Saltaanile", täpsemalt Felix Kotta omale: ühelt poolt "hele täht on laubal tal, kuusirp kumab patsi all, sale, nõtke, sammul kindlal astub nagu paabulind ta", aga edasi jälle "nelikümmend vägimeest, Tšernomor käib kõige ees".
Aga tavainimene kirjutab palju mõistlikumat juttu.
Ja ema kaevas arhiivist välja ka ühe pisut... staatilisema interpretatsioon samast "Kaheteistkümnest" Bloki 100. sünniaastapäeva puhul. Päris veider.

Päeva küsimus:

kas Alver teadis, kuidas sapiõunad maitsevad?
 - Noh, ta oli ju maalaps, täitsa võimalik...
 - Ei no tema oli kindlasti siuke, kes oleks tinti maitsnud.

Esmaspäev (29. veebruar 1932)